Must tuul, valge lumi. Uue Vene natsionalismi tõus. Charles Clover
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Must tuul, valge lumi. Uue Vene natsionalismi tõus - Charles Clover страница 11
Название: Must tuul, valge lumi. Uue Vene natsionalismi tõus
Автор: Charles Clover
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Документальная литература
isbn: 9789949852161
isbn:
Vaimne kõhklus ei olnud märk otsustamatusest, vastupidi, see näitas, kui tõsiselt suhtus too põlvkond tõe otsimisse. Tegelikud ideed olid teisejärgulised võrreldes millegi hoopis olulisemaga: rangusega, millega nad filosoofilisi õpetusi igapäevaelus rakendasid. Üheksateistkümnenda sajandi romantiline ideaal nõudis, et tuleb elada täielikus kooskõlas oma tõekspidamistega, arendada neid nii kaugele kui võimalik ja rakendada neid ideid hoolimata praktilistest takistustest. Elu nõudis seda ja kõik muu oli märk moraalsest argpükslikkusest. Filosoofilised ideed ei olnud tolle ajastu venelaste jaoks niivõrd lennukad mõtted kui reaalsed programmid. Nikolai onu Jevgeni Trubetskoi, ise tuntud filosoof, kirjutas sellest kinnismõttest metafüüsilise suhtes 1920. aastal ilmunud autobiograafias: „Ühel hetkel annab inimene, keda on haaranud üksainus mõte, üksainus tunne, ja kes on kurt kõigele muule, sellele mõttele temperamendi jõu ja tahte energia, mis ei tunne takistusi, ning seetõttu saavutab ta vältimatult oma eesmärgi.”11
Lühidalt öeldes oli Venemaa riik, mis pulbitses ideedest ning oli ainulaadne võime poolest lasta end ideedest täielikult kaasa haarata. Herzen võttis selle kalduvuse kokku tüüpilise sarkasmiga, mis aimas traagiliselt ette Venemaa saatust kahekümnendal sajandil:
„Me oleme suured doktrinäärid ja filosoofid. Sellele Saksa omadusele lisame omaenda rahvusliku… elemendi, halastamatu, fanaatiliselt kuiva; oleme valmis päid maha raiuma… kartmatu sammuga marsime piirini ja üle selle; mitte iialgi vales taktis dialektikaga, vaid ainult tõega.”12
Nikolai sündis sellesse vaimumaailma 16. aprillil 1890.13 Tema perekond elas Moskvas, Arbati lähedal Starokonjušennõi pereuloki korteris. Nädalavahetused ja suved veedeti Moskva lähedal Uzkoje mõisas, mille viljapuuaedu ja teeradasid kirjeldas armastusega Boriss Pasternak, kes sai hiljem romaani „Doktor Živago” eest Nobeli kirjanduspreemia ning kes sündis Nikolaiga samal aastal ja oli ülikoolis üks vürsti paremaid sõpru. Uzkojel põhineb tema 1957. aastal kirjutatud luuletus „Pärnaallee”:
On peitund pargi jahedusse
seal hämaruses imekaunis maja
Kaarvärav; aas, siis väike küngas
Pärisorjus kaotati aasta enne Nikolai isa Sergei Nikolajevitši sündi. Kuid mõisas valitsesid endiselt vanad ühiskondlikud suhted, mis domineerisid ka Nikolai üsna kaitstud lapsepõlves. 20. juulil, Ahtõrka jumalaema päeval15, võtsid Trubetskoi lapsed vastu kohalikke külalapsi ning jagasid neile maiustusi, meenutab Jevgeni; täpselt nagu muistsed Trubetskoi isandad olid alati teinud.
Nikolai kasvas üles isa ja onu akadeemilise hiilguse ja maine keskel ning pühendus tollastesse intellektuaalsetesse hoovustesse täpselt samamoodi nagu olid teinud nemad. Nikolai isa oli Moskva ülikooli rektor alates 1904. aastast kuni surmani 1905. aastal. Pasternak pühendas autobiograafias perekonnale mitu lõiku:
„Vanemad Trubetskoid, tudeng Nikolai isa ja onu, olid professorid, üks jurisprudentsi alal, teine ülikooli rektor ja tuntud filosoof. Mõlemad olid korpulentsed, ronisid nagu kaks saterkuubedes ja ilma vöökohata elevanti õppejõupulti ning pidasid häälel, millega võinuks kurttumma kuuljaks teha, aristokraatlikult venival toonil oma säravaid loenguid.”16
Sergei Trubetskoi mõistis, et tsaar Nikolai II monarhia alussambad vanguvad, kuid tema ühiskondlik positsioon tähendas, et pere ei saanud lasta end poliitikahoovustest kaasa kiskuda. 1904. aasta 10. detsembri õhtul kirjutas Nikolai tädi Olga Nikolajevna Trubetskaja päevikusse: „Vähehaaval hakkavad parteide erimeelsuste kajad sekkuma endiste seltskondlike ja perekondlike suhete rahulikku ja vaiksesse voogu… Isegi lapsed vaidlevad ja tülitsevad, vahel isegi kaklevad – autokraatia poolt või vastu.”17
Vähem kui kuu aega hiljem, 1905. aasta jaanuaris, ajas tsaariarmee Peterburis laiali rahumeelse demonstratsiooni, tappis vähemalt kakssada relvastamata meeleavaldajat ja vallandas 1905. aasta revolutsiooni metsiku vägivalla, mis Vene ülemklassi tülgastas ja vapustas. Nikolai isa üritas poliitikast eemale jääda, kuid ülikooli rektorina oli tal oma roll, mis võis kokkuvõttes tema tervist katastroofiliselt halvendada ja viia tema enneaegse surmani. Tol aastal kohtus ta kohalike volikogude ehk semstvote delegatsiooni juhina tsaar Nikolai II-ga ning üritas veenda teda läbi viima reforme, mis võinuksid päästa trooni või vähemalt Venemaa. Katse ebaõnnestus. Ainus, mille sekkumine saavutas, oli Vladimir Lenini igavene vaen perekonna vastu. Lenin nimetas Sergei Nikolajevitši põlglikus järelehüüdes tsaari kodanlasest lakeiks.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.