Leia mind üles. Sherri Smith

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ venda kahtlustatakse mõrvas?”

      Pruden ohkas pikalt, nagu oleks siiani hinge kinni hoidnud. „Okei, astume hetkeks sammukese tagasi. Alustame otsast peale. Rääkige palun eelmisel reedel kell 10.17 toimunud telefonikõnest oma vennaga.”

      Mul polnud aimugi, mida ta silmas peab. „Mis kõnest?”

      „Kõne kestis kolmkümmend kaks sekundit. Reedel,” lisas praktikant.

      „Ah see kõne.” Nüüd tuli mulle meelde. Lucas oli reede hommikul helistanud, aga tegu oli pelgalt kogemata võetud kõnega. Krabin, hingamine. See, et neil on juba mu venna kõneväljavõtted, ei olnud sugugi hea. „Tegelikult me ei rääkinud. Ta valis kogemata mu numbri.”

      „Hm!” Pruden vaatas praktikandi poole, siis skeptiliselt uuesti mulle otsa. „Miks te siis kõnet ei katkestanud?”

      „Ma katkestasingi.”

      „Pärast kolmekümne kahe sekundi möödumist. Selle aja jooksul jõuab nii mõndagi öelda.” Ruum muutus väiksemaks. Vaenulikumaks. See selgitas, miks Pruden oli olnud helistades nii kidakeelne. Ta tahtis mind siia jõudes nurka suruda. Tabada mind ootamatult, et ma läheksin paanikasse ja räägiksin arvatavast põgenemisplaanist, mille Lucas mulle nende kolmekümne kahe sekundi jooksul paljastas.

      „Kuulge, ma tulin siia sellepärast, et tahan teada, kus mu vend on. Ma tahan teada, mis sünnib. Teie väidate, et mu vend on kadunud, aga kuulate mind mingi taskukõne pärast üle?”

      Mulle turgatas alles nüüd, et kui vabaduses on mingi hullunud mõrtsukas, võib ka Lucase elu ohus olla. Võib-olla oli Lucas oma õpilase tapmisele peale sattunud, oli üritanud sekkuda… jätnud midagi endast maha, mille tõttu tuntakse tema vastu huvi, kuigi tegelikult oli ta… Ma ei tahtnud selle peale mõeldagi. Pealegi oli see täiesti jabur, sest tüdruk tapeti kolme nädala eest, Lucas aga oli helistanud mulle reedel. Kuid ma tundsin sellest hoolimata hirmu. Olin tundnud hirmu Chicagost lahkumisest saadik.

      „Nii et te siis ei tea, kus mu vend on? Kus ta on? Kust te teate, et tema ohus pole? Ma tahan teda näha.” Mul oli kange tahtmine Prudenist kinni haarata, nagu hakkaksin ma ühtäkki uppuma. Pruden surus huuled kokku.

      „Nagu ma juba ütlesin, ei tea me, kus teie vend on. Meie arvates ei ole ta Wayoatas. Reedel kutsusime ta esmaspäevaks jutuajamisele. Ta ei ilmunud kohale. Tundub, et lahkus kiirustades. Telefon, riided ja rahakott olid ta korteris, aga pangakaarti ei olnud.” Üritasin saada aru, mida ta tahab mulle öelda, leida mingi põhjus, miks Lucas ei tulnud politseisse kohale ja lahkus, kaasas üksnes pangakaart. Pruden kummardus veelgi lähemale, et mulle silma vaadata. „Ta helistas teile reedel.”

      Mu pea vajus norgu, õlad läksid nii pingesse, et oli valus käsi rinnal ristata. Tõmbusin endasse, võtsin nagu mingi istuva looteasendi ja meeletu hirm asendus kaitseseisundiga. Raputasin pead. Tegin seda peaaegu tahtmatult, nagu oleks tegu Parkinsoni tõvest tingitud treemoriga. Ma nägin välja, justkui oleksin kohe valmis sõrmed kõrva toppima ja ümisema endamisi: la-la-la, ma ei kuule sind. „Noh, võib-olla vajas ta kõigi nende pööraste süüdistuste tõttu hetkeks rahu.” Üritasin meeleheitehoos vastu vaielda. Mu keel kleepus suulakke. „Võib-olla läks ta lihtsalt autoga sõitma, et saada enne kogu selle jamaga silmitsiseismist pea selgemaks.”

      Jah. Igati loogiline. Sõita minema, kuni kõik siin linnas võtavad taas aru pähe. Aga kas oli tark sõita minema olukorras, kus kõik peavad sind süüdlaseks? Isegi Lucas, kes ei mõelnud sugugi alati asju korralikult läbi, pidi ju ometi aru saama, et selline asi jätab mulje, nagu ta põgeneks.

      „Ta vajas hetkeks rahu? Tõesti? Hm… Tema olukorras vajaksin ka mina hetkeks rahu.” Pruden naeris tehtult, nii et sülge pritsis.

      „Ma ei mõelnud seda nii…”

      Pruden katkestas mind poolelt sõnalt. „Igatahes, ta ei läinud lihtsalt autoga sõitma. Tema auto peksti paari päeva eest kooli parklas puruks, isegi mootor pandi põlema. Nüüd istub see romulas. Nii et ei, ta ei sõitnud oma autoga puhkusele.”

      „Kes midagi sellist teeks?” küsisin ma kõike arvesse võttes peaaegu koomiliselt mõjuva raevuga. Just nagu oleks auto lõhkumine seni kuuldust kõige barbaarsem asi, aga minus hakkas maad võtma mõte, et kõik olid pöördunud mu venna vastu, ja minus käivitus õele omane kaitserefleks. Wayoatas armastasid kõik Lucast. See lihtsalt oli nii. Isegi õpilased hüüdsid teda lihtsalt Haasiks ega vaevunud härratama.

      Pruden muigas ja toetas lõua rusikasse surutud käele. „Selleks et ringi koomale tõmmata, peaksin alustama neist, kes poleks seda teinud. Aga praegusel hetkel on meie tähelepanu keskendunud asjadele, mis on märksa tähtsamad. Nõndaks, preili Haas, nüüd esitan küsimusi mõnda aega mina, eks? Ja siis võite teie esitada oma küsimusi.” Ta pidas pausi, veendumaks, et ma sain temast aru. „Kui taskukõne kõrvale jätta,” – ta ütles seda sellise tooniga, et sama hästi oleks ta võinud sõna „taskukõne” ka sõrmedega tehtud jutumärkidesse panna – „siis kas teie vend on teiega ühendust võtnud? E-kirja teel, saatnud mõnelt teiselt telefonilt sõnumi, helistanud viimase seitsmekümne kahe tunni jooksul?”

      „Ei.”

      „Millal te siis temaga viimati suhtlesite?” Ta langetas käe, millele oli lõuga toetanud, nagu annaks märku, et asume nüüd asja juurde.

      „Ta helistas mulle paari nädala eest, aga ei jätnud sõnumit. Üritasin talle tagasi helistada, aga kuna oli päevane aeg, siis oli ta arvatavasti tunnis, nii et ma ei saanud teda kätte.” Võib-olla ta ei olnud tunnis. Võib-olla oli ta näinud ekraanil mu nime ja telefoni kinni vajutanud. „Ma töötan apteegis ja olen olnud peamiselt öises vahetuses. Meie graafikud ei kattu: tema töötab päeval, mina öösel, nii et meil pole õnnestunud teineteist kätte saada. Omavahel rääkida.”

      „Jah, sellest saan ma aru,” sekkus praktikant. „Tänapäeval on kõigil nii palju tegemist, et on raske ühenduses olla.” Ta noogutas nii ohtra võltsi entusiasmiga, et mul tekkis tunne, nagu etendaks ta tasakaaluks Prudeni ähvardavale hoiakule head politseinikku. „Te pole siis temaga viimasel ajal suurt rääkinud?”

      „Ei ole. Viimasel ajal pole meil jah õnnestunud teineteisele pihta saada.”

      „Olgu. Lähme edasi,” torises Pruden. „Palun pange kirja kõik, kellega Lucas oleks võinud võtta ühendust juhul, kui ta oleks üritanud silmapiirilt kaduda.” Ta lükkas mu ette pastaka ja kirjaploki.

      Ma ignoreerisin seda.

      „Ses mõttes, et kas teie teada on kedagi, kelle juurde võiks teie vend minna juhul, kui tal oleks probleeme? Mõni sugulane?” Pruden nihutas kirjaploki mulle lähemale. „Hea sõber? Keegi, kes aitaks ta hädast välja.”

      „Ei ole.” Kas ta tõesti arvas, et ma panen nimed kirja ja tema ei räägi mulle midagi? Kas see oli mingi test – et kui ma nimesid kirja ei pane, siis olen mina see, kes on Lucasel põgeneda aidanud?

      „Palun öelge mulle, miks te mu venna vastu huvi tunnete? Palun! Ma olen murest hullumas ja tahan teada, kus ta on. Mida te olete tema leidmiseks teinud?”

      Pruden läks turri. Sellele mehele ei meeldinud, et temale küsimusi esitati. „Preili Haas, siinne politsei on teinud kõik, mis meie võimuses. Me oleme pannud hoiatused kõigisse bussijaamadesse, lennujaamadesse ja piiriületuskohtadesse. Ka meie tahame teada, kus teie vend on. Ta seisab silmitsi väga tõsiste probleemidega ja mulle tundub, et te teate seda. Meid aidates aitate ka teda.”

      „Kuulge, mida iganes ta ka teie arust teinud on, ei vasta see СКАЧАТЬ