Must tuul, valge lumi. Uue Vene natsionalismi tõus. Charles Clover

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ – ülimat teooria rakendamist inimeste peal –, et paljastada selle muidu ekstsentrilise kultuurilise nõrkuse kohutavad tagajärjed.

      Täielikku ideedele pühendumist näeme ka Jakobsoni ja Trubetskoy kirjavahetuses. Kuna Trubetskoy ei olnud sõpra kolm aastat näinud, oli umbes veerand tema esimesest viieleheküljelisest kirjast mõistagi pühendatud tervitustele, ühistele tuttavatele ja üsna ükskõiksele ülevaatele oma kohutavast kolmeaastasest katsumusest. Ülejäänud kolmveerand oli aga pühendatud vastuolulistele lingvistikaalastele ideedele. Tundub, et otsiv ja mõtlev vaim ei olnud vürsti maha jätnud isegi siis, kui ta haigestus Bakuus tüüfusesse või pidi Punaarmee pommide all Rostovist põgenema. Kogu katsumuse kõige raskem osa, jutustas ta Jakobsonile, oli see, et linnast põgenedes oli ta sunnitud maha jätma märkmed uue raamatu jaoks, mille kallal ta töötas (see ei ilmunudki kunagi) ning mille pealkiri oli „Slaavi keelte esiajalugu”. Trubetskoy kartis, et need on igaveseks kadunud.

      Kuid kõik ei olnud siiski kadunud, kinnitas Trubetskoy. Tal oli õnnestunud enamik mudeleid mälu järgi taastada ning ta töötaski parajasti nende kallal. Ta lubas, et jutustab Jakobsonile järgmises kirjas kõigest põhjalikumalt. Ent kui järele mõelda, jätkas vürst, tahaks ta Jakobsoniga jagada üht äärmiselt tundlikku teemat: „Olin sunnitud Moskva koolkonna dogmast üsna otsustavalt lahku lööma. Olin sunnitud lahku lööma ka teistest dogmadest.”2 Trubetskoy kartis, et „Esiajalugu” on nii revolutsiooniline ja nii provokatiivne, et nende kolleegid Moskva ülikooli filoloogiateaduskonnas ei pruugi seda kuigi innukalt vastu võtta. Ta teadis, et argumendid, millega ta välja tuleb, on vastuolulised. Isegi skandaalsed. „Kui mu töö kunagi trükki pääseb, kutsub see päris kindlasti esile äärmiselt kibedaid rünnakuid,” usaldas Trubetskoy Jakobsonile.

      Tegelikult ei oleks Trubetskoy mure olnud viis aastat varem üldse kohatu. „Esiajalugu” oli kogupauk, mis oli suunatud Aleksei Šahmatovi, Moskva ülikooli ühe väljapaistvama keeleteadlase ja ajaloolase ning niinimetatud Moskva koolkonna juhi vastu (kuigi ta tegelikult õpetas Peterburis).

      Šahmatovi 1915. aastal ilmunud teos „Vene keele ajaloo vanima perioodi jaotus”3 üritas põhjalikult rekonstrueerida vene ja slaavi keelte arengut nende iidsetest juurtest. Vaevalt 30-aastane Trubetskoy seadis kuulsa teadlase meetodid kahtluse alla.

      Kuid kodumaal oli olukord põhjalikult muutunud. 1920. aasta talvel oli „Slaavi keelte esiajalugu” ilmselt viimane, millele moskvalased mõtlesid, töötasid nad siis filoloogiateaduskonnas või ei. Tänavatel uitasid punakaartlased, kellel oli käsk vastalised kohapeal maha lasta. Nappis toitu ja kütust ning näljahäda varjutas kogu maad. Nagu selgus, võttis saatus Trubetskoylt võimaluse igatsetud duelliks Moskva koolkonnaga. Jakobsoni järgmine kiri Trubetskoyle sisaldas halbu uudiseid, et Šahmatov on surnud ja paljud teised Moskva koolkonna liikmed, kes oleksid kindlasti ihanud Trubetskoy verd, kui ta oleks avaldanud oma ketserlikud seisukohad viis aastat varem, olid samuti kas surnud või paguluses. Kõige krooniks oli uus bolševistlik režiim Moskva ülikooli filoloogiateaduskonna sulgenud. Selle endistel liikmetel, kes veel elus olid, oli arvatavasti pakilisemaid probleeme nagu toidu otsimine ja ellujäämine.4

      Kuid üks Moskva koolkonna liige, kes võis teema vastu endiselt huvi tunda, oli õnneks Jakobson ise. Aastakümneid hiljem, kui Trubetskoy oli ammu surnud ja Jakobson lähenes elu lõpule (ta suri 1982. aastal), meenutas ta Trubetskoyd ühena kolmest geeniusest, keda oli elu jooksul tundnud. Teised kaks olid suur Prantsuse antropoloog ja strukturalismi rajaja Claude Lévi-Strauss ning Vene poeet Velimir Hlebnikov, kes oma radikaalsete zaum’i (mõistusetaguste) värssidega kujundas ümber hõbedase ajastu luule. Kuid Trubetskoy, väitis Jakobson, oli klass omaette:

      „Ta avaldas mulle määratut muljet. Olin rabatud, kui olin kuulnud paari lauset, mille ta ütles folkloorikomisjoni koosolekul… Ütlesin kohe: see peab olema geenius; mulle oli kõik selge.”5

      Nende side oli nii tugev, et Trubetskoyd ja Jakobsoni on raske intellektuaalselt lahutada. Nende ideed olid nii kummastavalt sarnased ja nende avastused teineteisele nii ootuspärased, et tekib kiusatus suhtuda neisse pigem ühte kui kahte mõtlejasse. Seda pani tähele isegi Jakobson ja ütles 1972. aastal Prantsuse televisioonile, et nende mahukaid ja kirglikke mõttevahetusi arvestades ei oska ta enam omaenda ja sõbra mõtetel täielikult vahet teha: „See oli üllatav koostöö, me vajasime teineteist”.6 Trubetskoy jällegi pühendas oma meistriteose „Fonoloogia põhimõtted” (1939) Jakobsonile ja kirjutas nende ühisele sõbrale Pjotr Suvtšinskile: „Olen iseäranis lähedane ja ühel lainel Jakobsoniga. Teaduse vallas on ta mulle ilmselt lähim inimene.”7

      Sellest hoolimata ei oleks need kaks meest saanud olla erinevamad: 1890. aastal sündinud Trubetskoy oli Venemaa ühe kõige kuulsama aristokraatliku suguvõsa järeltulija; kuus aastat hiljem sündinud Jakobson aga juudi-armeenia päritolu; Trubetskoy oli kui mõnest Dostojevski romaanist välja astunud aristokraat: sirgjooneline, aus ja ühe kinnisidee küüsis. Nagu kirjutas lingvist Anatoly Liberman biograafilises sketšis: „Tema taktitunne, vaoshoitus ja suurepärased kombed ei olnud mask, vaid pigem nähtamatu müür, mis nagu iga müür, oli mõeldud kaitseks ja tõkkeks.”8 Samal ajal oli ta „kirglik ja ärritus kergesti, kaldus depressiooni ja närvivapustustesse, oli sageli ebakindel ja häbelik”. Trubetskoy oli pikka kasvu ja mõjuv, alati hallis kaherealises ülikonnas ja korralikult pügatud kitsehabemega, kuid pisut kühmus, oleks nagu pigem loodud kuulama kui rääkima.

      Enne 1917. aastat oli nimi Trubetskoi õigupoolest Vene impeeriumi sünonüüm.

      Trubetskoid, põlvnedes neljateistkümnenda sajandi Leedu ülikust, kes abiellus Moskva vürsti õega, olid Leedu piiri lähedal asuva Trubetski pärusisandad ja nende vereliin oli Vene aristokraatia seas üks kõige auväärsemaid – isegi vanem kui Vene tsaariperekonna Romanovite oma.

      Üheksateistkümnendat sajandit lõhestas vaidlus slavofiilide (kes uskusid Venemaa ainulaadset saatust ja olid läänelike reformide vastu) ning läänlaste vahel (kes pidasid Euroopat eeskujuks, mida jäljendada).

      Intellektuaalne sihikindlus valitses kõiges: slavofiilid kandsid talupojamütsi murmolka’t ja kuube zipum, läänlased olid euroopalikult riietumise suhtes niisama fanaatilised; kirjanik Aleksandr Herzen nimetas oma mälestustes venelaste kalduvust keigarlikkusele rahvusliku haiguse sümptomiks: „Kui inglasele näidata pataljoni täpselt ühesuguseid kurguni kinni nööbitud saterkuubedes keigareid Nevski prospektil, peaks ta neid politseisalgaks.”9

      Lahingud, mis noore intelligentsi seas möllasid, olid jõhkrad ja totaalsed: „Inimesed vältisid üksteist nädalate kaupa, kuna nad olid eri meelt nn kõikehõlmava vaimu definitsiooni suhtes või võtsid isikliku solvanguna arvamust absoluutse personaalsuse ja selle esinemise kohta iseeneses,” kirjutas Herzen.

      Nikolai isa Sergei ja onu Jevgeni olid mõlemad filosoofid ja kuulusid oma aja tuntumate intellektuaalide hulka. Jevgeni oli kuulus õigeusu uurija, Nikolai isa aga Moskva ülikooli rektor. Kuigi nad toetasid kindlalt monarhiat ja olid tuntud ülikud, pooldasid nad reforme. Sergei etendas ajaloolist rolli pärast 1905. aasta revolutsiooni, kui ta pöördus tsaar Nikolai II poole seoses vajadusega poliitilisteks reformideks. Petitsiooni tagasilükkamine pani kokkuvõttes monarhia saatusele pitseri.

      Need kaks meest, kes olid noore Nikolai jaoks iidolid, kehastasid oma põlvkonna vaimset teekonda – põlvkonna, kes lõpuks sünnitas bolševistlikud revolutsionäärid. Nad seadsid СКАЧАТЬ