Leia mind üles. Sherri Smith

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vastu kaunina nagu kooli iluduskuninganna: paksud punakaskollased lokid langesid õlgadele, põskedes lohukesed, suul lai ja särav naeratus.

      „Soovite ehk vett?” küsis noorem politseinik. Olin tema olemasolu juba täiesti unustanud. Raputasin endiselt pead. Ma vajasin midagi, mis aitaks mul maha rahuneda. Politseinik tõlgendas seda eitusena tema pakkumisele ning lahkus vaikides. Uks sahises taas.

      Keerasin kadumisteate tagurpidi. Olin nagu transis.

      Möödus mitu minutit, enne kui ma suutsin püsti tõusta.

      Jaoskonna ees tänaval oli kuum ja tuuline. Parklas kogunes liiv väikestesse vihastesse keeristesse. Olin juba unustanud, kui tuuline siin on. Mu jalad ei tahtnud mind kanda; asetasin ettevaatlikult ühe jala teise ette. Mul oli vaja jõuda üksnes autoni. Kui saaksin autosse istuda ja tunda end jaoskonnast hermeetiliselt eraldatuna, saaksin ehk mõelda.

      „Mia?” Noorem politseinik oli mulle parklasse järgnenud. Ma ei teinud temast välja. Mul pole talle midagi öelda, kui ta just ei tule mulle ütlema, et oli Lucase üles leidnud ja kõigist süüdistustest on loobutud. Jätke mind rahule, jätke mind rahule. Tahtsin üksnes sellesse neetud autosse pääseda ja mõelda. Kõik läbi seedida. Tahtsin minna Lucase korterisse ja näha, et ta sammub just trepist alla, et minna politseijaoskonda.

      Üritasin autoust puldiga avada, kuid lülitasin kogemata alarmi sisse. See veel puudus! Praktikant oli ühtäkki mu kõrval. Auto röökis. „Rendiauto,” sõnasin ma selgituseks. Vajutasin lukustamise nupule, siis avamise nupule, siis punasele nupule, siis otsast peale uuesti. Mu käed värisesid nii, et ma ei saanud sellega hakkama, mul ei õnnestunud isegi alarmi välja lülitada. Kirusin, mu silmist voolasid kuumad pisarad. Pillasin võtmed maha, korjasin üles. Üritasin uuesti kõrvulukustavat alarmi välja lülitada.

      „Las ma proovin.” Politseinik võttis mu käest ettevaatlikult võtmed, vajutas midagi ja auto jäi vait.

      Kogusin end pisut ja pomisesin: „Tänan!”

      Tema avas juhiukse, kummardus sisse ja ulatas mulle autoga kaasa tulnud Kleenexi karbist taskuräti. „Sa vist ei mäleta mind? Mina olen Garrett. Garrett Burke.” Niipea kui ta oli oma nime öelnud, tundsin ta kohe ära.

      „Kleenuke G?” Teadsin Kleenukest G-d väga hästi; ta oli minust üks aasta tagapool. Olime temaga põhikoolis arvutiklubi ainsad püsiliikmed ning veetsime söögivahetunde „The Oregon Traili” mängides ja tortiljakrõpse jagades, mis sest, et rikkusime sellega rängalt reeglit, mis keelas arvutiklubisse sööke ja jooke kaasa võtta. Enne seda, kui mina keskkooli läksin, oli meil trepikojas üks tortiljakrõpsumaitseline suudlus. Ma polnud tema peale aastaid mõelnud.

      „Nii ei kutsu mind enam keegi.” Ta kissitas päikese käes silmi. Tema suu oli endine, ta huuled näisid pidevalt naeratusele kiskuvat.

      „Mida sa siin teed?” Rumal küsimus. Miks ma olin küll nii üllatunud, et teine politseinik sattus olema poiss, kellest olin kooliajal sisse võetud? Siin vahtis minevik sulle igal sammul näkku; selle eest polnud kuskile pääsu.

      „Ma töötan siin.” Ta osutas pisut kulmu kergitades peaga jaoskonna suunas. „Kuule, mul on kahju, et Pruden niimoodi käitus. Ta ründas sind. Nii poleks tohtinud teha.”

      „Päh!” ütlesin mina. „Nagu sa oleks midagi teinud, et teda takistada.”

      „Noh, tema on ju minu ülemus.” Ta kehitas lepitavalt käsi laiutades õlgu. „Ta on selline vana kooli mees, aga, Mia, ka mina uurin seda juhtumit, nii et kui sul võib midagi vaja olla, kui sul on küsimusi või kui tahad rääkida kellegi teisega peale Prudeni, siis võta minuga ühendust. Ükskõik millal. Ma mõtlen seda tõsiselt.” Ta pani oma numbri Kleenexi karbile kirja.

      „Üks küsimus on mul küll.”

      Garrett noogutas, õlad längus, ja mulle meenus aeg, kui me olime ühepikkused.

      „Kas ma tohin sinna minna? Kas ma tohin minna Lucase korterisse?” Ma tundsin vajadust sinna minna, pääseda sinna sisse ja seda näha. Näha, et ta on seal. Näha, et ta ei ole seal. Mu silme ees oli pidevalt pilt, kuidas korteri ukse ees on kollane politseilint ja üks kohutavalt ennast täis pollar tõukab mind sealt hoolimatult välja.

      „Saime seal eile õhtul ühele poole. Nii et jah, sa võid sinna minna.”

      Noogutasin, võtsin ta käest oma Kleenexi karbi ja sõitsin minema.

      2

      Lucase maja juurde jõudnud, andsin mitu korda majahoidja ukse taga kella. Ei mingit vastust. Seisin ja ootasin, et keegi tuleks majast välja või läheks sinna sisse, aga ei tulnud kedagi. Läksin ümber maja tagumise ukse juurde, möödudes kettaiaga eraldatud räpasest basseinist. Kaks poissi, kes trotsisid ilmselgelt korraldust vaikselt olla, peksid teineteist ujumisnuudlitega, samal ajal kui nende plasttoolil istuv ema karjudes nõudis, et nad lõpetaksid. Basseinis oli ainult üks täispuhutaval madratsil hõljuv varateismeline tüdruk, tissid taeva poole kikkis, heledad juuksed lainetena pea ümber, seljas valged bikiinid ja suured päikeseprillid ees. Ta kergitas bikiinipükste serva, kontrollides päevitust. Kolmanda korruse rõdult vahtis teda himural pilgul mees, kes mulle siia kätte paistva habemepuhma järgi otsustades pidi olema piisavalt vana, vähemalt kolmekümnendates, et mõista, kui ebasobilik oli tema häbitu jõllitamine. Poisid lõpetasid jooksmise, et piiluda. Ema karjus taas nende peale. Tüdruk naeratas.

      Nägin läbi klaasukse, kuidas üks naine imes tolmuimejaga võidunud neerumustrilist koniaukudega täkitud vaipa. Koputasin uksele, kõvasti. Ta ei kuulnud. Jätkasin koputamist, aga ta märkas mind alles siis, kui ringi keeras, et imeda midagi trepi kõrvalt; ta lülitas tolmuimeja välja, tõmbas kõrvast ühe kõrvaklapi ja avas ukse.

      „Otsin majahoidjat.”

      „Isa pole praegu majas.” Muusika pulseeris ühe ta toeka rinna kohal. Isa? Nüüd märkasin, et ta oli üks neist õnnetutest tüdrukutest, kes nägid eemalt välja keskealised. Ta oli erakordselt pikka kasvu – ligemale meeter kaheksakümmend –, laiade õlgade ja pisut kühmus seljaga ning tema juuksed olid oskamatust pleegitamisest võtnud kergelt sinaka tooni, mis oli tugevas kontrastis ta sünkmustade kulmudega.

      „Mul on vaja pääseda mu… Lucas Haasi korterisse. Ma olen tema õde Mia Haas.”

      Tüdruk patsutas higimärga T-särki ja vahtis mulle pead selga visates otsa. „Isikutunnistus on?”

      „On.” Võtsin rahakotist juhiloa. Tüdruk vahtis seda liikluspolitseiniku tähelepanelikkusega ja andis siis selle mulle tagasi. „Toon võtme.”

      „Tänan.” Järgnesin talle ukseni, millel oli silt HALDUSJUHT.

      Kui ta avas majahoidja korteri ukse, tabas mu nina läppunud suitsuhaisu ja nägin diivanil pikali särgita majahoidjat, kelle kõht oli nii suur, et varjas ta näo. Kohvilaual olid laiali tühjad õllepurgid. Keerasin pilgu kõrvale. Uks sulgus.

      Seisin seal oma arvates kaugelt kauem, kui võtme toomine oleks pidanud aega võtma. Kuulsin, kuidas tüdruk üritas isa äratada. Siis oli ta tagasi. Lootsin näha ta käes võtit, aga ta ütles, et peab ise ukse avama. „Selline on kord. Oma võtme saab teile anda ainult kinnisvarafirma.”

      „Pole midagi.”

      Võtmekimp kõlises ta käes, kui ta läks lifti juurde ja vajutas mitu korda järjest nupule, nagu sõltuks lifti liikumise kiirus sellest, mitu korda nupule vajutatakse. Liftil kulus kohalejõudmiseks mitu minutit, mille veetsime ebamugavas СКАЧАТЬ