Valve lõpp. Stephen King

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kohtusid iganädalastel raviseanssidel kohas nimega Recovery Is You ja armusid. Nende olukord pöördus paremuse poole… aeglaselt… ja nad plaanisid abielluda. Siis, möödunud aasta veebruaris, panid nad koos toime enesetapu. Ühe või teise vana punkloo sõnade järgi võtsid nad kõvasti tablette ja surid.”

      See viib Hodgesi mõtted uhmrile Stoveri haigevoodi kõrval kapil. Uhmrile, kus oli veel natuke oksükodoonipuru. Ema lahustas kogu ravimi viina sees, aga sellel öökapil pidi olema rohkesti teisigi narkootilisi medikamente. Miks oli ema näinud kõvasti vaeva kilekoti ja heeliumiga, kui ta oleks võinud alla neelata peotäie vikodiini, võtta peale veel peotäie vaaliumi ja olekski kõik?

      „Friar ja Countryman olid täiesti tavalised enesetapjad,” ütleb Izzy. „Vanemad suhtusid abielusse kahtlevalt. Tahtsid, et nad ootaksid. Ja nad ei saanud ju ka koos põgeneda, eks ole? Frias suutis vaevu kõndida ja kummalgi ei olnud töökohta. Kindlustusest piisas, et maksta iganädalaste raviseansside eest ja osta kummalegi tema koju vajalikke toiduaineid, aga ei midagi nii külluslikku, nagu sai Martine Stover. Kokkuvõttes – juhtub igasugu värki. Seda ei saaks isegi kokkusattumuseks nimetada. Raskelt vigastada saanud inimesed langevad depressiooni ja mõnikord tapavad depressioonis inimesed end ära.”

      „Kus nad seda tegid?”

      „Friase-poisi magamistoas,“ ütleb Pete. „Kui ta vanemad olid koos ta väikese vennaga parajasti päevasel reisil lõbustusparki. Nad neelasid tablette, pugesid teki alla ja surid teineteise embuses, täpselt nagu Romeo ja Julia.”

      „Romeo ja Julia surid hauakambris,“ ütleb Holly taas kööki astudes. „Franco Zeffirelli filmis, mis on tõesti parim…”

      „Jah, hästi, saime aru,” ütleb Pete. „Hauakamber, magamiskamber, need vähemalt riimuvad.”

      Hollyl on käes Inside View, mis lebas varem kohvilaual ja mis on volditud nii, et on näha Johnny Deppi pilt, millel too paistab olevat kas purjus, pilves või surnud. Kas naine oli kogu aeg elutoas ja luges kõmulehti? Kui nii, siis on tal täna tõesti väga vilets päev.

      „Holly, kas sul on see Mercedes ikka veel alles?” küsib Pete. „See, mille Hartsfield su tädi Olivialt ära ajas?”

      „Ei.” Holly istub, kokku volditud ajaleht süles ja põlved viksilt koos. „Ma vahetasin selle möödunud novembris samasuguse Priuse vastu nagu Billil. See kulutas kõvasti bensiini ega olnud loodussõbralik. Minu psühhoterapeut soovitas samuti auto ära vahetada. Ta ütles, et pärast pooltteist aastat olen ma selle mõjust kindlasti lahti saanud, ja selle teraapiline mõju on läbi. Miks see sind huvitab?”

      Pete kallutab end püsti tõusmata ettepoole ja põimib sõrmed harkis põlvede vahel kokku. „Hartsfield pääses selle Mercedese sisse, kasutades uste avamiseks ühte elektroonilist vidinat. Olivia varuvõti oli kindalaekas. Võib-olla mees teadis, et see on seal, ent City Centeri veresaun võis olla ka juhuste kokkulangemiste tõttu toime pandud kuritegu. Me ei saa seda kunagi täpselt teada.”

      Ja Olivia Trelawney, mõtleb Hodges, oli paljuski oma täditütre Holly moodi: närviline, kaitseseisundis, kindlasti mitte sotsiaalne tüüp. Kaugeltki mitte rumal, aga ka raske sümpaatseks pidada. Me olime kindlad, et ta jättis Mercedese ukse lahti ja võtme süütelukku, sest see oli kõige lihtsam seletus. Ja seetõttu, mingisugusel primitiivsel tasandil, kus loogilisel mõtlemisel võimu ei ole, me tahtsime, et see oleks lahendus. Ta oli üks ora perses. Me pidasime tema korduvaid eitusi kõrgiks soovimatuseks võtta vastutust omaenda hooletuse eest. See võti tema käekotis, see, mida ta meile näitas? Me oletasime, et see oli lihtsalt varuvõti. Me kiusasime teda ja kui meedia sai tema nime teada, siis kiusasid nemad teda. Lõpuks hakkas ta ise uskuma, et on teinud seda, mida ta meie arvates oli teinud: võimaldanud tegutseda ühel koletisel, kelle mõtteis mõlkus massimõrv. Keegi meist ei kaalunud võimalust, et arvutifriik võib olla kokku klopsinud selle muukimisvidina. Ka Olivia Trelawney ise mitte.

      „Aga meie polnud ainukesed, kes teda kiusasid.”

      Hodges ei saa aru, et ta ütles seda valju häälega, kuni kõik korraga tema poole vaatavad. Holly noogutab talle kergelt, otsekui oleksid nad liikunud mööda sama mõttelõnga. Mis poleks üldsegi üllatav.

      Hodges jätkab. „On tõsi, et me ei uskunud teda iialgi, ükspuha kui palju kordi ta meile kinnitas, et võttis võtme ja lukustas auto, nii et meie kanname osaliselt vastutust selle eest, mis ta tegi, aga Hartsfield võttis ta hiljem ikkagi õelusest ette. Kas sa seda tahtsidki öelda?”

      „Jah,” ütleb Pete. „Ta ei rahuldunud vanaproua Mercedese ärandamise ja selle mõrvarelvana kasutamisega. Ta puges naisele pähe, nakatas isegi tema arvuti ühe audioprogrammiga, mis koosnes karjetest ja süüdistustest. Ja siis veel sina, Kermit.”

      Jah. Siis veel tema.

      Hodges oli saanud anonüümse kirja Hartsfieldilt ajal, mil ta oli vaimselt absoluutses madalpunktis, elades tühjas majas ja kohtudes peaaegu mitte kellegagi peale Jerome Robinsoni, poisiga, kes niitis ta muru ja tegi maja juures kergemaid remonditöid. Kannatades karjääripolitseinike üleüldise tõve – karjääri lõpu järgse depressiooni käes.

      Pensionile läinud politseinike hulgas on erakordselt kõrge enesetappude tase, oli Brady Hartsfield kirjutanud. See oli enne seda, kui nad hakkasid suhtlema kahekümne esimese sajandi eelistatuima vahendi, interneti kaudu. Ma ei tahaks, et te hakkaksite jälle oma relvale mõtlema. Aga te mõtlete ju, kas pole? Tundus, nagu oleks Hartsfield Hodgesi enesetapumõtetest haisu ninna saanud ja üritanud teda üle piiri viia. Olivia Trelawney puhul oli see töötanud ja Hartsfield oli maitse suhu saanud.

      „Kui ma hakkasin sinuga koos töötama,” ütleb Pete, „rääkisid sa mulle, et retsidiivsed kurjategijad on otsekui türgi vaibad. Mäletad?”

      „Jah.” See oli üks teooria, millest Hodges oli kõnelnud üsna paljudele kolleegidele. Vähesed kuulasid, ja otsustades naise tüdinud näoilme järgi, oleks Isabelle Jaynes olnud üks neist, kes poleks seda teinud. Pete aga oli kuulanud.

      „Nad loovad üha uuesti ja uuesti samu mustreid. Sa ütlesid, et tuleb eirata kergeid variatsioone ja otsida põhimõttelist sarnasust. Sest isegi kõige intelligentsematel tegijatel – nagu Tollitee-Joe, kes tappis kõik need naised maantee puhkealadel – näib olevat ajus lüliti, mis on jäänud kinni korduse-asendisse. Brady Hartsfield oli enesetapu asjatundja…“

      „Ta oli enesetapu-arhitekt,” ütleb Holly. Ta silmitseb ajalehte, kulm kortsus, nägu kahvatum kui eales varem. Hodgesil on raske kogu seda Hartsfieldi lugu taas läbi elada (vähemalt on ta lõpuks suutnud loobuda selle sitapea külastamisest tema ajutraumade kliiniku palatis), aga veelgi raskem on see Holly jaoks. Hodges loodab, et naine ei lange uuesti madalseisu ega hakka taas suitsetama, aga ta poleks üllatunud, kui see siiski nii läheks.

      „Nimeta seda, kuidas tahad, aga muster oli olemas. Ta kihutas omaenda ema enesetapule, jumala eest.”

      Hodges ei ütle selle peale midagi, ehkki ta on alati kahelnud Pete’i veendumuses, et Deborah Hartsfield tappis end ise, kui avastas – võib-olla juhuslikult –, et tema poeg on Mersumõrvar. Esiteks pole neil tõendeid selle kohta, et pr Hartsfield sellest üldse teada sai. Teiseks oli naine söönud rotimürki ja see pidi olema üks jälk viis lahkumiseks. On võimalik, et Brady tappis oma ema, aga Hodges pole ka seda kunagi tõsimeeli uskunud. Kui noormees kedagi armastas, siis oli see just ema. Hodges arvab, et rotimürk võis olla mõeldud kellelegi teisele… ja võib-olla üldsegi mitte inimesele. Lahkamistulemuste järgi oli see olnud segatud burgeri kotleti sisse ja kui oli midagi, mida armastasid koerad, siis oli see üks toores hakklihapall.

      Robinsonidel СКАЧАТЬ