Valve lõpp. Stephen King

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sisu. Nuhutab õhku. Libistab peopesaga üle ema tugitooli seljatoe. Hollyl on emotsionaalseid probleeme, ta võtab kõike sõna-sõnalt, aga ta on ka avatud stiimulitele taolisel moel, milleks vähesed võimelised on.

      „Hommikul käis kaks hooldajat, pärastlõunal kaks, õhtul kaks. Seitse päeva nädalas. Erafirma, mille nimi on” – taas märkmikust – „Koduabilised. Nende peal oli kogu raskem tõstmise töö. On veel ka majapidajanna Nancy Alderson, aga tema on ilmselt kusagil ära. Märge köögikalendris ütleb, et „Nancy on Chagrin Fallsis”. Tänasest kolmapäevani on kriips tõmmatud.”

      Koridoris tulevad kaks meest, ka neil on kummikindad ja jalas kaitsesussid. Hodges oletab, et nad tulevad õndsa Martine Stoveri majatiivast. Mõlemal on käes tõendikohvrid.

      „Magamistoas ja vannitoas on kõik tehtud,” ütleb üks.

      „Leidsite midagi?” küsib Izzy.

      „Ainult ootuspärast,” lausub teine. „Me saime vannist üsna vähe heledaid karvu, milles pole midagi ebaharilikku, kui arvestada, et just seal vanaproua oma tembu ära tegigi. Vannis oli ka väljaheidet, aga õige väheke. Seda võis samuti arvata.” Vastuseks Hodgesi küsivale pilgule lisab ekspert: „Ta kandis täiskasvanute mähkmeid. Naine oli kodutöö ära teinud.”

      „Ooh,” ütleb Holly.

      Esimene ekspert lisab: „Seal on ka dušitool, aga see seisab nurgas ja istmele on asetatud lisarätikud. Näib, nagu poleks seda kunagi kasutatud.”

      „Nad pesid teda svammiga,” ütleb Holly.

      Ta näib ikka veel jahmunud, olgu siis mõttest mähkmetele või sitale vannipõhjas, aga tema pilk käib endiselt mööda tuba ringi. Ta võib esitada küsimuse või kaks või midagi lühidalt mainida, aga enamasti on ta vait, sest inimesed heidutavad teda, eriti füüsilises läheduses. Ent Hodges tunneb teda hästi – vähemalt nii hästi, kui see üldse kellelgi võimalik on – ning saab aru, et naine on ülimalt ärevil.

      Hiljem Holly räägib ja Hodges kuulab tähelepanelikult. Aasta varem, Saubersi juhtumi ajal oli ta aru saanud, et Hollyt tasub kuulata. Naine mõtleb piiridest välja, mõnikord kohe väga kaugele, ja tema intuitsioon võib olla kõhedusttekitav. Ja ehkki loomu poolest kartlik – Jumal ise teab, et tal on selleks omad põhjused –, võib ta ka vapper olla. Holly on põhjus, miks Brady Hartsfield, tuntud ka Härra Mercedesena, lebab nüüd Kineri memoriaalhaiglas, Lakesi piirkonna ajutraumade kliinikus. Holly kasutas relvana kuullaagritega täidetud sokki, purustades Hartsfieldi kolju vahetult enne seda, kui too jõudis põhjustada veel suurema katastroofi kui City Centeris. Nüüd elab mees hämarmaailmas, mida ajutraumade kliiniku peaneuroloog nimetab „püsivaks vegetatiivseks seisundiks”.

      „Halvatud inimesed saavad duši all käia,” lisab Holly, „aga see on keeruline kõigi nende elutegevust toetavate seadmete tõttu, millega nad ühendatud on. Nii et peamiselt pestakse neid svammiga.”

      „Lähme kööki, sinna paistab päike,“ ütleb Pete ja kööki nad lähevadki.

      Esimese asjana märkab Hodges nõudekuivatit, kuhu on kuivama jäetud ainult üks taldrik, millel serveeriti pr Ellertoni viimane toidukord. Kapi- ja lauaplaadid läigivad ning põrand näib nii puhas, et sellelt võiks süüa. Hodgesile turgatab pähe mõte, et naise voodi teisel korrusel on kindlasti korralikult üles tehtud. Ta võis isegi vaibad tolmuimejaga üle käia. Ja siis veel need mähkmed. Ta hoolitses kõige eest, mis tema võimuses oli. Mehena, kes kaalus kunagi tõsiselt enesetappu, suudab Hodges seda mõista.

      6

      Pete, Izzy ja Hodges istuvad köögilaua ääres. Holly lihtsalt asjatab ringi, seistes ajuti Isabelle’i selja taga ja vaadates Izzy iPadi ELLERTON/STOVER-i nimelise kausta fotosid, ajuti kiigates erinevatesse kappidesse, kinnastatud sõrmed õrnad nagu ööliblikad.

      Izzy tutvustab neile toimunut, tõmmates kõnelemise ajal sõrmega üle ekraani.

      Esimesel fotol on kaks keskealist naist. Mõlemad on lihavad ja laiaõlgsed, seljas punasest nailonist Koduabiliste firma vormiriided, aga üks neist – Hodges oletab, et Georgina Ross – nutab ja on haaranud endal õlgadest, nii et käsivarred suruvad vastu rindu. Teine aga – Yvonne Carstairs – on tehtud tugevamast puust.

      „Nad jõudsid siia kolmveerand viieks,” räägib Izzy. „Neil on oma võti ja nad saavad ise sisse, nii et nad ei pea koputama ega helistama. Carstairs ütles, et mõnikord magas Martine poole seitsmeni. Proua Ellerton on alati üleval, ta oli neile rääkinud, et tõuseb viie paiku, et pidi esimese asjana alati kohvi saama, ainult et täna hommikul ei olnud teda näha ja kohvilõhna polnud samuti tunda. Nii et nad arvasid, et vanaproual oli ükskord ometi parem uni. Nad kõndisid kikivarvul Stoveri magamistuppa, mis on koridori mööda edasi, et vaadata, kas tema on juba ärkvel. Nad leidsid selle.”

      Izyy tõmbab sõrmega ette järgmise pildi. Hodges ootab, et Holly tooks kuuldavale järjekordse ooh-i, aga naine vaikib ja uurib fotot tähelepanelikult. Stover on voodis, tekk lükatud põlvedeni alla. Tema näovigastusi ei ravitud kunagi terveks, aga see, mis näha on, tundub üsna rahulik. Tema silmad on suletud ja kõverdatud käed sõrmseongus. Tema kõhnast kõhust ulatub välja toitevoolik. Tema ratastool – mis tundub Hodgesile rohkem astronaudi maandumisseadme moodi – seisab voodi kõrval.

      „Stoveri magamistoas oli tunda lõhna. Aga mitte kohvilõhna. Alkoholi lõhna.”

      Izzy tõmbab sõrmega. Pildil on lähiülesvõte Stoveri öökapipealsest. Seal on korralikult ridadesse laotud tabletid. Seal on uhmer nende peenestamiseks, et Stover saaks need alla neelata. Nende kõrval seisab ja näib kohe täiesti kokkusobimatuna Smirnoff Triple Distilledi viinapudel ja plastmass-süstal. Viinapudel on tühi.

      „Proua ei jätnud midagi juhuse hooleks,” ütleb Pete. „Smirnoff Triple Distilled on seitsmekümne viie kraadine.”

      „Ma kujutan ette, et ta tahtis, et tütre lõpp saabuks nii kiiresti kui võimalik,” ütleb Holly.

      „Küllap vist,” vastab Izzy, aga märkimisväärselt jahedalt. Holly ei meeldi talle ja tema ei meeldi Hollyle. Hodges teab seda, aga tal pole aimugi, miks see nii on. Ja kuna nad näevad Isabelle’i harva, siis pole ta viitsinud Holly käest küsida.

      „Kas sul on uhmrist lähivõtet?” küsib Holly.

      „Loomulikult.” Izzy tõmbab sõrmega ja järgmisel fotol on tabletiuhmer sama suur kui lendav taldrik. Põhja peal on näha veidi valget pulbrit. „Me saame täpsemaid andmeid alles selle nädala teises pooles, aga me arvame, et see on oksükodoon. Talle osteti retsepti järgi uus kogus kolme nädala eest, aga see purk on sama tühi kui viinapudel.”

      Ta läheb tagasi Martine Stoveri foto juurde, kelle silmad on suletud ja sõrmed ristatud otsekui palvetades.

      „Ta ema pressis tabletid pulbriks, valas puru pudelisse ja kallas viina Martine’i toitevoolikust sisse. Tõenäoliselt efektiivsem kui mürgisüst.”

      Izzy tõmbab jälle sõrmega. Seekord Holly siiski ütleb „ooh”, aga pilku ära ei pööra.

      Esimene pilt Martine’i erisisseseadega vannitoast on üldplaanis foto, millel on näha eriti madal vannitoakapp koos kraanikausiga, eriti madalal asuvad rätikuhoidjad ja suur duši-vanni kombinatsioon. Duši lükanduks on suletud, vann täiesti nähtav. Janice Ellerton on poollamaskil, vesi õlgadeni, seljas roosa öösärk. Hodges arvab, et see võttis õhu alla, kui naine end vette laskis, ent sellel sündmuspaigafotol kleepub see naise kõhna keha külge. Tema pähe on tõmmatud СКАЧАТЬ