Must tuul, valge lumi. Uue Vene natsionalismi tõus. Charles Clover

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ viha iseloomustab kõiki selles raamatus käsitletud autoreid, kes kannatasid rängalt nõukogude võimu ajal ja ometi töötasid väsimatult, et rajada selle järeltulija, uue autoritaarse superriigi jaoks uut ülemvõimu ideoloogiat.

      Passionaarsuse mainimine Putini poolt 2012. aastal oli osa mustrist, mis tõi tema kõnedesse ja kirjutistesse uut sõnavara. Pärast aastatagust teadet kandideerimisest kolmandaks ametiajaks, asus Putin uuele poliitilisele trajektoorile – järjekindel pöördumine õigeusu kiriku väärtuste ja Vene natsionalismi poole, liberalismi ja läänelike väärtuste äge kriitika ning reintegratsiooniprojektid endiste nõukogude naabritega. Kõnedes, televisiooni jutusaadetes ja ajaleheartiklites hakkas Putin kasutama uut terminoloogiat. Näiteks läänest rääkides hakkas ta kasutama väljendit „Atlandi” ning Venemaa laiemast identiteedist rääkides sõna „Euraasia”. Venelastest rääkides ütleb Putin aina sagedamini russki (mis tähendab etnilisi venelasi), mitte rossiiski (mis viitab Vene rahvusriigi kaasavamale definitsioonile).1

      Putin asendas ka termini „rahvusriik” (koos selle liberaalsete seostega) „tsivilisatsiooniriigi” kui kohasemaga Vene rahva ajaloolisele haardele.

      Hiljem hakkasid Putini leksikoni lisanduma eksimatult militaristlikud väljendid – rahvuse reetur ja viies kolonn. Patriotismist rääkides hakkas Putin rõhutama passionaarsust.

      Need sõnad olid pärit kirjandusest, mis oli kuni viimase ajani rahvusradikaalide ääreala pärusmaa ning andsid nüüd Vene poliitika tähelepanelikule vaatlejale märku, et nende ideed olid idanema hakanud. Paljud väljendid olid võetud Gumiljovi enda või tema eurasianismiteooria toetajate varasematest ja hilisematest töödest. Nüüd võtab neid üha enam omaks ka valitsev eliit, mis on ajalooliselt olnud vastuvõtlik filosoofiliste dogmade ahvatlustele.

      Kreml on Vladimir Putini ja tema ringkonna viisteist aastat kestnud võimu ajal pidevalt triivinud nende ideede poole, eesmärgiks mitte masside mobiliseerimine loosungite taha, vaid eliidi konsolideerimine ühiselt mõistetavate (kuigi välja ütlemata), ebamääraste ja ümberlükkamist võimaldavate avalduste ning ähmase poliitika taha; need ei ole mürisevate kõnede, vaid sosistatud salasõnade ideed.

      Gumiljovi passionaarsus on selle raamatu kandev teema. Tema – ja kõigi teiste selle raamatu lehekülgedel esinevate autorite – elu heroism, vaprus ja tragöödia etendasid olulist rolli saatusliku rahvusluseteooria loomisel, mis tundub olevat määratud kordama end sünnitanud traagilisi olusid.

* *

      Teadustööna pidasid teised teadlased Gumiljovi kirjutisi üldiselt haaravaks ja andekaks väljamõeldiseks, kuid nad jätsid ta enamasti rahule – tema traagilise elu tõttu, nagu üks neist seda põhjendas. Ent igasugune vastuolu aitas vaid kaasa Gumiljovi populaarsusele Nõukogude Liidu viimastel päevadel, kui mistahes ortodokssusele väljakutse heitmine oli kindel tee populaarsusele ja õpetlasekuulsusele.

      Raamat räägib ka sellest, miks halvad ideed saavutavad võidu heade või vähemalt paremate üle. Miks ideed, millesse kümmekond aastat tagasi keegi tõsiselt ei suhtunud, kõlasid äkki Kremli võimutribüünilt. Isegi lootusetult arusaamatud ideed, mis on veenvalt ümber lükatud, oma loojate poolt demagoogiana maha salatud, autoriteetsetes ajakirjades muinasjuttudeks tunnistatud, tsenseeritud (isegi õigetel põhjustel) ja osutunud võltsinguteks, võivad muuta maailma. See on näide sellest, kuidas ühel heal päeval võivad tänapäevased NKVD pärijad kuulutada rahvuslikuks idee, mis kirjutati nõukogude gulagi arhipelaagi ajal paberkottidele.

      Ideed – nii head kui ka halvad – etendavad poliitikas alahinnatud rolli, nagu märkis John Maynard Keynes juba 1936. aastal: „Majandusinimeste ja poliitfilosoofide ideed, olgu need õiged või väärad, on võimsamad kui üldiselt aru saadakse. Maailma ei valitsegi suurt midagi muud… Hullumeelsed võimu juures, kes kuulevad hääli, destilleerivad oma hulluse mõnelt paari aasta taguselt akadeemiliselt kirjatsuralt. Olen veendunud, et varjatud huvide võim on tohutult liialdatud võrreldes ideede järkjärgulise ligihiilimisega.”2

      See kehtib ehk rohkem kui kusagil mujal Venemaal, riigis, mis on viimase kahesaja aasta jooksul filosoofiast kihanud ja selle narrusest oluliselt mõjutatud. „Kujutlege,” kirjutas filosoof Isaiah Berlin 19. sajandi Venemaa kohta, „hämmastavalt muljealti ühiskonda, millel on enneolematu võime ideid imada.”3

      Paljudes Vene ilukirjandusteostes käsitletakse ideid kui asju, mis võtavad füüsilise vormi. Fanaatilist Stavroginit, Fjodor Dostojevski romaani „Sortsid” peategelast, „sööb idee”, paljud üheksateistkümnenda sajandi kõige kuulsamad romaanid illustreerisid filosoofiale pühendumise voorusi või selle pahupoolt. Dostojevski „Kuritöö ja karistus” oli just säärase pühendumise kriitika – mõtisklus selle üle, kuidas teooria sünnitab koletisi: peategelane Raskolnikov tapab vana naise vaid selleks, et endale üht teooriat tõestada. „Õnneks tapsid sa ainult selle vana naise. Kui oleksid välja mõelnud mõne teise teooria, oleksid ehk teinud midagi tuhat korda jälgimat,” ütleb sõber Raskolnikovile romaani lõpus. See must huumor ennustab traagiliselt Venemaa saatust 20. sajandil.

      Viimasel ajal on pühendatud tõsiseid teadusuuringuid oletusele, et ideedel on reaalne füüsiline eksistents ja neid tuleks käsitada samamoodi nagu haigusi või parasiite, mis levivad ja oma peremehi nakatavad. Neurobioloog Roger Sperry väidab, et ideedel on võime muuta füüsilist mateeriat; neil on nakkavus ja levimisjõud. „Ideed põhjustavad ideid ja aitavad tekkida uutel ideedel. Nad on vastasmõjus üksteise ja teiste vaimsete jõududega samas ajus ja naaberajudes ning tänu globaalsele kommunikatsioonile ka kaugetes võõrastes ajudes.”4

      Briti evolutsioonibioloog Richard Dawkins on välja tulnud sarnase meemide teooriaga, mida ta nimetab lihtsateks kultuuriinfo ühikuteks, mille peamine omadus on võime vastasmõjus teiste meemidega loodusliku valiku korras end kopeerida ja viroosselt levida. Dawkins ütleb: „Istutades minu ajju viljaka meemi, võib mu aju sõna otseses mõttes parasiteerida.”5

      Tõde ja tõendamine ei ole meemide konkurentsis mingid kriteeriumid – Dawkins leiutaski teooria, selgitamaks religiooni visa püsimist vaatamata teadusele. Hoopis tähtsam on see, mida USA koomik Stephen Colbert nimetaks tõesuseks: selliste ideede nagu usk Jumalasse või sõda terrorile loomupärane nakkavus, võime levida erilise teadliku tegevuse ja selgitusjõuta ning isegi nende tähendust mõistmata.

      Just see võibki selgitada tänapäeva ühe kõige võimsama meemi – natsionalismi – edu, mis on pärast Euroopa kujutlusvõime vallutamist üheksateistkümnendal sajandil vallandanud ajaloo kõige hukatuslikumad sõjad ning lõpetanud ühegi pauguta veel ühe globaalse konflikti – külma sõja. Ernest Gellner, kes on ehk kahekümnenda sajandi kõige lugupeetum rahvusluse asjatundja, märkis, et „igal pool, kus natsionalism on juuri ajanud, kipub see vaevata teiste tänapäeva ideoloogiate üle võimutsema.”6

      Tema mõte on huvitav, sest see eeldab, et natsionalism on asi iseeneses.

      Natsionalism ei võrdu natsionalistide kogusummaga, inimeste arvuga, kes seda tunnistavad ja kannavad natsionalistlikke loosungeid ning lippe; natsionalism on eraldiseisev asi iseeneses, millel on sotsioloogiline reaalsus ja objektiivne eksistents.

      Natsionalism ei võida mitte sellepärast, et natsionalistid on teistest paremad, tugevamad või võimekamad, vaid sellepärast, et natsionalismile omased jooned võimaldavad sellel ausas võitluses teisi meeme alistada.

      Natsionalism on kaaperdanud poliitilise debati ühes riigis teise järel. See СКАЧАТЬ