Leia mind üles. Sherri Smith

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ema on täiesti üksi. Suurema osa aastast ei käi keegi teda vaatamas.

      Selle peale polnud mul midagi kosta, kuigi me mõlemad teadsime, et ta ajab jama. Enne seda, kui asjad muutusid pisut raskeks ja sihituks, ei tundnud ta Mimi pärast mingit erilist muret, nii et jätsin ta rahule, mõeldes, et küllap ta tüdineb Wayoatas peagi ära. Nagu näha, seda ei juhtunud.

      Avasin sahtlid, leidsin sokisahtli tagumisest otsast nahkkinda, mis oli arvatavasti see Mimi autost pärit kinnas. Selle nägemine tekitas jubeda iivelduse, mis valdas mind alati Mimi „õnnetuse” peale mõeldes. Lõin sahtli kinni. Vajusin maha, võtsin kätega põlvede ümbert. Hingasin iiveldusega võideldes paar korda sügavalt sisse ja mõtlesin siis, et see pole sugugi esimene kord, kui me Wayoata politsei ebakompetentsusega kokku peame puutuma.

      Olime ema õnnetusse sattumise ajal seitsmeteistaastased. Ema vigastused olid rasked (ta joomisest nüri aju potsatas, plärtsti, vastu koljut nagu märg vetsupaber vastu laeplaate). Aga kui meile Lucasega anti luba tema beežikaskuldne LeSabre tühjaks teha (Lucas nõudis, et me peame seda ise tegema, nagu oleks tegu mingi pseudo-matuseriitusega), märkas ta, et ema peenraha oli endiselt mündihoidjas, päikeseprillid päikesesirmi küljes. Mõlk vastu puud sõitnud auto eesmisel kaitseraual polnud üldse märkimist väärt. Kuid autos oli ka meesterahva nahkkinnas. Ainult üks. Miski siin ei klappinud. Vähemalt Lucase meelest mitte. Mina olin teisel arvamusel. Üritasin talle rääkida, et Mimi auto oli täielik seapesa ja et pole midagi imelikku selles, et me leiame kviitungite, lamedaks litsutud sigaretipakkide, katkiste sukkpükste ja huulepulgajuppide alt üksiku nahkkinda. Aga Lucas tahtis ikkagi asja uurida. Kinnas ei andnud talle rahu.

      Läksin vastumeelselt, süda rinnus pekslemas, koos temaga politseisse nõudma, et politsei uuriks juhtumit, mida Lucas pidas lavastuseks, kuid õnneks polnud Pruden nagu Marge Gunderson „Fargos”. Veel enne, kui Lucas oma avakõnega – nagu ta ise selle kohta ütles – ühele poole jõudis, veel enne, kui ta jõudis vehkida musta kindaga, katkestas teda politseiülem Pruden. „Teed olid libedad. Teie ema oli joonud ega kasutanud turvavööd. Ärme hakka tegema nägu, nagu poleks ta kunagi varem sellises seisundis autot juhtinud. Olge õnnelikud, et ta sõitis puu otsa ega tapnud mõnd kena perekonda.”

      Juhtum lõpetatud.

      Ainult et ülikooli minemisele eelnenud kuude jooksul mõõtis mu vend Prudenit linnas kohates teda iga kord pealaest jalatallani. Tegi ähvardavaid, kuigi ohutuid žeste: näiteks hõõrus keskmise sõrmega ninaselga ja ühel korral imiteeris tulistamist. Ta rääkis kõigile, kes kuulata jaksasid, et Pruden on üks ebakompetentne siga. Ta oli seitseteist ja vihane ning tundis, et teda ignoreeriti. Nüüd mõtlesin paratamatult, kas Pruden kandis Lucase vastu vimma ja nautis seda, et sai mu vennale midagi kaela määrida.

      Tõusin taas püsti, avasin kapiukse ja otsisin kohta, kust oleks võidud võtta kohver, kuhu ta pakkis varuhambaharja ja varupardli. Mitte midagi polnud kadunud peale Lucase.

      Ja tema pangakaardi. Selle meenumine mõjus nagu hoop kõhtu. Põhimõtteliselt võis ta kõik asjad osta: nii hambaharja, T-särgi kui ka teksad. Ta võis pärast Kanada piiri ületamist konto ühe liigutusega tühjendada ja siis tõepoolest kaduda. See oleks ju loogiline, et ta läheks Kanadasse? Kanada on ju siinsamas. Üksnes siis, kui ta oleks süüdi, aga ta ei ole.

      Vajusin ta voodile. Mis kurat siin toimub? Ma olin täielikus šokis. Nüüd sain tõeliselt aru, mis tunne see on. Mul oli külm ja tundus, nagu oleks mul palavik. Hämar laetuli vilkus. Keerasin end kõhuli ja nutsin patja, mis lõhnas endiselt venna juuksegeeli järele.

      3

2. päevneljapäev

      Ärkasin rahutust ja pinnapealsest unest, kõhus keeras. Tegin Lucase voodi ära, tõmbasin linad pingule, kloppisin padjad kohevaks. Helistasin tööle ja võtsin välja kogunenud haiguspäevad. Toppisin pitsakarbid ja õllepurgid prügikotti, panin klaasid likku. Korjasin diivanilaualt ta võidunud Bulldogsi meeskonna mütsi, kuid panin siis tagasi. Tundus, nagu oleks selle koht seal. Nüüd tegutsesin sihikindlalt. Lucas oli Joanna mõrvas üksnes huvipakkuv isik. Talle oli antud terve nädalavahetus vestlusele kohale ilmuda, nii et tema vastu kogutud tõendid pidid olema üsnagi nõrgad (aga teisalt oli see nii enne tüdruku surnukeha leidmist, enne kui mu vend müstiliselt kadus). Kuid Pruden ütles ju, et neil pole veel isegi tema vahistamisorderit.

      Keegi teine oli selle Joanna-nimelise tüdruku tapnud, aga Prudenil koguda õnnestunud nõrgavõitu tõendid olid küllaldased selleks, et koondada kogu tähelepanu Lucasele, ja ta ei vaevunud kedagi teist otsima.

      Ma vajasin informatsiooni. Mul oli vaja leida keegi, kelle kallale Pruden ässitada. Keegi teine kahtlusalune.

___

      Helistasin uuesti Wyattile, kes oli olnud Lucase parim sõber sellest ajast saadik, kui nad mängisid koos lasteliigas pesapalli, ning kes oli nüüd Westfield Bulldogsi juures Lucase abitreeneriks. Wyatt oli turris juustega tobe poiss, kes naeris kõige peale, mida Lucas ütles, ja kutsus mind Peeru-Miaks. Vahel ka Tripperi-Miaks, aga seda alles keskkoolis. Ta üritas kõigest hingest muljet avaldada. Mingil ajal käis ta ringi kahe mobiiltelefoniga ja rääkis kõigile, et üks on kuttidele ja teine litsidele, aga mina ei kuulnud neist kumbagi kunagi helisemas.

      Olime Facebooki kaudu kuigivõrd kontaktis püsinud. Saatsin talle enne kodust lahkumist sõnumi, ja kui ta küllalt kiiresti ei vastanud, sobrasin vanade mobiiltelefonide sahtlis – nende taaskasutusse viimine oli mul ikka plaanis – ja leidsin Wyatti vana telefoninumbri. Õnneks polnud Wyatt pärast oma kuttide ja litside ajastut numbrit muutnud. Jätsin talle postkasti teate, et ta helistaks mulle. Saatsin ka sõnumi.

      MIA SIIN. MIS KURAT SEAL TOIMUB? KAS SA OLED LUCASEGA RÄÄKINUD???

      Ta ei vastanud. Nägin, et ta oli pärast minu sõnumi saamist netis olnud. Ta oli ühte säutsu jaganud ja soovinud kellelegi Facebookis sünnipäevaks õnne. Ta oleks end nagu klaasukse taga varjanud, tehes uksekella helinat kuuldes näo, nagu poleks teda kodus. Aga ma ju näen sind, sa igavene lontrus!!!

      Seekord läks ta telefon otsemat teed kõneposti.

      Mul oli meeles, kus ta vanemad elasid; ehk saan neilt Wyatti aadressi. Olin veendunud, et nad pole kolinud, sest siitkandiinimesed naljalt elukohta ei vaheta.

___

      Keerasin suure ühekordse kivielamu ette. Wyatti vanematel – Thompsonitel – oli üsna edukas aiakujundusfirma Eden Green. Teadsin seda tänu sellele, et enne avariid töötas Mimi Wayoata Credit Unionis tellerina ja talle meeldis teiste inimeste rahast rääkida. Kellel kui palju kontol on. Kellel on võlad ja kellel ei ole. Kuigi tal endal polnud raha kunagi palju, viis juba raha läheduses olemine ta seitsmendasse taevasse.

      Maja polnud sugugi nii heas korras, kui ma mäletasin. Kastpeenrasse polnud istutatud ühtki lille, muru oli liiga kõrgeks kasvanud ning maja ette pargitud linnamaasturi ja hõbedase pikapi vahel olid jalgrattad ja mänguasjad ja kriidijoonised. Majaesise kõnnitee kohal olnud võlvkäik oli kadunud. Polnud aiakujundusfirmale just kõige parem reklaam.

      Eendaknal seisis väike poiss, kelle juuksed olid nii valged, et ta mõjus lausa tontlikuna, ning näitas näpuga minule. Poisi pea kohal liikusid kardinad ja poisi kõrvale trügis tüdruk. Samasuguste valgete juustega. Nägin, et ta karjus midagi üle õla. Siis ilmus aknale veel üks väike nägu ja siis veel üks.

      Silt: AARETE PÄEVAHOID.

      Nii et Thompsonid olid siis ikkagi ära kolinud. Tahtsin just ringi keerata, kui uks avanes. „Tere, Mia!”

      Wyatt lausus seda nii sundimatult, nagu astuksin ma siit alatasa läbi ja nagu oleks ta mind oodanud. Ta kandis dressipükse ja Vikingite T-särki. Ta juuksepiir taandus laubalt suure kiiruga, СКАЧАТЬ