Leia mind üles. Sherri Smith

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kirjutanud – kui just ei juhtu, et meil tekib mingi arusaamatus, mille käigus ma võin selle teema uuesti üles võtta. Mulle isegi meeldis, et mul oli midagi, mida talle vajaduse korral ette heita.

      Lucase geomeetrilise sirgelduse (alati üksteise otsas ruudud nagu täiuslikus Tetrise mängus) kõrvale nurka oli midagi kirjutatud ja osaliselt maha tõmmatud. Sain aru üksnes esimesest poolest. „Gent”. Kas see sõna pidi olema „gentleman”? Kas ta üritas siis olla härrasmees? Kellega? Heitsin jälle pilgu numbritele ja murdsin uuesti pead, kas tegu võib olla võlaga. Härrasmees maksab alati oma võla?

      Helistasin kirja pandud numbril ja sattusin kõneposti, kus öeldi lihtsalt, et olin helistanud Tomile. Jätsin kohmaka sõnumi, öeldes, et olen Lucase õde ja leidsin selle numbri ja tahan rääkida.

      Lucase külmiku uksele oli kinnitatud klambriga patakas arveid, juba tasutud krediitkaardiarved minimaalse tagasimaksesummaga ja foto meist kõigist jõulude ajal. Ema hoidis meil mõlemal kaela ümbert kinni, tõmmates Lucast minust pisut tugevamalt enda poole. Lucas ja ema naeratasid, mina nägin välja samasugune nagu lapsepõlvefotodel ikka, vahtisin pisut küljele, nagu hauksin pidevalt põgenemisplaani. Meie taga oli jõulupuu. Ma ei kujutanud ette, mis küll võis olla nende jõulude juures nii mälestusväärset, et Lucas selle foto külmikule kinnitas. Küllap kaasnes sellega mingi nali, mingi Mimi ostetud kingitus, mis oli nii jabur, et mõjus äärmiselt naljakalt. Näiteks ostis ta ühel aastal kaks kuldkala, mis jõulu esimese püha hommikul kõhud ülespidi akvaariumis ulpisid, või siis kinkis end parasjagu kiilaks ajanud Lucasele soenguvahu, mis oli pakitud nagu kompvek.

      Lucasest oli juba näha, kui vastikult hea välimusega mees temast sirgub. Lucas oli Mimi nägu. Tal olid heledad juuksed, erakordselt sinised silmad ja filminäitlejalikud näojooned. Lucases avaldus Mimi väidetav Skandinaavia päritolu, nii et halloween’i ajal piisas tal Thori etendamiseks vaid tohutu suurest plasthaamrist. Selles tuli meil Mimi sõna uskuda, sest polnud kellegi teise käest küsida. Mul polnud aimugi, kust olid pärit minu tumedad juuksed.

      Täiskasvanuna olin oma silmaga näinud, kuidas naised jäid mõneks sekundiks täiesti sõnatuna Lucast ammuli sui vahtima. Tahaksin öelda, et minul oli mu venna näo naiselik versioon, aga ei olnud. Kaksikute kohta polnud me üldse sarnased. Lucas oli minust ikkagi märksa kenam. Mina olin tumedapäine ja mõtlik. Mu silmad olid terasekarva hallid. Mitte inetud. Kohati vast ehk isegi ilusad. Kuid nägu selline, mida ilu märkamiseks tuli pisut pikemalt vaadata. Üks asi oli meil sarnane: meil mõlemal oli hea nahk. Mimi pidi end päikese eest varjama, sest muidu oleks ta ära põlenud ja ta rinnalt oleks nahka koorunud ning õlad lõõmama löönud, meie Lucasega aga päevitusime kuldselt pruuniks.

      Ühtäkki võpatasin korteris vastu kajava vastiku röhatava heli peale. Polaroidfoto pudenes mu käest köögipõrandale. Esikukapi vastas seinal oli vanamoeline fonoluku nikotiinikarva telefon. Keegi üritas ühendust võtta. Vajutasin rääkimise nupule. „Halloo? Halloo?” Surusin sõrme kuulamise nupule. Ootasin, et keegi räägiks, kuid selles vilises üksnes tänavamüra.

      Tuiskasin korterist välja, ei kaalunud hetkegi teona venivat lifti ja jooksin trepist alla. Võtsin kaks astet korraga, hoides kõvasti kinni vase järgi haisevast kooruva värviga käetoest. Tuhisesin läbi fuajee välisuksele. Seal polnud kedagi. Astusin pooleldi välja, sest olin võtmed üles unustanud. Soovisin nii kohutavalt näha, et vend sammub parklast maja poole. Kuid parklas veeres mööda asfalti vaid tühi kilekott nagu kõrbepall. Läksin löödult taas trepist üles. Minuga oleks nagu lolli nalja tehtud: nagu oleks keegi uksele koputatud ja siis jalga lasknud. Küllap vajutati vale korteri kellanupule.

      Tagasi korterisse jõudnud, võtsin maast foto ja pistsin selle jälle palmipuud kujutava magneti alla. Avasin venna külmiku. See oli peaaegu tühi. Karp mune, tavalised kastmed ja kolm purki omavahel ikka veel plastist kinnisega ühendatud õllepurki, selle kõrval väike hunnik kuuspaki plastkinniseid. Võtsin ühe purgi, avasin selle ja jõin mitu pikka sõõmu, surusin purgi vastu põske ning läksin esikusse.

      Vannitoa tuli põles. Uks oli poikvel. Tahtsin kuulda duši solinat, elektripardli surinat, aga ei midagi. Lükkasin ukse lahti. Kraanikausi serval oli hambapastaga kaetud kasutamisvalmis hambahari. Jäi mulje, nagu oleks ta seisnud kraanikausi ees, valmis hambaid pesema, vaadanud peeglisse ja otsustanud ühtäkki – persse! – ning jätnud kogu oma elu sinnapaika. Aga see polnud loogiline. Enne põgenemist oleks ta pidanud ju vähemalt hambad ära pesema? Ta oleks ju pidanud hambaharja kaasa võtma? Või siis kalli elektripardli, et säilitada oma korralikult pügatud kahepäevast habet ja Euroopa jalgpalluri välimust? Või juuksegeeli või lõhnavee? Lucas oli edev; ta oleks tahtnud ikkagi hea välja näha.

      Ja kui tal olekski – kuigi ma ei uskunud, et ta riskiks nii avaliku pattulangemisega –, kui tal siiski oleks olnud intiimne suhe oma õpilasega, kes juhuslikult karmi saatuse tahtel tapeti, oleks ta siia jäänud ja süüdistuste vastu võidelnud. Ta ei suudaks taluda, et teda peetaks selles süüdlaseks. Tal oli peaaegu patoloogiline vajadus, et teda peetaks heaks inimeseks. Olime oma teatraalse alkohoolikust ema kõrvalsaadused, kes alatasa tema heakskiitu otsisid, kuigi tegime seda erinevalt. Mina tahtsin rohkem muljet avaldada kui meeldida, aga Lucasele oli meeldimine palju olulisem, ta püüdis tõesti olla kutt, keda kõik oma sõbraks tahavad, ja nii see oligi alati olnud.

      Kui just.

      Kui just ka tema pole surnud. Ma ei teeselnud Prudeni ees. See oli tõeline hirm. Lucasele võis kallale minna mõni tõbras – kas või seesama tõbras, kes ta auto põlema pani. Sedasorti kaabakas, kelle soov oli igas baaris uhkeldada, et just tema oli see, kes karistas toda koolitüdrukuid ahistavat pervost õpetajat. Võiksin kohe siinsamas ette lugeda pool tosinat nime. Selliseid tüüpe, kes vähemalt väidaksid, et kui nad saaks Haasi kätte, siis lõikaksid ta tilli maha, kuid kes tegelikult ei pruugi sõnadest tegudeni jõuda. Tüüpe, kes peksaksid ta auto sodiks, ründaksid teda netis, kuid silmast silma seistes julgeks vaid endamisi poriseda.

      Ma ei suutnud selle peale mõelda. See oli liiga karm. Kui mõni isehakanud korravalvur oleks viimastel päevadel hoobelnud, et andis Lucasele elu karmima koosa (mis tegi ta elule lõpu), siis oleks ju Pruden pidanud asjast nüüdseks kuulnud olema. Prudenist võis muidugi uskuda, et ta vaikis selle maha, aga kas ta läheks tõesti nii kaugele, et vaevuks sellisel juhul jätkama Lucase otsimist? Kas ta oleks üldse minu siia kutsunud?

      Persse. Aitab.

      Lucas helistas mulle reedel. Ükskõik, kas tegu oli taskukõnega või ei, kuid ta helistas mulle ja see tähendab, et ta oli elus. Mõistsin, et see pole just kõige loogilisem arutelu, aga mis mul muud üle jäi? Ei tulnud kõne allagi mõelda, et mu vend on surnud.

      Läksin ta magamistuppa. Ka siin valitses segadus, aga ma teadsin, et tema hullumeelsuses valitseb teatud metoodika. Viimati elasime koos viie aasta eest. Lucas tuli minu juurde suurte plaanidega Chicagosse kolida. Ta tegeles mingil määral näitlemise ja modellitööga. See oli tal esimene katse midagi teha pärast seda, kui oli leppinud, et temast ei saa profihokimängijat. Pärast seda, kui esimene elevus ühes teleseebis saadud statistirolli üle oli lahtunud – Lucas mängis seal tuletõrjujat –, logeles ta juhuslike kelneriotste vahel peamiselt minu tillukeses korteris, võlus mu korterikaaslasi, keda ta puutuda ei tohtinud, vahtis spordikanaleid ja sõi tainasegamiskausist hommikuhelbeid. Ta elus puudus siht ja ta väitis, et tal on tõsine esimese veerandsaja kriis, samal ajal kui mina olin just lõpetanud farmaatsiaõpingud ja lappasin erinevate Ivy liiga ülikoolide magistriprogramme. Mul olid säravad fantaasiad, kuidas ma kõvakübaras ja sabakuues farmaatsiatööstuse korporatiivredelist üles ronin. Kujutasin ette, kuidas mind kutsutakse hüüdnimedega Konglomeraat, Kõikvõimas või lihtsalt Ärihai.

      Ja siis otsustas Lucas ühtäkki tagasi Wayoatasse kolida ning taotleda õpetaja kutsetunnistust.

      Käisin talle peale, et ta jääks Chicagosse, tõin välja, et ta oli kogu sellele СКАЧАТЬ