Igaviku fjordi prohvetid. Kim Leine

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja suu vahelisi kolmnurki, mis on harmoonilised ja millest kiirgab heatahtlikku lõbusust. Siis lõpetavad nad hüppenööriga hüppamise. Nad tõmbuvad keset õue kasvava vahtra alla, kus seisab pink. Seal nad istuvad ja loevad, kõik kolm ühte ja sama raamatut, kõige suurem tüdruk keskel ja ülejäänud küünitavad end tema poole, kõlgutades jalgu. Morten Falck möödub neist mõnikord söögituppa minnes. Ta märkab, et nad kõõritavad tema poole ja itsitavad. Ta ei tea nende nimesidki, ta ei kõneta neid kunagi ja tal pole põhjustki neid kõnetada. Puberteedieelses eas tüdrukutes on tema arust midagi ärritavat ja eemaletõukavat, kogu see enesearmastus ja elurõõm ja imelise elu ootus, puhtad valged kleidid, nägusad pehmed kingad, juukselehvid, kõik, mis on pingul ja peidus. Kõik see, mida nad ei tea. Mõne aasta pärast pannakse nad tanu alla ja käima peale, kõht paisub ja nad sünnitavad, pritsides verd ja lima ning ohkides poollämbunult eetriga niisutatud taskuräti sisse. Teaduskonna keldris lahatavad surnud on paremad kui Schultzi-preilid, arvab Morten oma äsja omandatud künismi valguses. Vähemalt ei ole tühje lootusi, vaid ainult aus, kompromissitu kõdunemine.

*

      Üks tüdrukutest, kõige vanem, paistab sellest kolmikust silma. Ühtäkki on ta kiiresti kasvama hakanud ja on õdedest peajagu pikem. Morten näeb, et temast on saanud naine. Tüdruk on vist kroonprintsiga ühevanune, rehkendab ta. Preili Schultz liigub hoovis ringi, kohmakalt nagu lombakas varss. Tal ei lasta kunagi pikemat aega rahus olla, ilma et ema lävele ilmuks ega teda hüüaks.

      Abelone!

      Sõnakuulelikult tõuseb tüdruk pingilt ja läheb majja. Morten püüab endale ette kujutada, milliseid ülesandeid ema kutsub teda täitma. Võib-olla pruutkleiti õmblema. Või õppima majapidamist, salvrättide voltimist, külaliste laua äärde paigutamist, kutsete kirjutamist. Võibolla peidetakse teda lihtsalt trükitööliste ja teiste meeste, sealhulgas noore tudengi pilkude ja pilkudega kaasnevate mõtete eest.

      Abelone.

      Kui tahetakse tütre vooruslikkust kaitsta, mõtleb Morten, peaks tema nime saladuses hoidma. Nüüd teab ta tüdruku nime ja see tekitab tunde, nagu ta oleks juba tüdruku seelikusaba alla vaadanud.

      Abelone.

      Morten Falck on kahekümne kaheksa aastane, ta teab armastusest üht-teist. Ta on seda uurinud öistel retkedel mööda linna, kangialustes ja tagahoovides ja Øster Kvarteri kitsastes põiktänavates ja linnavallide ääres, eikellegimaal valliäärse tänava ja järsu rohtukasvanud nõlva vahel, kus valgust on vähe või üldse mitte. Ta on vaadelnud armastuse olemust ja avaldumist vanade majade valgustamata koridorides ja nurgatagustes, ta on uksi paotanud ja hinge kinni pidades luuranud, ta on näinud õekeste Schultzide vanuseid tüdrukuid seelikusaba kergitamas, ette kummardumas ja ainsagi sõnata, võib-olla vaid tagasihoitud oigega meesterahva kikkis riista vastu võtmas. Luuramine on tema künismi süvendanud. Ta on õppinud, et armastus on imelik, aeg-ajalt näib see olevat peaaegu veel alandavam kui surm Norgesgade keldris. Summadest, mida ta advokaat Gillilt saab, ei ole jätkunud selleks, et kusagil kangi all või kõrtsi taga armastust maitsta, aga sellest ajast saadik, kui nendele on lisandunud tasu surnukehade lahkamislauale vedamise eest, jaksab ta mõnikord osta mõne avaliku naisterahva teeneid. Pärast tunneb ta pettumust, süüd ja südametunnistuse piinu, pisut tülgastust ja soovi teha seda veel kord. Selgub, et surm ei ole ainus, mis haiseb. Morten tunneb end räpasena. Kui see on läbi, tunneb ta iga kord kergendust, mõtleb, et nüüd olen ma selle ära proovinud, nüüd ei ole enam vaja seda teha. Aga ta teeb seda veel. Iha koguneb ihumahladesse, need nõrguvad halastamatult ikka sellesama punkti poole. Morten pistab ühele tüdrukule mõne marga pihku ja saab tema taguotsa oma käsutusse, vajub pimedusse ja soojusse, elava ja järeleandliku ihu sisse, mis nihkub kõrvale ja tõmbub kokku, nihkub kõrvale ja tõmbub kokku, Morten kõigutab end veidi, vaatab laksudes edasi-tagasi voogavat ihu, satse ja plisseesid, pandlaid ja nööpe, kannatlikult kummargil kahvatut kaela, laua servast kinni hoidvaid käsi, Morten paljastab hambad, heidab pea kuklasse ja oigab justkui valust, siis läheb kuri tema seest välja, ta astub sammu tagasi, sätib end korda, noogutab hüvastijätuks ja kaob, ning siis on ta mõnda aega vaba. Aga see tuleb alati tagasi nagu vesi kruusaaugu põhja.

      Ühel päeval jalutab ta nagu tavaliselt mööda Vimmelskaftetit Amager Torvi poole. Poed on tihedalt koos, väljas seisvatele laudadele on pandud välja galanteriikaubad, kirevad kangad, tapaküpsed kanad ja kurja pilguga kukepojad, nülitud kodujäneste kuhjad, nugise- ja rebasenahkade virnad. Majakatuste kohal lõõskab päike, kärbsed sumisevad. Vimmelskaftet on lämmatavalt palav pudelikael, kus ei pääse edasi ega tagasi. Just sellepärast meeldib Mortenile jalutada siin, linna ärikeskuses, nuhutada inimeste ja loomade liha imalat hõngu. Ta trügib läbi turukorvidega maadamite ja kleitide all õõtsuvate krinoliinidega naiste hordide. Joobnud poisikesed vehivad kõige uuemate lorilaululehtedega ja üürgavad nende laulude jupikesi. Talupojad ja kalamehed lontsivad ringi, viisud jalas, ja veavad enda järel käsikärusid, milles on kaup või hunnik tühje takuseid kotte. Selles liiklusummikus saab terve linn kokku, mõned asja pärast, teised lõbu või uudishimu pärast. Kantseleinõunik vehib kepiga, ohvitser uhkeldab oma tuvisinise mundriga, kõrtsmik võtab käru pealt vaadi ja hiivab õlale, kaks pordunaist patseerivad teineteisel käe alt kinni hoides, keerutades oma pleekinud ja räbaldunud päevavarje, kahistades määrdunud tüllist kleidisabadega, mis veavad enda järel rentslisolgist niisket jälge. Pürjelite naised hoiavad neist mööda minnes demonstratiivselt nina kinni, aga ohvitser peatub ja kummardab galantselt, iroonilise kaarega võtab ta kübara peast ja naised naeratavad ja teevad kniksu ja ütlevad: tere päevast, leitnant Holm, kuidas käsi käib, kas ta läheb rootslastega sõdima?

      Morten läheb pordunaistele järele, ta tahab näha, kuidas nad mõne kunde õnge võtavad. Nad sammuvad mööda Store Købmagergadet, üle Kultorvi ja Rosengårdeni kaudu Skidentorvi äärde linnavalli juurde, kus nad istuvad Hanens Bastioni juures asuvale pingile. Morten kõnnib pingist aeglaselt mööda ja kergitab naistest möödudes kübarat. Nood ei tee temast välja. Ah soo, mõtleb ta haavunult, ilmselt on nad tudengi jaoks liiga peened! Ta läheb tujutult koju. Neiu Schultz istub vahtra all. Tema õed mängivad keksu. Nende kleidisabad lehvivad säärte ümber. Morten jääb seisma ja silmitseb neid ning vaatab siis puu all istuva neiu poole. Nende pilgud kohtuvad. Ta astub lähemale, võtab kübara peast, surub selle vastu rinda ja kummardab.

      Neiu Schultz, mina olen üks teie isa üürilistest.

      Ma tean, kes ta on, ütleb neiu naeratades. Ta on siin ju mitu aastat elanud. Kas ta on üliõpilane?

      Teoloog, ütleb Morten ja esimest korda on tal hea meel, et tema stuudiumist on mingit kasu. Ma õpin härra Swane juures.

      Neiu naeratab. Oi, kas tõesti? Härra Swane leeritas mind.

      Hele, kõlav väikese tüdruku hääl. Morten on seda palju kordi kuulnud, aga nüüd kõneleb see temaga.

      Tore, ütleb Morten. Võib-olla tema ka laulatab teid?

      Neiu teeb grimassi. Ma ei ole kihlatud.

      Oh, küll te varsti kihlute, neiu Schultz.

      Kas ta arvab nii? Seda ei tea ju kunagi. Mõni ei kihlugi. Neiu vaatab talle küsival ilmel otsa, justkui oleks Morten juba vaimulikuks pühitsetud ja seisaks seal, et tema pihti vastu võtta. Aga miks on vaja abielluda? Ema ei taha seda mulle öelda.

      Küsimus üllatab Mortenit. Ta ei ole preiliga kunagi sõnagi vahetanud ja nüüd peavad nad peaaegu intiimset vestlust. Üldiselt arvatakse, vastab ta kobamisi, et preilitaolistel noortel naisterahvastel on kasulik abielus olla, et nad leiaksid oma elule mõtte ega istuks jõude. Vanapiigaks jääda ei ole ju kuigi lõbus.

      Aga laste sünnitamine, ütleb neiu süngelt. See tundub veel hirmsam.

      See on naiste privileeg, ütleb Morten pisut piinlikkust tundes. Ema ei ole tüdrukule ilmselt õpetanud, millised kõneained on sobilikud СКАЧАТЬ