Igaviku fjordi prohvetid. Kim Leine

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nii noore naise vahel on, ja lähevad omavahel tülli. Morten taipab nende jutu põhjal, et nad loevad rüütellikku sorti romaane. Võib-olla peaks ta laenama neile romaani Moll Flandersist, mille ta ise talvel läbi luges. See raputaks neid pisut.

      Mida tudengihärra arvab? küsib Abelone Schultz. Ma näen, et ta seisab siin ja muigab, nagu teaks paremini.

      Seda, mida mina nende inimeste suhte kohta arvan, vastab Morten, on mul targem endale hoida.

      Nad nöögivad teda ja nimetavad teda magister puunotiks. Aga kui nad edasi lähevad, pistab Abelone oma käe tema käevangu.

      Østergadel on galanteriipood, kus müüakse naiste intiimseid rõivaesemeid ja parfüüme. Sealt ostab Morten kaks pudelit, ühe lavendliga ja teise bergamotiga, ning annab need trükkali teenija kätte, et too annaks need üle neiu Schultzile. Neiul on kuueteistkümnes sünnipäev. Morten on kirjutanud kirjakese ja kinnitanud selle kingi külge: Armas neiu Schultz, palun võtke see tagasihoidlik kingitus vastu ja meenutagu see Teile kõige alandlikumat Teie austajate seas, id est stud. theol. Morten Falck.

      Järgmisel päeval toob trükkali toatüdruk kingituse tagasi. Morten paneb selle kõrvale. Ta on olnud liiga tormakas. Ta on ennast paljastanud. Aeg ei ole veel käes. Ta peab olema kannatlik. Ta ei kahetse midagi. Nüüd teab neiu ja perekond Schultz, mis tal mõttes on. See on vabastav tunne. Justkui oleks ta neiut suudelnud ja käe üle tema puusa libistanud.

      Ta hoiab trükkali kodu uksel silma peal. Abelone redutab, aga õed on kohal ja ka madam Schultz, lõbus ja toimekas, viibib tihti õues. Helge loomuga inimene. Ta meeldib Mortenile ja Morten on kindel, et emand ei suhtu temasse vaenulikult. Nooremad õed hoiduvad hoolega vaatamast Morteni kambri akna poole, kus too aknalaual istub ja loeb. Sellest, kuidas nad sinnapoole ei vaata, võib välja lugeda, et nad on tema kohalolekust kogu aeg teadlikud.

*

      Morteni ema kirjutab talle Lierist. Ka tema kasutab poja vana nime Morten Pedersen, kuni Morten saadab talle kurja kirja ja palub tal kasutada uut nime. Siis kirjutab ema uutmoodi, aga isa kirjutab oma kirjadele ikka „üliõpilane Pedersen” ja sellesama nime all saab ta kirju ka advokaat Gillilt. Aga suurema osa kirju kirjutab ema, vähemalt korra nädalas. Arvata võib, et Mortenile ja Nakskov᾿sse Kirstinele kirjade saatmise peale kulub tal kenake summa. Ema mainib ettevaatlikult üht või teist leerist läbi käinud või teatud ikka jõudnud tüdrukut, kes on tugeva tervisega, töökas ja usin, oma vanematele sõnakuulelik tütar, moraalselt laitmatu ja nii edasi. Ta hoiab silma peal kihelkondadel, kus kirikuõpetaja on põduraks jäänud ja kus Morten võiks vaba koha endale saada, kui ta vaimulikuks pühitsetakse. Nende endi kihelkonna õpetaja ei ole ju vana, nii et see koht nii pea vabaks ei jää, aga õpetaja on lahkesti lubanud Morteni eest kosta, kui too hakkab ametikohta otsima. Su isa on jälle hädine, kirjutab ema, ta on kaks päeva pikali olnud ja kaebab valu ja kõrvakohinat. Aga kui ta sulle kirjutab ja teada annab, et hakkab siit ilmast lahkuma, siis tea, et ta on terve nagu leeripoiss ja kõik need tõved, mida ta enda arvates põeb, on ainult ettekujutus.

      Need kirjad võtavad Mortenil tuju ära, ajavad ihu sügelema ja pea valutama ning tekitavad tahtmise ennast täis juua või mõne libu juurde minna. Ta käib kõrtsis koos Laustiga, kes on nüüd tagasi, tervenenud oma haigusest, eimillestki tekkinud kurvameelsusest, mis oleks talle äärepealt otsa peale teinud. Nüüd kaldub ta teise äärmusse, laristab raha, üürib muudkui tõldu ja kipub kõigile välja tegema ja kutsub oma sõpru tihti Komöödiateatrisse, kus tal on oma loož. Morten istub plüüštoolil. Arvukas publik ja lambid, mis saali valgusega üle kallavad, ajavad ta higistama. Laval tammuvad lauljad ringi, teevad hirmsaid grimasse, vehivad kätega ja karjuvad üksteise peale. Etendatakse klassikalist itaalia ooperit. Publik kommenteerib valju häälega, pahameeleavaldused ja braavohüüded võistlevad omavahel, inimesed voorivad sisse ja välja, paugutavad uksi, kraabivad toolijalgadega põrandat, lobisevad ja kõlistavad õlleklaase, nii et etendust on võimatu jälgida. Muusika üürgab ja mürtsub, keegi tulistab püstolist, sopran kiljatab ja kukub pikali, orkestriaugu kohal hõljub püssirohusuits, maalitud kuliss vinnatakse kägiseva vintsi abil üles ja teine lastakse mürtsuga alla, on kuulda, kuidas lavatöölised müdinal edasi-tagasi käivad, ähivad ja puhivad, kontsertmeister hõikab orkestrile taktilööke ja üritab moosekante oma poognaga dirigeerida. Morten vaatab oma kohalt otse alla mitmekümnesse puhevil dekolteesse. Daamid on kahvatuks puuderdatud ja nende marmorvalgetele põsenukkidele, mõnel ka rinnale, on sätitud iludusmärgid. Nad lehvitavad endale tuult, kogu parter on nagu päikesesoe aas, täis lilli ja lendlevaid liblikaid. Mortenil on rinnataskus ema viimane kiri. Ta istub ja mõtleb, et maailmad on kummaliselt segunenud. Mõtle, kui mu vana ema oleks siin. Ta naeratab endamisi. See teatrimaailm on ema maailmast vist nii kauge, kui üldse olla saab. Morten soovib, et ema seda näeks. Aga tõenäoliselt saaks too šoki, võib-olla minestaks ehmatusest. Ema ei ole inimene, kes suudaks rebida end lahti ja tõusta kõrgemale sellest, kes ta on. Ta on ahelas nagu enamik inimesi.

      Pärast sõidab ta koos Laustiga kõrtsi, kus nad istuvad ja mängivad peeni isandaid, kuni nad välja visatakse, ja siis seavad nad sammud vallide poole, sabas prostituudid, kes kõnnivad üksteise käevangus ja üürgavad joomalaule.

      Siis kaob Laust jälle. Morten kuuleb jutte, et temaga on juhtunud õnnetus, aga ei saa midagi täpsemat teada. Ta kirjutab Lausti isale, Fyni tolliametnikule, aga ei saa vastust. Ta käib ühe korra Komöödiateatris, aga see on kallis ja pealegi hakkab igav, kui ei ole lõbusat Lausti, kes hõikaks prouadele järele solvanguid või natuke liiga intiimseid komplimente, ja kui ei ole pööbli pea kohal kõrguvat looži ning Morten seisab üksinda põrandal rahvasummas, ilma et kuuleks ega näeks midagi, ning mõtleb Rousseau peale, et inimene on sündinud vabana ja ometi on ta kõikjal ahelas! Ta ei saa seda lauset peast välja. Tal on tunne, nagu oleks filosoof talle käe õlale pannud ja tal oleks Mortenile mingi isiklik palve.

*

      Talv 84–85. Kuningliku pealinna ujutavad üle talumehed ja noorukid, kes on sunnismaisuse ja teoorjuse eest pakku jooksnud ning tulnud linna õnne otsima. Jaanuarikuus tuleb käre külm. Surnuvankritel on kiired nädalad ja akadeemia alla krüpti jõudvad koolnud on hästi säilinud, peaaegu ahvatlevad, lumivalged, ei haise. Pärast Lausti kadumist on Morten loobunud linna pealt korjuseid otsimast, aga teenib pisut raha oma joonistustega, mis on enneolematult detailsed ja millest mõned ripuvad akadeemia loengusaalide seintel.

      Morten näeb, kuidas tõllad toovad trükkali maja juurde noormehi, kes tõttavad trepist üles ja lastakse sisse. Austajad. Ta ei muretse selle pärast eriti. Tal on nüüd viimaks tekkinud huvi theologicum᾿i vastu ja ta veedab iga päev hulga tunde ülikooli raamatukogus. Peale selle on ta saanud tööd: õpetab paar päeva nädalas orbude varjupaigas poisikesi. Nüüd läheb ta iga kuu esimesel äripäeval advokaat Gilli juurde ja viib talle raha, selle asemel et raha küsida, ja saab vastu kviitungi hoiule antud summa eest, mis üha kasvab. Ta elab kokkuhoidlikult ja mõistlikult, käib harva linna peal. Linnaväravast väljas käies kõnnib ta jalgsi ja läheb harva kaugemale kui Valby mäele, kus ta istub lossi läheduses maha ning vaatab jäätunud järvede poolringi ja valli, paremal asuvat Vesterbrogadet – linna ja linnast välja viivat peateed – ja vallitaguseid kirikutorne ning sadu suitsevaid korstnaid. Tal ei ole aimugi, mida ta peale hakkab, kui ta suvel stuudiumi lõpetab. Võib-olla jätkab õpetamist. Võib-olla otsib endale kirikuõpetaja koha. Aga kohta leida on raske, tahtjaid on palju. Ja kus?

      Talv. Külm on selle poolest hea, et saast külmub jääks, nii et linnas on kergem liikuda, ilma et määriksid ennast ära või mõni vankriratas sind märjaks pritsiks. Sibitünnide hais on vähem räige. See-eest lasub linna kohal paks ja liikumatu söesuitsupilv ning inimesed surevad sadade kaupa tiisikusse või külmuvad lihtsalt surnuks. Mortenil endal ei ole häda midagi. Linna saabumisest saadik ei ole tal õieti külmetustki olnud ning rõuge- ja kooleraepideemiad on temast mööda läinud. Tema kambri all asuv trükikoda on alati korralikult köetud, sest muidu läheb trükimust paksuks, ja kambris on ka väike kahhelahi, mida ta saab vajadust mööda kütta. Sütt toob ta trükkali söekeldrist СКАЧАТЬ