Must tuul, valge lumi. Uue Vene natsionalismi tõus. Charles Clover

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Euraasiaga – ja, olgem ausad, lääne püüded teda takistada – olid otseselt Ukraina sõja vallapäästjaks. Tundub, et osalt igasuguste Euraasia Liidu plaanide komplitseerimiseks pakkus Euroopa Liit endistele liiduvabariikidele 2013. aastal assotsiatsioonilepet. Kartes, et see võiks Putini plaani õõnestada, avaldas Kreml riigipeadele – näiteks Ukraina presidendile Viktor Janukovõtšile – tohutut survet, et nad EL-i leppest taganeksid (mida Janukovõtš tegigi). Ukraina presidendi saatuslik otsus vallandas Kiievis Euromaidani meeleavaldused, mille eesmärk oli Venemaale orienteeritud valitsuse kukutamine.

      Pärast Ukraina julgeolekujõudude jõhkrat veresauna meeleavaldajate kallal veebruari lõpus põgenes Janukovõtš riigist, tekitades mitmeks päevaks põhiseadusliku vaakumi.

      Venemaa saatis seda ära kasutades oma Musta mere laevastiku baasist Sevastopolis välja sõdurid, kes hõivasid vaikselt maanteed ja transpordisõlmed. Mõni kuu hiljem ilmusid Vene mitteregulaarväelased ja palgasõdurid ka üle Ida-Ukraina – Donetski ja Luganski oblasti venekeelse südamaa.

      Venemaa on tõmmanud oma endiste imperiaalvalduste ümber punase joone, mõjusfääri, mis määratleb riigid, mida ei lubata lääne orbiidile ja need, millest Venemaa tõrksalt loobub. Joont on huvitav uurida ja vaadata, kust see liigub: tundub, et see läheb mööda Balti riikidest, millel on tohutu strateegiline tähtsus, kus elab suur venekeelne elanikkond, keda võiks fašistide eest kaitsta ning mille teise maailmasõja aegne ajalugu muudab nad Vene propagandamasinale haavatavaks. Balti riike võiks hõlpsalt üles ässitada samasuguste võtetega, nagu kasutati Ukrainas.

      Kuid Balti riigid võeti 2004. aastal NATO-sse. Kreml aga otsustas võidelda 2008. aastal oma piiridesse mittekuuluvate Abhaasia ja Lõuna-Osseetia eest, kui Gruusia sõlmis NATO-ga liikmesuse tegevusplaani (ja ründas Lõuna-Osseetiat, andes Venemaale selge casus belli). See, et Kreml on valmis kaitsma territooriume, mis ei pruugi olla Vene alad, kuid ei kaitse venelasi teistes riikides, on paljuütlev: endises Vene impeeriumis on teatud piirkondi, mida peetakse n-ö meie omadeks, ning teatud osi, mida ei peeta. Eraldusjoon tundub järgivat strateegilist ja kultuurilist loogikat, mis on hämmastavas kooskõlas eurasianistide teooriatega, kes tõmbasid üle Ida-Euroopa kultuuripiirid: ligikaudu sinnasamma, kus Kreml nüüd sedasama teeb.

      Teised katsed näha Kremli viimase aja käitumises loogikat kalduvad kahte leeri, kes mõlemad eitavad, et Putin järgib mõnd ideoloogilist või strateegilist doktriini. Esimene, nn realistide leer näeb Putinit käitumas vastavuses Venemaa huvide alasti kontseptsiooniga ning peab invasiooni Ida-Ukrainasse nutikaks gambiidiks silmitsi lääne nõrkusega (või vähemalt kõige vähem halvaks variandiks silmitsi lääne provokatsiooniga). Teine leer väidab, et Putin ei ole ratsionaalne ja kalkuleeriv malemeister, vaid emotsionaalne ja tormakas lühiajaliste kriiside juht, kes rõhub nõukogude nostalgiale ning on huvitatud peamiselt sisepoliitiliste eesmärkide saavutamisest: hoida oma mainet ja kergitada reitingut. See leer leiab, et midagi nii sidusat nagu strateegia olemas ei ole.

      Kumbki neist lähenemistest ei vasta küsimusele, mida Putin saavutada loodab ega omista Kremlile strateegiat. Realistid kipuvad olema ebamäärased küsimuses, millised on Venemaa huvid tegelikult (peale selle, mida iganes Kreml juhtub sel konkreetsel päeval tegema), mistõttu nende seisukohti on raske ümber lükata, kuid need ei ole ka eriti kasulikud. Samuti ei suuda nad seletada Vene poliitikas aset leidnud suuri muutusi – varem käitus Kreml majanduslikke tagajärgi kartes niinimetatud lähivälismaal ettevaatlikult. Kuid äkki on sillapea Ukrainas väärt kukkuvat rubla ja sanktsioonide tõttu miljarditesse ulatuvat saamata jäänud tulu.

      Vastandlik vaatenurk, mis kujutab Putinit improviseerijast katastroofimaandajana, keda ajendab impeeriuminostalgia, ei pööra tähelepanu Krimmi vallutamisega kaasnenud ilmselgele arvestusele. Krimm hõivati lühikese ajaga, neljakümne kaheksa tunni jooksul, kui Ukrainas oli põhiseaduslik vaakum pärast president Janukovõtši põgenemist, mille ajendiks – põhjustel, mida ei ole seni kuigi veenvalt selgitatud – oli tema ihukaitsjate deserteerimine. See ei seleta ka ilmset hoolt, millega Kreml on valinud, milliseid lahinguid pidada ja milliseid mitte – kindlasti ei ole asi nõukogude nostalgias, sest Venemaa on nii mõnegi Nõukogude Liidu osaga suhteliselt sõbralikult lahku läinud. Venemaa pühendab oma sammudele lähivälismaal suurt tähelepanu ja arvestust, tegutseb välgukiirusel nii Krimmi kui ka Lõuna-Osseetia puhul ning kasutab vallutusteks ära (või ehk loob) ainukordseid võimalusi.

      Kui vaadata Venemaa hiljutist käitumist läbi eurasianismi prisma – eesmärgi kaitsta Venemaa tsivilisatsioonilist identiteeti –, saab Venemaa käitumises nii mõndagi selgeks ning vastuse saab ka küsimus, milliseid lahinguid on Kreml otsustanud pidada ja milliseid mitte ning kuidas ta neid pidanud on. Pole oluline, et kogu tsivilisatsioonilise identiteedi idee on paremal juhul ühepoolne ja halvemal täielikult välja mõeldud. Eurasianismi tähtsaim tahk ei ole selle väärtused, vaid konsensus, mis paistab Vene eliidi seas selle suhtes valitsevat.

* *

      Venemaa Krimmi invasiooni järel telefonitsi USA presidendi Barack Obamaga rääkides ütles Saksa kantsler Angela Merkel, et Vladimir Putin, kellega ta oli äsja telefonikõne lõpetanud, „viibib teises maailmas”. Järgmisel päeval ilmus Putin Vene televisiooni, et vahutada CIA õõnestustegevusest. „Nad istuvad Ühendriikides ja mängivad Ukrainaga nagu rotid,” ütles president. Edasi pakkus Putin vastukäivaid teooriaid president Vladimir Janukovõtši kukutamise kohta ja eitas Krimmi okupeerimist Vene sõdurite poolt: „Neid mundreid võib osta ükskõik kust.” Igasugused kahtlused, mis Putini peas toimub, kadusid aasta hiljem, kui ta kinnitas Krimmi okupeerimise esimesel aastapäeval 16. märtsil 2015 näidatud dokumentaalis: ta teadis kogu aeg, et mundrites ja maskides okupandid olid Vene sõdurid, kes tema korraldusel üle Krimmi hargnesid.

      Muidugi ei vapustanud see paljastus eriti kedagi. Putin ei ole kindlasti esimene riigipea, kes avalikkuse ees sõjalise avantüüri kohta valetab. Kuid tema soov käed puhtana hoida on kummaline ning sellele ei ole palju pretsendente. Sama lugu on avalikkuse reaktsiooniga: vahemikus 15. -22. märts 2015 (ehk nädal, kui Putini kommentaarid eetrisse läksid), näitas Moskvas tegutseva Avaliku Arvamuse Sihtasutuse küsitlus, et venelaste arv, kes kinnitasid, et on hakanud viimase kuu jooksul Putinit rohkem usaldama, kasvas neljakümne kahelt protsendilt neljakümne neljale.17

      Kindlasti ei ole ilmselge, miks hooplemine valetamisega Putini usaldusväärsust tegelikult kasvatab, kui mitte arvestada Vene poliitika hüperreaalset pettepilti: laenates Hegeli terminit, elavad paljud venelased praegu verkehrte Welt’is, pea peale pööratud maailmas, kus must on valge ja üleval on all. Selles maailmas tulistasid Malaisia reisilennuki MH17 Donetski kohal alla Ukraina hävitajad, Vene sõdurid on Ida-Ukrainas puhkusel ja Kiiev on fašistliku NATO-meelse hunta haardes.

      Putin on õigesti eeldanud, et valed pigem ühendavad kui lõhestavad Vene poliitilist klassi. Mida suurem ja ilmsem on vale, seda enam demonstreerivad tema alamad ustavust seda aktsepteerides, ning seda enam osalevad nad Kremli võimu suures sakraalmüsteeriumis seda uskudes.

      Hannah Arendt selgitas oma suurepärases uurimuses „The Origins of Totalitarianism” („Totalitarismi päritolu”) vale, eriti ilmselge vale jõudu autoritaarsetes režiimides:

      „Inimesi võib panna ühel päeval uskuma kõige fantastilisemaid avaldusi ning olla kindel, et kui neile järgmisel päeval antakse ümberlükkamatu tõend nende valskuse kohta, otsivad nad pelgupaika künismis; selle asemel et hüljata juhid, kes neile valetasid, kinnitavad: nad teadsid kogu aeg, et avaldus oli vale ning imetlevad oma juhte nende suure taktikalise tarkuse eest.”

      Keskkonnas, kus valesid aktsepteeritakse varmalt just seepärast, et nad on valed, on lihtne näha, kuidas üldiselt mahatehtud eurasianismiteooria võis saada keskseks ideoloogiliseks teemaks ja strateegiliseks doktriiniks, millel on poliitilise eliidi seas suur autoriteet. Ustavus inimese ja režiimi vastu on täienenud nüüd ustavusega ideele ja tekstidele, mida võib-olla ei usu keegi – isegi СКАЧАТЬ