Leia mind üles. Sherri Smith

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ esindaja ulatas mulle erkpunase PT Cruiseri võtmed ja üritas mulle pähe määrida kallimat kindlustust. Palusin mõnd teist autot – ükskõik millist teist autot. Värv polnud oluline, see võis olla kas must või beež sedaan, midagi sellist, mis ei tõmbaks (negatiivset ega positiivset) tähelepanu, aga esindaja kehitas abitult õlgu.

      Sõit oli klaustrofoobne: laiuvad väljad, millel puudus igasugune sügavus ja mõõde, nii et vaade oleks võinud olla sama hästi fototaust. Päike lõi esiklaasile pritsinud putukate laibad helendama, nii et see meenutas hullunud lapse sõrmemaali. Pärast ülikooli lõpetamist käisin kodus korra aastas, tänupüha ajal, ja istusin ema palatis, taldrik süles, ning nokkisin vaikides hooldekodu pakutud roosakat kalkuniliha. Pärast seda, kui Lucas viie aasta eest tagasi kodulinna kolis, ei tundnud ma enam kohustust igal aastal sinna sõita, veendes end, et nüüd sai Lucas käia Mimit vaatamas alati, kui Mimil selleks soov oli, ja mulle oli oluline, et Mimil oleks keegi. Sama oluline oli mulle see, et see keegi ei oleks mina.

      Teadsin, et hakkan kohale jõudma, kui nägin vana tuttavat abordivastast väliplakatit, millel üks neoonsviitrit kandev kahe patsikesega nelja-aastane igaveseks üheksakümnendatesse jääma peab, ühes kirjaga ABORT TAPAB LAPSED, mis üle tüdruku jooksis. Kolmkümmend sekundit hiljem möödusin Wayoata tervitussildist. WAYOATA – MAISI JA ÕUNAFESTIVALIDE LINN tõi nagu ikka kõrisse klombi. Juba pelgalt selle nägemine tekitas kleepuva ja raske tunde. Keegi oli sõnast „mais” spreivärviga mingi roppuse teinud ja maalinud teksti all oleva naerusuise maisitõlviku peeniseks, kust lendas rängalt klohmida saanud õunale kolm spermajuga. See, et tervitussilt alatasa ühel või teisel viisil rikutud oli, abordivastane plakat aga puutumatuna püsis, ütles linna kohta nii mõndagi.

      Siis ilmusid nähtavale kasiinodena valgustatud omavahel võistlevad bensiinijaamad. Majad olid üha tihedamalt koos. Seejärel labürinditaolised tänavad; elumajade tagant aedadest avanes vaade roostes teraviljaelevaatoritele, ja vältimaks ummiktänavate teket, jõudsid tänavad ringiga tagasi peatänavale; keegi ei tahtnud ju, et tema aknast avaneks vaade ummiktänava lõpule. Mõned poed olid uksed sulgenud. Wayoata oli liiga kaugel kirdes, et osariigile osaks saanud Bakkeni naftabuumist kasu lõigata, ja sarnaselt kooli lõpuballiga, kus saali ühes servas olid inetud tüdrukud, kes keeldusid poistega voodisse minemast, migreerusid kõik tugevad ja teovõimelised mehed teisele poole, kus saak oli parem. Puuokste ja tänavalaternate küljes rippusid pleekinud lillad lindid, just nagu oleks tegu poolenisti avatud kingitustega.

___

      Läksin otsemat teed Lucase korteri ukse taha ja hoidsin sõrme pikalt – tundus, et tunde – kellanupul. Helistasin majahoidja kella – ka seal ei vastanud keegi. Hoone oli ehitatud Wayoatas buumi ajal, seitsmekümnendate alguses, enne talude kriisi. Isegi kompleksi ehiskirjas nimi Terrass mõjus kaheksakordse ilmetu beeži kivimaja ukse kohal liiga lootusrikkana. Wayoata mõistes oli tegu kõrghoonega. Klaasuste kõrvale kiviseinale oli kinnitatud alaline silt tekstiga VABAD KORTERID. Läksin parklasse Lucase autot otsima, aga tema parkimiskoht oli tühi.

      Istusin taas autosse ja sõitsin raske südamega politseijaoskonda. Jaoskondi oli Wayoatas vaid üks. Kujutasin ette, kuidas mu vend on seal, seljas oranž kombinesoon, ning kinnitab läbi vanglatrellide endaga rahulolevale Prudenile – kes istub, jalad laual, ja pühib lõualt pirukast tilkunud moosi –, et ta on süütu. Küll me midagi välja mõtleme. Võtame advokaadi. Saame ta kautsjoni vastu vabaks. Kaebame Wayoata politsei ebaseadusliku vangistamise eest kohtusse. Ja Lucas ütleb lahkudes: noh, see kiskus küll tuugaks – päris Sticky Ricky värk.

      Sticky Ricky. Selle peale polnud ma juba aastaid mõelnud. Mimil oli mõnda aega üks peika, kelle nimi oli Rick, aga kellele Mimi alati Ricky ütles, nagu oleks too mõni edev basseinipoiss pelgalt sellepärast, et oli Mimist kolm aastat noorem. Mina olin neliteist ja pesin just nõusid, kui Ricky kukkus end minu vastu nühkima. Lucas nägi seda pealt, haaras sõnagi lausumata hokikepi ja virutas Rickyle kogu jõust ristluudesse. Vaat selline vend oli Lucas. Ricky jättis Mimi maha, ütles, et ei talu tema nõmedaid lapsi. Ajapikku hakkasime nimetama seda intsidenti Sticky Rickyks ja nii nimetasime isekeskis kogu noorusaja kõiki tõpraid ja ebardlikke situatsioone. No on vast üks kuradima Sticky Ricky.

      Ma ei oskagi öelda, miks ma selle peale mõtlesin – vast üritasin vähendada ajalehest loetu mõju, seda, et ma üldse Wayoatas olin ja et mu vend ust ei avanud.

___

      Politseijaoskond oli pärast minu viimast siinviibimist kõvasti muutunud. Kadunud olid puidust seinapaneelid ja metsarohelised seinad, mis olid tekitanud tunde, nagu viibiksid mõnes metsakolka jahionnis. Nüüd oli jaoskond avatud planeeringuga ja kreemikas. Kaarega vastuvõtulett jättis mulje, nagu viibiksid hotelli vestibüülis, kaks lameekraaniga telekat jagasid hoiatusi kiiruse ületamise ja roolis sõnumite saatmise kohta ning rändkarpide ohtlikkusest.

      Kui ma küsisin infot Lucas Haasi kohta, kargas vastuvõtutöötaja püsti. Ta saatis mulle jahmunud pilgu, ja enne, kui ta juhatas mind uksele, millele kinnitatud plastist sildil ilutses ÜLEKUULAMISRUUM NR 1 (kuigi selles ainsas koridoris ei olnud ühtki teist ülekuulamisruumi), paljastasid ta kramplikuks naeratuseks tõmbunud huuled suured esiletükkivad hambad. „Politseiülem Pruden tuleb kohe,” ütles ta sosinal nagu raamatukoguhoidja.

      Istusin plasttoolile. Möödus sekund ja Pruden avas ukse. Temale järgnes lühikese siilisoenguga ja aetud habemega noor praktikant. Sinised silmad ja lõualohk. Kollanokk. Kenake. Tundus praktikandi moodi. Kui ta olekski tahtnud end tutvustada, ei jõudnud ta seda teha, sest Pruden võttis istet ja asus lihtsalt rääkima.

      „Preili Haas. Või olete nüüd proua?” küsis Pruden. Wayoatas peeti naisterahva perekonnaseisus eksimist kohatuks. Ma olin tundnud Prudenit suurema osa elust. Ta „eskortis” aeg-ajalt mingil põhjusel Mimi koju – tavaliselt sellepärast, et keegi hea inimene oli helistanud ja ette kandnud, et üks purjus naine istub kohe rooli või ongi juba roolis. Vahel üritas ta lävel seistes olukorra leevendamiseks kohatuid nalju visata – „Kuulge lapsed, teie emaga on pidevalt tüli” –, aga nii lollid me ka ei olnud. Selleks et Mimi joobes rooli istumistele läbi sõrmede vaadati, pidi tal olema Prudenile midagi pakkuda.

      Harilikult seisis õhetava näoga Pruden minutikese uksel, sellal kui Mimi omasoodu latras, ning meile siis piinlikkust tundes hüvastijätuks noogutas. Mõtlesin paratamatult, mitu korda küll selle mehe riist oli mu ema suus olnud.

      „Preili,” vastasin mina. Mu hääl kõlas imelikult. Metalselt ja võltsilt. Pruden andis kõhklevalt niiske käe. Temast õhkus looduse ja sääsetõrjevahendi lõhna. Ta oli kõvasti üle kuuekümne, tal olid udemes hõbedased juuksed ja suur lai nina. Tema helesinine särk oli kortsus ja püksirihma kohal õllekõht. Võis ette kujutada, kuidas ta veedab pühapäevi tugitoolis, porisedes pahaselt teleka peale, sel ajal kui ta vaikse olemisega naine sibab ringi, ulatab talle õlut ja palub, et ta võtaks sisse südametabletid. Ta oleks pidanud ilmselt juba aasta või paari eest pensionile jääma.

      „Tänan, et kohale tulite.” Pruden ütles seda nii muuseas, nagu polekski ta mu kadunud venda puudutavaid üksikasju minu eest siiani varjanud, nagu poleks internetti veel leiutatudki. „Soovin siiralt, et oleksime saanud kohtuda teistsugustes oludes. Kas võin teile vett pakkuda? Kohvi?”

      Prudeni külalislahkus tegi mu närviliseks. „Tänan, pole vaja. Tahan lihtsalt kuulda, mis lahti. Miks seostatakse mu venda selle…” Ma ei suutnud end sundida lausuma sõna mõrv. „Selle tüdrukuga?”

      „Joanna Wilkesiga. Tema nimi on Joanna Wilkes.” Prudeni häälest kostis solvumist, otsekui oleksin ma üritanud mõrvaohvri nime vältimisega tüdrukult kuidagimoodi inimlikkust ära võtta (kui nii see oligi, siis üksnes sellepärast, et minu vend oli juhtumiga seoses huvipakkuvaks isikuks kuulutatud).

      „Joanna Wilkes,” kordasin ma talle silma vaadates. „Kas te olete mu venna üles leidnud?”

      „Nii СКАЧАТЬ