Valve lõpp. Stephen King

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tegi endale ise otsa peale.

      Izzy avab suu, ent kui Pete tõstab käe, et teda peatada, paneb selle taas kinni – lõppude lõpuks on mees endiselt nende väikese tandemi vanem liige ja üsna mitme aasta võrra.

      „Izzy valmistub ütlema, et Martine Stover tapeti, ta ei valinud vabasurma, aga minu meelest on väga suured võimalused, et see mõte tuli just Martine’ilt, või et nad arutasid seda emaga omavahel ja jõudsid vastastikusele kokkuleppele. Mis muudab nad minu silmis mõlemad enesetapjateks, isegi kui see ei lähe niimoodi kirja ametlikku aruandesse.”

      „Ma eeldan, et sa oled üle kontrollinud teised City Centeri ellujäänud?” küsib Hodges.

      „Kõik on elus peale Gerald Stansbury, kes suri eelmisel aastal vahetult pärast tänupüha,” ütleb Pete. „Südamerabandus. Tema naine rääkis mulle, et südamepuudulikkus on nende suguvõsa haigus ja et Gerald elas oma isast ja vennast kauem. Izzyl on õigus, tõenäoliselt ei ole siin midagi, aga ma arvasin, et sina ja Holly peaksite teadma.” Ta vaatab neile kordamööda otsa. „Teie pole ju seoses vabasurmaga mingisuguseid halbu mõtteid mõelnud?”

      „Ei,” vastab Hodges. „Viimasel ajal mitte.”

      Holly raputab lihtsalt pead, vaadates endiselt ajalehte.

      Hodges küsib: „Ma oletan, et keegi ei leidnud noorhärra Friasi magamistoas salapärast Z-tähte, kui ta preili Countrymaniga enesetapu sooritas?”

      „Loomulikult mitte,” ütleb Izzy.

      „Sinu teada,” parandab Hodges. „Kas sa just seda ei tahtnud öelda? Arvestades, et sa leidsid selle siin alles täna?”

      „Issand jumal,” ütleb Izzy. „See on rumal.” Ta vaatab demonstratiivselt kella ja tõuseb püsti.

      Ka Pete tõuseb. Holly jääb istuma, silmitsedes ajakirja Inside View näpatud numbrit. Hodges jääb samuti liikumatuks, vähemalt hetkeks. „Sa vaatad veel kord üle Frias-Countrymani fotod, eks ole, Pete? Lihtsalt et kindel olla?”

      „Jah,” vastab Pete. „Ja tõenäoliselt oli Izzyl õigus. Minust oli rumal teid kahte siia kutsuda.”

      „Mul on hea meel, et sa seda tegid.”

      „Ja… ma tunnen endiselt süümepiinu selle pärast, kuidas me proua Trelawneyt kohtlesime, eks?” Pete vaatab vanale paarimehele otsa, ent Hodgesile tundub, et mees kõneleb tegelikult kõhna kahvatu naisega, kelle süles on ajaleht. „Ma ei kahelnud kordagi, et ta jättis võtme süütelukku. Ma sulgesin oma mõistuse kõigile muudele variantidele. Ma lubasin endale, et ei tee seda enam kunagi.”

      „Ma saan aru,” ütleb Hodges.

      „Ma arvan, et ühes asjas oleme kõik ühel meelel,” leiab Izzy. „Et Hartsfieldi päevad inimeste allaajamises, inimeste õhkulaskmises ja enesetappude korraldamises on möödas. Nii et kui me kõik pole just sattunud filmi „Brady poeg”, siis teen ettepaneku, et me kõik lahkume kadunud preili Ellertoni majast ja läheme oma eluga edasi. Kas sellele mõttele on vastulauseid?”

      Ei ole.

      7

      Hodges ja Holly seisavad enne autosse istumist hetkeks teeotsal ja lasevad külmal jaanuarituulel neist mööda kihutada. See tuleb põhjast, puhub otse Kanada poolt, nii et idakaarde jääva suure reostunud järve tavapärast lehka ei ole tunda, ja see mõjub värskendavalt. Hilltop Courti selles otsas on ainult mõned majad ja lähimal neist on silt MÜÜA. Hodges märkab, et maakleriks on Tom Saubers, ja ta naeratab. Ka Tom sai veresaunas raskelt vigastada, ent on peaaegu täiesti paranenud. Hodges on alati hämmastunud mõne mehe või naise taastumisvõimest. See ei tekita temas küll lootust inimsoo suhtes, aga…

      Tegelikult tekitab.

      Autos asetab Holly kokkuvolditud Inside View nii kauaks põrandale, et jõuaks turvavöö kinnitada, seejärel võtab ta ajakirja jälle kätte. Ei Pete ega Isabelle olnud vastu, et naine selle kaasa võttis, Hodges pole kindel, et nad seda üldse märkasid. Miks oleksid pidanudki? Nende jaoks ei ole Ellertoni maja tegelikult kuriteopaik, ehkki seadusetäht võib seda niimoodi nimetada. Tõsi küll, Pete oli rahutu, aga Hodgesi arvates oli sel vähe pistmist politseiniku intuitsiooniga, pigem oli see veider ebausklik reaktsioon.

      Hartsfield oleks pidanud surema, kui Holly teda minu Rõõmsa Laksajaga lõi, mõtleb Hodges. See oleks meile kõigile parem olnud.

      „Pete läheb kindlasti tagasi ja vaatab üle Frias-Countrymani enesetapujuhtumi fotod,” ütleb ta Hollyle. „Kohusetundlikkus ja kõik muu. Aga kui ta leiab, et kuhugi on kritseldatud Z – põrandaliistule, peeglile –, siis olen mina küll üks väga üllatunud inimloom.”

      Naine ei vasta. Tema pilk on kaugel eemal.

      „Holly? Oled sa ikka siinilmas?”

      Naine võpatab kergelt. „Jah. Ma lihtsalt mõtlesin, kuidas ma Nancy Aldersoni Chagrin Fallsis üles leian. Kõigi mu otsinguprogrammide abil ei tohiks see liiga kaua aega võtta, aga sa pead temaga rääkima. Ma võin nüüd juba võõrastele inimestele helistada, kui see on täiesti hädavajalik, sa tead seda…”

      „Jah. Sa oled selles asjas kõvasti arenenud.“ Mis on tõsi, ehkki Holly teeb neid kõnesid alati nii, et tema usaldusväärne Nicorette’i karp on käeulatuses. Rääkimata Twinkie-hunnikust8, mis tema laual tagalat kindlustab.

      „Aga ma ei saa talle öelda, et tema tööandjad – tema sõbrad, niivõrd kui me sellest teame – on surnud. Seda pead sina tegema. Sina oled sellistes asjades spets.”

      Hodges tunneb, et mitte keegi ei ole sellistes asjades spets, aga ta ei hakka midagi ütlema. „Miks? See Alderson pole olnud seal möödunud reedest saadik.”

      „Ta väärib seda, et ta teaks,” ütleb Holly. „Politsei võtab ühendust kõigi sugulastega, see on nende töö, aga majapidajannale nad ei helista. Vähemalt minu arvates.”

      Hodges arvab samamoodi ja Hollyl on õigus – proua Alderson väärib seda teadmist, kas või selleks, et ta ei leiaks tagasi pöördudes uksel politseipitseriga kleeplinti. Aga miskipärast ta ei arva, et see on Holly huvi ainuke põhjus Nancy Aldersoni vastu.

      „Sinu sõber Pete ja preili Kaunid Hallid Silmad ei teinud peaaegu mitte midagi,” ütleb Holly. „Martine Stoveri magamistoas oli muidugi sõrmejäljepulbrit, samuti tema ratastoolil ja vannitoas, kus proua Ellerton end tappis, aga teisel korrusel, kus ta magas, üldsegi mitte. Tõenäoliselt käisid nad üleval ainult nii palju, et veenduda, et voodi alla või kappi pole mõnda surnukeha peidetud, ja arvasid, et käib küll.”

      „Oota üks hetk. Sa käisid teisel korrusel?”

      „Loomulikult. Keegi pidi ju põhjaliku uurimise ette võtma ja need kaks seda kindlasti ei teinud. Nemad teavad enda arvates täpselt, mis juhtus. Pete helistas sulle ainult seepärast, et ta tundis kõhedust.”

      Tundis kõhedust. Jah, just nii. Täpselt see väljend, mida ta oli otsinud ega olnud leida suutnud.

      „Ka minus tekitas see kõhedust,” ütleb Holly ükskõikselt, „aga see ei tähenda, et ma oleksin mõistuse kaotanud. Kõiges selles on midagi väga valesti. Valesti-valesti-valesti, ja sa pead majapidajannaga rääkima. Ma ütlen sulle, mis küsimused sa esitad, kui sa ise ei suuda neid välja mõtelda.”

      „Kas СКАЧАТЬ