Must tuul, valge lumi. Uue Vene natsionalismi tõus. Charles Clover

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ 2014, ammu enne Donetski ja Luganski okupatsiooni algust12 ning poolteist kuud enne seda, kui Putin kasutas sama väljendit rahva telefonikõnedele vastates. Dugin ennustas, et Donetski ja Luganski omakaitseüksused kuulutavad iseseisvuse välja nädalaid enne, kui see juhtus. Ta ennustas õigesti Donetski vabariigi lipu kujundust – punane taust sinise Püha Andrei ristiga – kaks kuud enne seda, kui lipu kujunduseks korraldati konkurss. Dugin ennustas ka, et Venemaa viib Ida-Ukrainasse suured maaväed, mida Moskva tegigi augusti lõpus.

      Enam kui kümme aastat kestnud tutvuse jooksul Duginiga ei ole mul olnud põhjust kahelda tema kinnituses, et tal ei ole otsesidet Putiniga – ma ei ole seda ka leidnud, kuigi mitu Putini siseringi liiget teda tsiteerivad ja tema projekte rahastavad. Dugin ei tundu olevat kardinal Richelieu, peidus käsi riigitüüri juures, vaid pigem nagu tegelane ühes Umberto Eco romaanis – vandenõuteoreetik ja esseist, kes on niisama üllatunud kui kõik teised, kui tema looming hüppab paberilehtedelt tegelikku ellu. „Lugu ei ole üldse nii, nagu oleksin Putini nõunik, dikteeriksin talle midagi ette ning Putin oleks minu ideede mõju all,” selgitas ta 2014. aasta juulis YouTube’i intervjuus.13 „Me lihtsalt tegutseme vastavalt Vene ajaloo loogikale ja geopoliitika seadustele,” kinnitas Dugin intervjueerijale. „Putin ja mina ning Washington ja Berliin tegutsevad kõik vastavalt ajalooseadustele, poliitikaseadustele ja teatud määral eliidi käitumise seadustele.”

      Dugin on võrdselt nii ühele ideele keskendunud üheksateistkümnenda sajandi slavofiilist konservatiiv kui ka enesega rahulolev kahekümne esimese sajandi postmodernist, kes dekonstrueerib oma argumente niisama kiiresti ja kogenult, kui neid loob. Ta võib esineda kirglike kõnedega pühast Venemaast ning visata siis mõnel ettevaatamatul hetkel selle üle nalja või iseennast parodeerida. „Venemaal on ainult kaks tõelist asja,” ütles Dugin mulle kord ühel jutuajamisel. „Naftamüük ja vargus. Kõik ülejäänu on teater.” „Kas ta on siiras või ei? See on täiesti postmodernistlik küsimus,” arutles Andrei Karagodin, üks kunagisi Dugini jüngreid ja nüüdne Vogue’i Vene väljaande toimetaja Moskvas kohvitassi juures. „Vastus on: mõlemat.”

      Tõepoolest, arvestades Vene intellektuaalide indu Euroopa värskeimate moevoolude (nagu Hegel ja Marx) ülevõtmisel ja koopteerimisel, on niisama hästi kui prognoositav, et Vene eliit laseb end kaasa haarata uuest kahekümnenda sajandi lõpu Euroopas kujunevast filosoofiast, mille sisu on igasuguse filosoofia eitamine. Vene poliitika hüperreaalsuses, kus paralleeluniversumit võimendatakse riigitelevisiooni ja Dugini-suguste jutupaunikute abil kõrvulukustavaks, on igasugune ideoloogia pelk sõnamäng või varjatud võimusuhted; kogu poliitika on pettepilt ja etendus; kõik diskursused on võrdsed nagu ka kogu tõde. Kriitiline teooria, postmodernism ja poststrukturalism, filosoofiad, mis on mõeldud võimu kritiseerimiseks, on Kremli võimsa poliittehnoloogia masina poolt üle võetud ja muudetud autoritaarse võimu tööriistaks. Kui John Kerry süüdistas Putinit pärast invasiooni Krimmi üheksateistkümnenda sajandi mõtteviisis, võis ta mööda panna. Ukraina kriis võlgneb rohkem Vene riigimeediamulli kahekümne esimese sajandi pettepildile kui Bismarcki ja Disraeli suguste üheksateistkümnenda sajandi riigimeeste kainetele hinnangutele.

      Dugin on olnud üks Vene poliitika postmodernistliku revolutsiooni pioneere, üks esimesi, kes võttis omaks iroonilise poosi, mis iseloomustab praeguseks Kremli funktsinääre. Paljud muigavad või pilgutavad silma, kasutades väljendeid nagu Euraasia või atlantiline, kuid kasutavad neid sellegipoolest. Nad võivad väita, et Ida-Ukrainas ei ole Vene sõdureid, kuid nad ei pea seda jämedaks propagandavaleks, vaid pigem postmodernistlikuks žestiks, mis on tehtud samasuguse enesega rahuloluga nagu Jean Baudrillardi naljatlev väide, et Lahesõda ei toimunud.

* *

      Erinevalt kahekümnendast sajandist ei saa ükski riik endale praegu avalikult lubada mõnd muud süsteemi kui demokraatia, etniline sallivus, enesemääramine, vabakaubandus ja universaalsed inimõigused – isegi kui riigi juhid seda, mida nad jutlustavad, tegelikult ei tee. Naaberriigi vallutamisest ja alistamisest avalikult rääkida ei ole enam lihtsalt vastuvõetav. Sõdasid peetakse vabastamise ja kaitsmise nimel, põhimõtete ja väärtuste nimel, mitte kellegi teise maa ihaldamise tõttu. Seepärast räägivad valitsused neist asjadest mitmesuguste salasõnade ja hüüdlausete abil. Paljud valitsused ja erakonnad üle maailma on kujundanud lubamatust rääkimiseks välja salajase retoorika: sõda terrori vastu või Hiina unistus. Venemaa ei ole teistsugune.

      Euraasial on Kremli retoorikas oluline kahemõttelisuse funktsioon. 4. oktoobril 2011, nädal pärast seda, kui Putin teatas, et kandideerib pärast nelja aastat peaministrina kolmandaks ametiajaks presidendiks, leidsid ajalehe Izvestija lugejad oma endise ja tulevase presidendi sulest tervet lehekülge katva artikli, mis kirjeldas tema nägemust endistest nõukogude vabariikidest koosnevast Euraasia Liidust, mis pidi olema korraldatud 2015. aastaks. Putin väitis, et see liit ei tule ühegi senise liidu taoline ning on lihtsalt Euroopa Liiduga analoogiline kaubandusorganisatsioon. Enamik olid skeptilised, teiste seas USA välisminister Hillary Clinton, kes põhjustas Moskvas nördimuskisa, süüdistades Kremlit sammus regiooni resovetiseerimise poole.

      „Seda ei hakata niimoodi nimetama,” hoiatas Clinton. „Seda hakatakse nimetama tolliliiduks, Euraasia Liiduks või muuks sääraseks. Kuid ärge laske end eksitada, me teame, milline on tegelik eesmärk ning üritame leida tõhusaid teid selle aeglustamiseks või ärahoidmiseks.”14 Kremli vastuse kohaselt mõistis Clinton Putini visiooni põhimõtteliselt valesti – kuid täpselt nii nn koeravilepoliitika2 töötabki: juht hoiab distantsi ning massidest eemal hoitavad asjatundjad tõlgendavad tema esoteerilisi tähendusi.

      Teine koeravile kõlas Putini 2012. aasta 23. jaanuaril ajalehes Nezavissimaja Gazeta ilmunud artiklis. Selles viitas Putin Venemaale, kasutades uut koeravile-väljendit „tsivilisatsiooniriik”:

      „Suur-Venemaa missioon on ühendada ja siduda tsivilisatsioon. Seda tüüpi riik-tsivilisatsioonis ei ole rahvusvähemusi ning sõbra või vaenlase äratundmise põhimõtteid määratlevad ühine kultuur ja ühised väärtused… See tsivilisatsiooniline identiteet põhineb Vene kultuurilise ülemvõimu säilitamisel, kuid selle kandjateks ei ole ainult etnilised venelased, vaid kõik säärase identiteedi kandjad rahvusest sõltumata.”

      Teisisõnu, niikaua kui oled kultuuriliselt venelane, oled sõber. Teised, nagu selgub, ei pruugi seda olla. Putin lisas, et liberalismi kõrvaltähendustest koormatud rahvusriigi kontseptsioon tuleks ametlikust sõnavarast kui Vene rahvale ebapiisav eemaldada: „Olen sügavalt veendunud, et katsed jutlustada Vene rahvusliku monoetnilise riigi ehitamise ideed on otseses vastuolus meie tuhandeaastase ajalooga.”15

      2013. aasta septembris viitas Putin ajakirjanike ja Venemaa ekspertide Valdai foorumil jälle Venemaale kui tsivilisatsiooniriigile. Ta esitas ka seni kõige konkreetsemad kommentaarid oma nägemuse kohta Euraasia integratsioonist: „Kahekümne esimene sajand tõotab kujuneda suurte muutuste sajandiks, suurte geopoliitilise, finants-, majandus-, kultuuri-, tsivilisatsioonilise, poliitilise ja sõjalise jõuga kontinentide moodustumise ajastuks. Seetõttu on meie peamine prioriteet tihe lõimumine naabritega.”16 Putin ei kirjeldanud väljapakutud Euraasia Liitu rangelt kaubandus- ja majandusterminites (nagu oli teinud minevikus), vaid „projektina rahvaste identiteedi, ajaloolise Euraasia säilitamiseks uuel sajandil ja uues maailmas… Euraasia integratsioon on endise Nõukogude Liidu võimalus saada iseseisvaks globaalse arengu keskuseks, mitte Euroopa või Aasia äärealaks.” Putini sõnad tundusid viitavat tõelistele ambitsioonidele Euraasia suhtes: tulevik kuulub suurtele geopoliitilise, finants-, majandus-, kultuuri, tsivilisatsioonilise, poliitilise ja sõjalise jõuga kontinentidele. Et tähtsust omada, tuleb alanud sajandil olla suur. Selles kontekstis on märkimisväärne, et Nõukogude Liidule järgnenud rahvusriigi ajastus СКАЧАТЬ