Must tuul, valge lumi. Uue Vene natsionalismi tõus. Charles Clover

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis ei ole mõeldud täielikult uskumiseks; nende seas on alternatiivajalugude kategooria, kuhu kuuluvad näiteks Atlantis, UFO-d või 11. septembri terrorirünnaku n-ö tõed. Need liikumised, väidab Griffiths, on mõeldud rohkem poliitilisse konsensusesse augu löömiseks kui uue teadmise loomiseks. Ta ütleb: „Oletus A on mõeldud uskumiseks, kuid mitte täielikult; selle ülesanne on lõhestada olemasolevat konsensust, mitte saada nurgakiviks uuele konsensusele, mis võiks omakorda hakata tunduma monoliitse ja rõhuvana.”18

      Samamoodi ei tulene eurasianismi edu intellektuaalsete argumentide võidust, vaid kahtlust külvates aukude torkimisest ametlikku teadmiseteooriasse. Mõne erandiga on vähesed tööd, mida selles raamatus tsiteerin, teaduslikus mõttes suure väärtusega. Mõned on otsesõnu väljamõeldised, teistest on autorid varsti pärast avaldamist lahti öelnud. Kõiki iseloomustavad reetlikud märgid Vene intellektuaalsest kultuurist, kus peaeesmärk on šokeerida ja ennast reklaamida.

      Kui jätta liikumise kaanonisse lisamata algsete eurasianistide tööd lingvistilise strukturalismi alal, ei olegi järel midagi, mis oleks tõsise teadusliku kriitika üle elanud. Oma esimestest töödest Venemaa Mongoli pärandi kohta ütles nende autor Nikolai Trubetskoi lahti veel enne avaldamist. Gumiljovi tööd olid populaarsed ja äärmiselt huvitavad, kuid ei kannatanud kolleegide kriitikat välja. Dugini esoteeriline geopoliitika on samamoodi intrigeeriv intellektuaalne teekond, kuid rohkem kirjandusliku kvaliteedi (meenutades George Orwelli „1984”) kui mingi selge objektiivse reaalsuse poolest.

      Euraasia köitvus ei tulene selle täpsusest, selgitusjõust ega rangusest (midagi säärast selles ei ole), vaid viisist, kuidas see ajab välja deemoneid, parandab hingehaavu ja kleebib üle rebendeid Venemaa toores ja liigestest lahti ajaloos. Arendt kirjutas palju sellest, kuidas vandenõu- ja kokkuvõtlikke teooriaid eelistatakse sageli empiirilisele tegelikkusele, sest nad pakuvad korda, ettearvatavust ja seletust õnnetustele.

      Euraasia oli teraapia kolmele põlvkonnale, keda räsisid sõjad ja repressioonid ning kes tahtsid leida mingit mõistuspärasust oma kannatustes ja ajaloo jõhkrates kapriisides. Esimene autorite põlvkond üritas selgitada oktoobrirevolutsiooni deus ex machina’t, mis võttis neilt õigused ja muutis nad pagulasteks; teine üritas tulla toime gulagi arhipelaagi jubeda stalinistliku reaalsusega ning kolmas oli silmitsi väljakutsega, kuidas seletada mõistusega Nõukogude Liidu sürrealistlikku kokkuvarisemist ja rusuvat masenduskümnendit, mille põhjustasid valesti läinud majanduslikud ja poliitilised reformid. Vene ajaloo äärmiselt dramaatilise sajandi jooksul unistasid nad – paguluses, töölaagrites või dissidentide keldrites – uuest utopistlikust ideest, mis pani Kremli autokraatide uuele põlvkonnale sõnad suhu.

      See on näide, kuidas fantaasiaküllane ja romantiline, nostalgiast ja kibedusest tekkinud idee liikus 1920. aastal Prahast, rahanappuses teadlase sulest vangini, kes kirjutas 1950. aastal Siberi vanglas paberkottidele, 1990. aastate Jeltsini ajastu räpasesse korterisse ning jõudis sealt vaid mõni aasta hiljem poolvalmis ja valesti mõistetud Vene rahvuslikuks ideeks, mis kirjutati kõnedesse ja ametlikesse poliitikadokumentidesse. Läbi kogu narratiivi ristusid need lood Vene salapolitsei OGPU, NKVD, KGB ja nende tänaste järeltulijate pideva kohaolekuga. Need organisatsioonid ühinesid narratiiviga provokaatorite, nuhkide, piinajate ja tapjatena, hiljem sponsoritena ja nüüd nähtavasti nende kirjutiste tarbijate ja klientidena.

      Eurasianism ähvardab muutuda uueks totalitaarideeks, mis on jõudnud maailma suuresti tänu oma viletsusele tähendust anda püüdnud totalitarismiohvrite pingutustele. Nad lõid teooria, mis vastas paremini mõistuse nõudmistele, mis igatseb korda, seadusi, järjepidevust ja tähendust – nõudmistele, mis on kõige teravamad, kui tegelikkus on kõige kaootilisem, kapriissem, õelam ja julmem. Kriisihetkel sirutas selle teooria järele käe Kreml, mis kannatab samasuguse tagakiusamise ja kaotusetrauma paranoia käes nagu teooria autoridki.

      Ent hoolimata kõigest, mis on eurasianistide õpetuses valesti, oli neil kokkuvõttes õigus. Nad ennustasid, et kommunism variseb kokku, et natsionalism rebib Vene impeeriumi lõhki ning et kriisi veerel tulevad nende ideed võimule. Käesolev raamat üritab selgitada Putini ja tema režiimi paralleeluniversumit, seda, kuidas ja kes selle lõid. Putin võib tõepoolest elada teises maailmas, kuid ühel päeval ja mitte kuigi kauges tulevikus võime elada seal ka meie.

      Esimene osa

      ESIMENE PEATÜKK

      Maailma kõige igavam seiklus

      Sevastopoli sadamas Krimmi lõunatipus oli üle saja laeva 1920. aasta 14. novembri hommikul, kui vürst Nikolai Trubetskoi, Venemaa ühest kõige aristokraatlikumast suguvõsast pärit noor lingivistikaprofessor, tema naine Vera Petrovna ja nende kaheaastane tütar Jelena ronisid USA sõjalaeva Whipple pardale, mis oli koos ülejäänud flotilliga saadetud evakueerima Türgisse osa tuhandetest valgekaartlikest põgenikest. Nädal varem oli kokku varisenud valgete lõunarinne, mida juhatas kindral Peter von Wrangell, ja Punaarmee tungis nende viimase kindluse poole Krimmi lõunatipus.

      Trubetskoi ja tema pere olid olnud sunnitud põgenema vaevalt enama kui ühe kohvriga ka 1917. aasta oktoobris, kui bolševistlik revolutsioon üllatas neid Põhja-Kaukaasias puhkusel olles. Rahatuna ja võimaluseta Moskvasse naasta uitas vürst oma perega kolm aastat kodusõja ajal läbi Lõuna-Venemaa nälgivate maapiirkondade ja tüüfusest laastatud linnade, alati vaid sammu võrra Punaarmeest eespool. Nad olid jõudnud Krimmi ning arvatavasti kindlustas Trubetskoi kuulus nimi neile kolm kohta liitlaste viimastes laevades, mis viisid üle Musta mere Konstantinoopolisse.

      Sevastopol pakkus sünget pilti: tuhanded sõdurid ja põgenikud kössitamas mantlite ja tekkide all ning anumas pääsu laevale, kuid enamik neist jäeti saatuse hooleks. Whipple võttis viimase hetkeni reisijaid peale ja asus Türgi poole teele samal ajal, kui bolševikud tungisid linnaväljakule ja hakkasid taganevaid valgeid tulistama. Trubetskoide jaoks oli pääsemine väga napp, see oli lõpp kolmele painavale aastale, mis olid vürst Trubetskoi sõnul olnud nii kohutavalt tüütud. Järgmistel kuudel ütles ta esimeses katsumustejärgses kirjas oma sõbrale Roman Jakobsonile:

      „Elanud viimased paar aastat Moskvas väga innustavat elu, olin algul Kislovodskis, viimases kolkas, ja hiljem Rostovis… Seal polnud jälgegi intellektuaalsest elust ja mitte ainsatki hinge, kellega saanuks midagi arutada.”1

      Jakobson ja Trubetskoi tundsid teineteist alates 1914. aastast, kui nad olid mõlemad Moskva ülikooli lingvistikatudengid. Nende teed läksid lahku 1917. aastal: Trubetskoi põgenes lõunasse, Jakobson jäi aga revolutsiooni ajaks Moskvasse. Ta ühines lühikeseks ajaks isegi bolševikega ja töötas nende propagandistina. Siis leidis ta tööd katlamajas. 1920. juulis pääses Jakobson nõukogude delegatsiooni ametliku tõlgina Prahasse, kuid lahkus delegatsioonist kohe, et astuda ülikooli ja lõpetada doktoritöö.

      Teineteise ülesleidmine oli mõlema jaoks suur õnn: mõlemad otsisid midagi minevikust, mis oleks ankruks nende segipaisatud elus. Jakobson elas paguluses Prahas, Trubetskoi (hiljem nimekujuga Trubetskoy) oli aga jõudnud Bulgaariasse Sofiasse, kus leidis tööd kohalikus ülikoolis. Enne revolutsiooni olid mehed kuulunud noorte intellektuaalide rühma, mida kutsuti Moskva lingvistikaringiks ning mis oli tänapäeva kirjanduskriitika teerajaja. Trubetskoy ja Jakobson olid märkide teooriast, keelte ajaloost ning erinevusest luule kirjutamise ja luulest kirjutamise vahel nii haaratud, et kõndisid sageli kuni koiduni laternavalgel revolutsioonieelse Moskva tänavatel, lõpetades arutelud alles siis, kui päike tõusis.

      Trubetskoy kiri iseloomustas tõsidust, millega mõlemad mehed oma intellektuaalsetesse pürgimustesse suhtusid. Vähesed olid nii pühendunud teadlaseelule, mis võinuks Vene kodusõja üleelanutele tunduda ajaraiskamisena.

      Kuid СКАЧАТЬ