Igaviku fjordi prohvetid. Kim Leine

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sisse võtnud, üks tema kõrval ja teine altari juures, ja kirikukellad helisevad. Morten paneb kirja ära, lugemata seda lõpuni.

      Nädal hiljem. Sama nädalapäev. Samasugune lumesadu, aga ilm on pisut pehmem. Poiss istub samas kõrtsis, kus eelmine kordki. Ta ei paista olevat üllatunud, kui Morten tema vastu istub.

      Õhtust, härra.

      Tere õhtust, mu laps.

      Poiss muigab kõveralt.

      Kas tulite selleks, et ma teile veel tulevikku ennustaksin?

      Ei, ma ei tulnud ennustuse pärast. Ta tellib kaks kruusi õlut ja lükkab ühe üle laua. Poiss näeb täna erksam välja, silmade ümber on mingi kummaline joon, mis see on: iroonia või lihasekramp? Ja suu! Selle suu pärast tuligi Morten veel kord, see on mõistatus, vastamata küsimus. Ja Morten ei ole oma arust selline inimene, kes laseb küsimustel vastuseta jääda.

      Ma tänan, ütleb poiss, tõstab kruusi ja joob.

      Kas sa mäletad mind?

      Te olete minu heategija. Te andsite mulle raha.

      See peab paika.

      Aga seda oli liiga palju. Ma pean teie heaks veel midagi tegema.

      Olgu, olgu, eks näis, kas sa saad minu heaks midagi teha. Nagu öeldud, ei tulnud ma ennustuse pärast.

      Ma võin näidata sulle midagi, mida sa pole enne näinud, ütleb poiss.

      Mis see on? Morten vaatab teda uurivalt.

      Härra on selle peale kindlasti sehr vergnügt und überrascht, ütleb poiss äkki saksa keelele üle minnes.

      Ma olen nii mõndagi näinud, ütleb Morten. Pole just lihtne saavutada, et ma oleksin vergnügt, ja veel raskem on teha nii, et ma oleksin überrascht.

      Poiss naerab. Ta ei käi peale. Ta hoiab oma trumpi peos, mis see ka ei oleks, ega kibele seda näitama.

      Noh, mis see on? küsib Morten.

      Sellega teenin ma talvel leiba. Sinusuguseid isandaid on palju, pastorihärra.

      Ma ei ole üks nendest sinu isandatest, minu vajadused on täiesti normaalsed.

      Naeratus jääb endiseks, enesekindlaks.

      Eks näita siis, sõnab Morten.

      Viis marka, ütleb poiss.

      Ei tule kõne allagi. Kas sul häbi ei ole? Kolm.

      Sinule näitan kolme eest, ütleb poiss. Ta tõuseb püsti, tõmbab püksid alla ja vaatab kavalalt naeratades Mortenile otsa.

      Noo, tähendab Morten, kas sa arvad, et ma pole niisugust väikest kraani enne näinud. See pole killingitki väärt.

      Leti ääres on vaikseks jäänud. Inimesed seisavad ja vaatavad nende poole. Pillimees katkestab viiuli häälestamise.

      Poiss tõmbab särgi üles, nüüd naerab ta üle kogu näo.

      Morten kargab püsti ja taganeb, tema pilk rändab mööda poisi keha üles-alla.

      Oi, kulla tüdruk! ütleb ta.

      Siis sajab nende ümber peenraha ja hermafrodiit võtab kõrtsikundede kiiduavaldused viisaka kummarduse ja galantse käeviipega vastu. Morten tõttab välja, jättes oma taldriku ja kruusi sinnapaika, ja põgeneb kuuesabade lehvides üle jäätunud rentslilompide. Selja tagant kuuleb ta meeste naerulaginat.

*

      All kolisevad ja pöörlevad trükirullid, ladujad lajatavad tina ladumiskastidesse ja hõiguvad lõbusalt. Morten ärkab täies riides, üks king on jalast ära tulnud. Tänavalt kostab rakmete kõlinat, kabjaplaginat ja vankrirataste mürinat. Jumalaema kiriku kell lööb pooltundi. Keegi koputab uksele. Morten ajab end istuli ja hõõrub nägu. Ukse taga seisab Schultzide teenijatüdruk, käes kirjake. Morten tõuseb ja loeb selle läbi. Siis kägardab ta kirja kokku.

      Möödub mõni päev. Ta peidab ennast neiu eest, hiilib vargsi loengutele, vargsi koju. Siis leiab ta end jälle õlletoast. Peremees noogutab äratundvalt ja toob kruusi õlut.

      Kas läheb ports heeringat, härra?

      Ei, aitäh. Täna mitte.

      Ta vaatab ringi, aga poissi pole näha. Morten on otsustanud nimetada teda poisiks. Aga võib-olla ihaldab ta tüdrukut. Või kolmandat sugu, kui seda saab nõnda nimetada. Võib-olla tõmbab teda ligi lihtsalt bioloogiline veidrus. Tal on tunne, et see, mis täna õhtul juhtub, ja valikud, mida ta teeb, mõjutavad olulisel määral tema edaspidist elu.

      Ta tunneb, et tema selja taga tuleb uksest külma tõmbetuult, märkab meeleolu muutumist teiste laudade ääres ja teab, mida see tähendab. Siis ilmub poiss tema vaatevälja ning istub tema vastu.

      Jumala rahu, ütleb ta.

      Morten noogutab. Poiss naeratab. Ta nipsutab peremehele sõrmi ja too toob kruusi. Morten vahib ainiti poissi. Ta näeb tema näojoontes tüdrukut. Aga kõneleb poiss.

      Minu heategija. Teil on üllas ja suuremeelne süda. Ma näen seda. Teil ei ole tarvis häbeneda.

      Ma ei häbene. Ma ainult küsin endalt, kes sa oled.

      Tulge minuga valli äärde ja ma näitan teile, ütleb poiss. See läheb teile maksma kümme marka. Kui te minuga lõpetanud olete, saab teie hing rahu ja teist võib saada korralik kodanik ja te võite oma tüdrukuga kurameerida nagu kord ja kohus.

      Valli rohtukasvanud nõlvu valgustavad hädiselt vallitänava poole avanevad aknad. Üks linnavaht tõkestab neil tee. Morten annab talle mõne killingi ja nad pääsevad läbi. Poiss viib ta ühe sara juurde. Ta koputab seinale signaali. Riiv lükatakse eest ja nad astuvad sisse. Väikeses kambris istub üks eit ja koob küünla hämaras valguses. Ta ei vaata üles. Nad lähevad edasi teise tuppa, kus on magamislavats ja ahi, muud ei midagi.

      Kas tahate valgust? küsib poiss.

      Jah, ütleb Morten. Palju valgust. Tema peas taob pulss, suu on kuiv. Miski ei või jääda teadmata, mõtleb ta. Inimene on sündinud vabana ja ometi on ta kõikjal ahelas!

      Õlilamp pannakse põlema. Poiss võtab end riidest lahti, heidab lavatsile ja vaatab Morteni poole. Tema silmis on mingi teadmine, mis talle ei meeldi, ja see, kellest poiss midagi teab, on tema, Morten Falck, koolmeistri poeg. Morten vahib alasti keha. Vaatepilt on groteskne ja erutav. Morten ägab ja püüab seda köhatusega varjata. Siis tunneb ta, et üks käsi nööbib tema püksiaugu lahti ja riist kargab välja. Tüdruk naeratab tunnustavalt. Ta silitab riista ettevaatlikult, kuid lamab endiselt selili.

      Kui te tahate minuga ühte heita, tuleb viis marka juurde maksta, ütleb ta.

      Minu vajadused on täiesti normaalsed, ütleb Morten ja ägab jälle.

      Tüdruk naerab. See paistab selgesti välja, härra. Vägagi normaalsed. Tema hääl on nüüd sootuks teistsugune. See on noore tütarlapse hääl.

      Ta toetub küünarnukile ja suudleb riista alumist külge.

      Keel sirutub välja, limpsab punase vilksatusena riistapead ja tõmbub tagasi hammaste vahele. СКАЧАТЬ