Valve lõpp. Stephen King

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õpetatakse, pildid juures ja puha. Kui me siia jõudsime, oli vesi vannis külm, aga sellal, kui ta sisse ronis, tõenäoliselt soe.”

      „Väidetavalt see rahustab,” sekkub Izzy ja ehkki ta ei ütle „ooh”, tõmbub ta nägu hetkeks vastikustundest krimpsu, kui ta järgmise pildi ette tõmbab: see on lähiülesvõte Janice Ellertonist. Kilekott oli tema viimastest hingetõmmetest uduseks tõmbunud, ent Hodges näeb siiski, et naise silmad on suletud. Ka tema lahkus siitilmast rahulikult.

      „Kanistris oli heelium,” ütleb Pete. „Seda saab osta igast suuremast majapidamistarvete poest. Sellega saab väikese marakrati sünnipäevapeol õhupalle taevasse lennutada, aga samahästi toimib see ka enesetapul, kui oled koti pähe tõmmanud. Uimasusele järgneb orientatsioonihäire, mistõttu pole tõenäoliselt võimalik kotti peast ära tõmmata, isegi kui sa vahepeal meelt muutsid. Sellele järgneb teadvusekaotus ja viimaks surm.”

      „Mine veel korra eelmise pildi juurde,” ütleb Holly. „Selle juurde, kus oli näha kogu vannituba.”

      „Ahaa,” ütleb Pete. „Doktor Watson võis midagi märgata.”

      Izzy tõmbab ette eelmise pildi. Hodges kallutab end lähemale, kissitab silmi – tema lähinägemine pole enam see mis varem. Siis näeb ta seda, mida nägi Holly. Ühe pistikuni viiva peenikese halli elektrijuhtme kõrval on Magic Markeri vildikas. Keegi – ta oletab, et Ellerton, sest tema tütre kirjutamise ajad olid ammu möödas – on joonistanud kapile üheainsa suure tähe: Z.

      „Mis sa sellest arvad?” küsib Pete.

      Hodges mõtleb. „See on tema hüvastijätukiri,” ütleb ta lõpuks. „Z on tähestiku viimane täht. Kui ta oleks osanud kreeka keelt, oleks võinud see olla oomega.”

      „Ka mina arvan sama,” ütleb Izzy. „Omamoodi elegantne, kui mõtlema hakata.”

      „Z on ka Zorro märk,” valgustas Holly neid. „Tema oli üks maskiga mehhiko rüütel. Zorrost on tehtud palju filme, ühes mängis Anthony Hopkins Don Diegot, aga see polnud eriti hea.”

      „Kas sa arvad, et see puutub kuidagi asjasse?” küsib Izzy. Ta nägu väljendab viisakat huvi, aga tema hääles on õelust.

      „Oli veel ka teleseriaal,” jätkab Holly. Ta vaatab fotot otsekui hüpnotiseeritult. „Selle tootis Walt Disney, see oli veel mustvalgete filmide ajal. Proua Ellerton võis seda vaadata, kui ta tüdruk oli.”

      „Kas sa tahad väita, et ta võis pageda lapsepõlvemälestustesse ajal, mil ta valmistus endale otsa peale tegema?” Pete’i hääl kõlab kahtlevalt ja ka Hodges ei pea Holly tõmmatud seoseid põhjendatuks. „Ma arvan, et see on võimalik.”

      „Tõenäolisemalt ikka jamajutt,” ütleb Izzy silmi pööritades.

      Holly ei tee kuulmagi. „Kas ma võin vannituppa vaadata? Ma ei puuduta midagi, isegi mitte nendega.” Ta tõstab oma väikesed kinnastes käed.

      „Ole lahke,” vastab Izzy kohe.

      Teisisõnu, tõmba minema ja lase täiskasvanutel omi jutte rääkida, mõtleb Hodges. Talle ei meeldi, kuidas Izzy Hollysse suhtub, aga kuna see näib viimaselt kahjutult tagasi põrkavat, ei näe ta põhjust asjast numbrit teha. Pealegi on Holly sel hommikul veidi hüpliku mõttelennu ja hajevil olemisega. Hodges oletab, et põhjus on piltides. Surnud inimesed ei paista kunagi rohkem surnud kui justnimelt politseifotodel.

      Holly läheb välja vannituba uurima. Hodges nõjatub seljatoele, tõstab käed kukla taha, ajab küünarnukid laiali. Tema vaevusi tekitav magu pole sel hommikul väga tunda andnudki, võib-olla seetõttu, et ta jõi kohvi asemel teed. Kui nii, siis tuleb PG Tipse7 varuks hankida. Kurat, varuks osta. Ta on lakkamatust kõhuvalust tõepoolest väsinud.

      „Tahad sa mulle öelda, mida me siin teeme, Pete?”

      Pete kergitab kulme ja püüab manada näole süütu ilme. „Mida sa sellega öelda tahad, Kermit?”

      „Sul oli õigus, kui sa ütlesid, et ajakirjandus võtab selle asja ette. See on teatav seebiooper, mida inimesed armastavad, nende oma elu tundub neile niiviisi helgem…”

      „Küüniline, aga tõenäoliselt tõsi,” ütleb Izzy ohates.

      „…aga kõik seosed Mercedese veresaunaga on pigem juhuslikud kui põhjuslikud.” Hodges pole täiesti veendunud, et öeldu tähendab seda, mida see tema arvates tähendab, aga see kõlab hästi. „Sul on siin üks tüüpiline halastustapmine, mille pani toime üks vana naine, kes lihtsalt ei suutnud enam vaadata, kuidas ta tütar kannatab. Kui Ellerton heeliumi lahti keeras, oli tema viimane mõte tõenäoliselt: „Ma olen varsti sinu juures, kullake, ja kui ma kõnnin mööda taevaseid teid, kõnnid sina minu kõrval.””

      Izzy turtsatab selle peale, aga Pete’i nägu näib kahvatu ja mõtlik. Hodgesile tuleb korraga meelde, et palju aega tagasi, võib-olla kolmekümne aasta eest, kaotasid Pete ja tema naine oma esimese lapse, diagnoosiks imiku äkksurma sündroom.

      „See on kurb ja ajalehed kirjutavad sellest päeva või kaks, aga seda juhtub kusagil maailmas iga päev. Iga tund, minu teada. Nii et räägi siis, milles asi.”

      „Tõenäoliselt asja ei olegi. Izzy arvab, et see ei ole mingi asi.”

      „Izzy arvab,” kinnitab naine.

      „Izzy arvab tõenäoliselt, et ma hakkan peast soojaks minema, sedamööda kuidas ma finišijoonele lähemale jõuan.”

      „Izzy ei arva nii. Izzy arvab lihtsalt, et oleks aeg, et sa ei laseks enam Brady Hartsfieldi nimelisel mesilasel oma mütsi all ringi sumiseda.”

      Ta suunab oma uduselt halli pilgu Hodgesile.

      „Preili Gibneyt võivad häirida närvilised tõmblused ja kummalised seosed, aga ta vajutas Hartsfieldi kella väga õiglaselt seisma ning ma tunnustan teda selle eest siiralt. Ta uneleb selles Kineri ajutraumade kliinikus, kuhu ta jääb tõenäoliselt seni, kuni haigestub kopsupõletikku ja sureb, säästes seeläbi osariigile suure hunniku raha. Ta ei lähe kunagi kohtusse selle eest, mida tegi, me kõik teame seda. Te ei saanud teda kätte tolle City Centeri loo eest, aga Gibney peatas ta enne, kui tüüp jõudis aasta hiljem Mingo saalis kaks tuhat last õhku lasta. Mehed, te peate sellega leppima. Leppige kokku, et see oli võit, ja liikuge edasi.”

      „Ohoo,” ütleb Pete. „Kui kaua sa oled seda tagasi hoidnud?”

      Izzy püüab naeratust tagasi hoida, aga ei saa sellega hakkama. Pete naeratab vastu ja Hodges mõtleb: „Nad töötavad koos sama hästi kui töötasime mina ja Pete. Häbi oleks seda koostööd lõhkuda. Tõesti.”

      „Ikka mõnda aega,” ütleb Izzy. „Räägi nüüd temale ka.” Ta pöördub Hodgesi poole. „Vähemalt ei ole asjaga seotud väikesed hallid mehikesed „X-failidest”.”

      „Niisiis?” küsib Hodges.

      „Keith Frias ja Krista Countryman,” ütleb Pete. „Mõlemad olid samuti kümnenda aprilli hommikul City Centeri juures, kui Hartsfield oma rünnaku korraldas. Üheksateistaastane Frias kaotas suurema osa käsivarrest pluss neli murdunud ribi ja sisemised vigastused. Ta kaotas ka nelikümmend protsenti parema silma nägemisvõimest. Kahekümne ühe aastasel Countrymanil olid murdunud ribid, murtud käeluu ja selgroovigastused, mis paranesid pärast mitmesuguseid valulikke teraapiaid, millest ma ei taha mõeldagi.”

СКАЧАТЬ