Leia mind üles. Sherri Smith

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis kähku pilgu kõrvale, nagu oleks peitust mänginud, ning ütles vaikse häbeliku häälega: „Mina olen muide Bailey.” Ma ei osanud öelda, kui vana ta võis olla. Kaheksateist? Vähemalt kaheksateist.

      Lift liikus piinava aeglusega. „Tänan, Bailey, et võtme tõid.”

      Ta noogutas. „Pole probleemi. Härra Haas oli minu inglise keele õpetaja. Olen üheksandas klassis.”

      Ma poleks elu sees osanud arvata, et ta võiks olla neliteist või viisteist, aga nüüd tundsin juba huvi. „On või?” Esitasin küsimuse rõhutatult oleviku vormis.

      „Ma ei talu praegust asendusõpetajat. Tunnen härra Haasist tõesti puudust. Temaga oli nii lõbus.” Ta turtsatas, nagu oleks Lucase nime mainimisega kaasnenud meeldivad mälestused.

      See polnud just sellise õpilase reaktsioon, kes on mures, et tema õpetaja võib olla mõrvar. „Küllap ta on varsti tagasi.”

      Bailey keeras pead ja vaatas mulle kahtlevalt otsa. „Kas te tõesti usute seda?”

      „Muidugi. Jah.” Uksed avanesid pikkamööda ja ma pressisin end esimesel võimalusel nende vahelt välja. Ühtäkki tahtsin pääseda eemale sellest tüdrukust, ükskõik millisest Lucase õpilasest. „Mul on hea meel kuulda, et mu vend meeldib oma õpilastele.”

      „Jah, täiega. Ükskord kehtestas ta sellise korra, et kõik, kes jäid sellepärast hiljaks, et läksid kohvi ostma, pidid ka temale kohvi tooma. See oli nii naljakas – ükskord oli tal laual nagu mingi neli kohvi.”

      Kooli lähedal asuvas Targeti kaubanduskeskuses oli Starbucks. See avati küll pärast seda, kui mina siit ära kolisin, aga kujutasin ette, kuidas Westfieldi tüdrukud lippavad ringi, käes Starbucksi topsid vähevahustatud rasvavaba piima ja kolmekordse espressoga pähklimaitselise macchiato’ga, ning tunnevad end oma kuulsate iidolite valge-roheliste aksessuaaridega tõeliste suurlinnatüdrukutena.

      „Tõesti naljakas. Nii Lucase moodi.” See ei kõlanud üldse Lucase moodi. Lucasele isegi ei meeldinud kohv.

      „Jah, ja ta värises nagu kogu ülejäänud päeva.” Ta tõmbles seda demonstreerides, nagu oleks elektrišoki saanud. Ta häbelikkus hakkas järele andma ja ühtäkki oli ta hääl liiga vali, liiga heatujuline; see käis närvidele. Ta tahtis veel midagi öelda, rääkida veel mõne lõbusa loo, kuid ma ei suutnud seda kuulata ja tegin ta käepaela kohta komplimendi. Bailey noogutas, nagu oleks komplimenti oodanud, ning heitis pilgu tihedalt ümber randme seotud punutisele. Nüüdseks pidid sõbrapaelad vist täiesti retrod olema; need olid retrod juba siis, kui mina olin neliteist.

      Ta pistis võtme korteri 44 lukuauku ja mina hingasin sügavalt sisse, lootes, et Lucas läheneb raskel sammul uksele, nähes ise välja, nagu oleks just ärganud tohutust viiepäevasest unest, et uurida, kes pagana päralt üritab tema korterisse sisse tungida.

      Bailey lükkas ukse lahti. „Kus härra Haas siis on? Ma pole teda viimasel ajal näinud.”

      Jätsin ta küsimuse tähelepanuta. Tänasin teda veel kord, et ta mu sisse lasi, ja möödusin korterisse astudes seljaga ust lahti hoidvast tüdrukust.

      Loomulikult ei olnud Lucast siin. Aknakatted olid ette tõmmatud, korteris valitses hauakambrile omane üksildus ja vaikus. Esimese asjana märkasin haisu: millegi kõduneva lehka. Elutuba oli täis pitsakarpe ja pesemata klaase, mille põhja oli kleepunud merevaigukarva kiht. Keset lauda oli peaaegu tühi Kanada viski pudel. Kõikjal oli sõrmejälgede võtmise pulber: kõigil lülititel, ukselinkidel, laual olevatel klaasidel.

      Mööbel – nii palju kui seda Lucase kõikjal laiali olevate riiete alt näha oli – oli poissmehekorterile tüüpiline. Nahkdiivan ja kulunud välimusega pruun tugitool, mille kõrval pudeleid täis IKEA serveerimiskäru. Milline valik kohe käeulatuses! Madalal kapil lameekraantelekas, vanakraamipoest ostetud messingist ja suitsuklaasist diivanilaud. Keset põrandat kunstlehmanahk, nagu oleks lehm maha viskunud ja lamedaks muutunud. Eri õllesorte kujutav plakat.

      Lucas oli alati, isegi täiskasvanuna, olnud lohakas, aga ta polnud pidanud ju ise enda järelt koristama. Meie ema viga. Ema tegi isegi keskkooliajal ta voodi ära, silus suure armastusega linad siledaks ja kloppis padjad kohevaks. Ema tegi seda nii fanaatiliselt, et Lucas ei õppinudki seda ise tegema. Talle ei tulnud pähegi, et kui ta ajab midagi maha või segamini, siis ei kao see iseenesest, kui tema on ruumist lahkunud. Aga see siin oli täielik tase. Siit olnuks nagu looduskatastroof üle käinud. Kujutasin ette, kuidas ta istub diivanil ja joob end pikkamööda täis, samal ajal kui päike teeb akende ette tõmmatud kardinate taga taevakaarel ringi. Lõigatuna ära oma tööst, treeneriametist, temaga pikka aega kaasas käinud hea inimese staatusest.

      Vali turtsatus. Bailey oli ikka veel siin, hoidis jalaga ust lahti ja oli pea korterisse pistnud, näol selline uudishimu, nagu oleks viimaks ometi saanud piiluda sisse õpetajate tuppa.

      Saatsin ta ära ja keerasin ukse lukku.

      Esmalt avasin esikukapi. Traadist riidepuudel rippusid Lucase nahkjakid, sulejope, paar tuulejopet, mille seljal ja rinnal Bulldogsi meeskonna logo ning käisel kiri TREENER. Leidsin naela otsas rippumast varuvõtmete komplekti. Siin oli ka kahekümnendate eluaastate algusaja jäänukfaas – tossude kollektsioon, millesse kuuluvad jalanõud olid ainsad asjad, mida ta puhtana hoidis. Kapis oli kahekordsele võrest jalatsiriiulile pandud korralikult ritta umbes üheksa paari laitmatult puhtaid tosse. Ülemisel riiulil olid ikka veel karbi sees ta kõige hinnalisemad jalanõud: silmatorkavalt punased Nike LeBroni tossud. Need oli ta ostnud minu juures Chicagos elades täiesti jabura summa eest ühe väga kahtlase netist leitud tüübi käest.

      Sa võiks ju neid vähemalt jalga proovida, ütlesin ma pärastpoole taksos.

      Nalja teed või? Ega neid siis jalga panda! Ta hoidis karpi kõvasti süles, tegi selle lahti ja vaatas kirsikarva säravpunaseid kõrge säärega tosse niisuguse näoga, nagu vahiks kristallkuulist tulevikku.

      Võtsin riiulilt karbi. Karp oli tühi. Ja siis? Ta oli need põgenedes siiski jalga pannud?

      Elutoas lükkasin ühel pitsakarbil kaane pealt ja märkasin selle all saiapuru ja papile kogunenud plasmase konsistentsi omandanud hallituslaike. Toanurgas olid virnas Mimi veevaatega maalid. Peamiselt odavale lõuendile maalitud päikeseloojangud, järvel ujuvad kaurid, ja veekeerises lilled. Kujutasin ette, milline nägu oli Lucasel ees iga kord, kui ema talle uue maali kinkis: kokku surutud lõugadega grimass, millele järgnes läbi hammaste aitäh. Kuid ühe neist oli ta seinale riputanud. Pilt kujutas päikeseloojangut. Roosakas-kollane päike vajus roheka vee kohal puude taha. Kuigi ma ei saanud aru, miks see pilt nii eriline oli.

      Köögis oli väikeses alkoovis töntsakalt mõjuv hommikusöögilaud. Lucase koolikott oli köögikapil. Vana nahkportfell, selline, mida tavaliselt seostatakse professoritega, kelle pintsaku küünarnukkidele on õmmeldud lapid. Tundus, et politsei oli selle juba läbi otsinud. Kapil olid granolaümbrised, Lucase võtmed ja punane kaust, mille kaanele oli kirjutatud veekindla markeriga „Hilinejad”. Kausta vahel oli paar veel parandamata tööd „Suure Gatsby” kohta. Kaante vahel oli ka Lucase kalendermärkmik; lappasin seda. Peamiselt sisaldas see hokitreeningute ja kodutööde tähtaegade meeldetuletusi. Telefoninumber, mille kõrval nimi Tom.

      Märkmiku tagumises otsas paaril tühjal lehel olid numbrijadad, nagu ta oleks üritanud lahendada mingit keerulist matemaatikaülesannet. Mu peast käis läbi mõte, kas ta on hakanud jälle kihlvedudega tegelema. Pärast ülikooli lõpetamist tegeles ta mõnda aega spordikihlvedudega. Pidin talle paaril korral raha laenama, et aidata tal võlgu tasuda. Ta ei rääkinud, kui palju ta maha mängis. Pärast seda sai ta sellest võitu: ta tegi endale psühhoanalüüsi, rääkis СКАЧАТЬ