Igaviku fjordi prohvetid. Kim Leine

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pisut oimetuna väljub ta Jumalaema kirikust ja läheb läbi Vesterporti värava linnast välja. Ta kõnnib ja kõnnib. Tuleb vihmahoog. Ta saab märjaks. Kuivab jälle ära. Ta tunneb kruusa saapataldade all, õhku, mis talle vastu voogab, täis laudalehka ja värsket heinalõhna. Ta ei tea, kus ta viibib. Ta küsib ühelt hobuvankriga mehelt, mis koht see on. Rødovre, magistrihärra. Tal on vaimulikutalaar endiselt seljas. Ta võtab paruka peast, istub teeäärsele kivile ja vaatab pääsukesi, kes kihutavad põllu kohal, teevad järske pöördeid, sööstavad taevasse. Ta tajub, kuidas taevasina täidab tema silmad. Ta on rõõmus, ent samas on tal tühi tunne. Tema teoloogiastuudium on läbi. Tal ei ole tarvis isale kahetsevat kirja kirjutada. Mida ta nüüd peale hakkab? Ta ei ole seda läbi mõelnud.

      Lääne poolt ligineb rippuv vihmaloor, äike tuleb praksudes ja sädemeid pildudes, lööklaine paneb puud vappuma. Morten läheb tagasi, raju jõuab talle järele. Muldtee muutub püdelaks, põllud ähmaseks, tema krae vajub kokku ja kartulitärklis jookseb valgete ojadena mööda talaari. Aga tal on kerge ja vaba tunne. Kodus võtab ta riided seljast ning laotab kappidele ja toolidele. Ta heidab alasti voodile.

      Gröönimaa?

*

      1785. aasta jaanipäeval kolistavad kaks tõlda teineteise järel läbi linna, kummalgi ees kaks üüritud veohobust, silmaklappide ning kolisevate ja nagisevate rakmetega. Tõllad jõuavad Nørreporti värava juurde ja peavad tervelt tund aega seisma ja ootama, et linnast välja pääseda. Paljudel pürjeliperedel on ühtäkki tulnud tahtmine ennast väljaspool linnavalli tuulutada.

      Morten Falck istub peremehega ühes tõllas. Trükkal on oma savipiibu põlema pannud, hõigub teistes tõldades istuvatele perekondadele tervitusi ja kergitab kübarat. Ta on hiilgavas tujus, tal on meeles oma noorpõlve väljasõidud maale, ta jagab välja lehed, kus on kirjas lõbusate laulude sõnad, ja ärgitab teisi tõllas istujaid kaasa laulma. Neil on kaasas mõned trükikoja mehed, nood nõjatuvad istme seljatoele, silmad väsimusest ja suurlinlikust blaseerumusest looritatud. Aga Morteni tähelepanu on virge, ta märkab kõike, kauneid preilisid, kes istuvad oma ema, madam Schultziga teises tõllas, noormehi, austajaid, kes ratsutavad mööda, väikesed taguotsad sadulas hüppamas, ja tervitavad neid viisakalt. Linnavärava juures esinevad veiderdajad ja kondiväänajad, pakutakse punši ja õlut, naised käivad ringi ning müüvad kringleid ja kompvekke. Schultz teeb kõigile oma meestele punši välja, Mortenile ka. Morten rüüpab seda kleepuvat jooki. See kihiseb nagu värske õlu ja hakkab kohe pähe. Veidi aja pärast leiab ta end trükkali laule kaasa üürgamas. Trükkal naeratab talle julgustavalt ja patsutab tema põlve. Morten pöörab pead ja otsib pilguga neiu Schultzi. Vähe puudub, et ta neiu auks toosti hõikaks, aga ta hoiab end vaos. Selle asemel ärgitab ta trükikoja rahvast jooma madam Schultzi ja tema õe terviseks, kes maalesõidust osa võtab. Morten tõuseb tõllas püsti, vehib oma kruusiga. Kõikjal on naeratused ja päike ja naer. Ta potsatab oma kohale tagasi ja jääb magama.

      Kui ta ärkab, on nad linnast väljas. Sõit kulgeb aeglaselt. Nad viibivad keset killavoori, mis ulatub nii kaugele, kui silm seletab. Ta taipab, et trükkal räägib temaga.

      Kas magister on allika juures varem käinud?

      Ei, enne trükkalihärra lahket kutset ei teadnud ma selle olemasolust midagi. Minu kodukandis on meil oma väike allikas. Räägitakse, et selle vesi on tervist andva väega.

      Joo siis üks kruusitäis, ütleb trükkal. Allikavesi tohterdab kahtlemata ihu ja hinge. See tegi mind mu noorpõlve kurvameelsusest terveks.

      Morten noogutab. Ta paneb tähele, et ka trükkal kõnetab teda nüüd nagu võrdset. Sedasama räägitakse minu kodukandi allika kohta. Ma mäletan, et jõin sealt lapsena. Aga nüüd on see vist liiva täis läinud.

      Aga sina oled ju loomu poolest loodusteaduse uurija, ütleb trükkal, ja pealekauba moodsa aja teoloog. Kas see terviseallikate jutt mitte mõlemale ametile vastu ei käi?

      Mitte sugugi, vastab Morten. Puhta allikavee joomine pärast pikka talve linnavallide vahel teeb tervisele igal juhul head.

      Trükkal naerab. Ta on rahul. Morten taipab, et teda vaetakse. Ta loodab, et ei öelnud linnavärava juures oma üürikeses joomauimas midagi kohatut. Schultz kummardub lähemale. Veel räägitakse, sosistab ta, et Kirsten Piili allikas võib täita noorte inimeste salasoovid.

      Ma pean seda meeles, ütleb Morten. Ta mõtiskleb loiult, kas trükkali sõnadesse oli peidetud vihje. Tema pea on raske, ta hüppab tõllast maha ja kõnnib mõnda aega jala selle kõrval. Schultzi-preilid ja nende ema vaatavad naeratades tema poole, ta kergitab kübarat ja kummardab. Siis istub jälle tõlda.

      Trükkal nuriseb igava tee üle. Tema eelistaks igal ajal Strandvejenit, kus on silma rõõmustav vaade: ühel pool Sund ja teisel pool mets. Aga Strandvejen on kehvas seisukorras, nagu räägitakse, auke ja üleskistud munakive täis. Kutsar paneb ette sõita Gentofte ja Ordrupi kaudu ja Klampenborgist pisut lõuna poolt mere äärest läbi. Ta teab mõnda väikest otseteed, kus ei ole nii palju liiklust. Trükkal kiidab selle plaani heaks, daamide ahtrite säästmiseks, ütleb ta. Madam Schultz keerab end ringi ja tõreleb trükkaliga. Fui, kasi oma roppu suud! Emand naerab. Tüdrukud pööritavad silmi ja lehvitavalt endale ägedalt tuult.

      Morten istub ja tukub, aga virgub taas, kui nad Hvidøre maanina juurde jõuavad. Tõld keerab põhja poole Strandvejenile, mis on tõesti väga auklik. Kutsar ptruutab hobuseid ja sunnib neid sammu aeglustama. Morten näeb oma istekohalt suviselt tüünet Sundi. Ta vaatab seal seilavaid laevu, ujeda tuule käes laisalt lehvivaid purjesid, lõuna pool tihedalt koos seisvat mahataageldatud laevastikku. Teisel pool väina on vaenulik rannik, ühtaegu ähvardav ja kutsuv, selle küngaste kohal hõljuvad needsamad pilved, mis natukese aja eest hõljusid Taani kohal. Morten mõtleb uniselt selle peale, tema pea kõigub pisut edasi-tagasi, mõtted lähevad sassi. Maa iseloom levib pähe, mõtleb ta, misjärel pea filosofeerib maa üle, mis omakorda imbub jälle pähe ja nii edasi, mateeria ja vaimu lõputu jada. Eesmise tõlla jutuvada ja naerutrillerid, hobused pruuskavad, kabjad plagisevad sillutisel, aisad lõgisevad, väina kohal kisavad kajakad. Morten ajab end sirgu. Ta pühib suunurgast sülge ja vaatab ringi. Nad on kohal.

      Lauldes sõidavad nad läbi punase värava Dyrehavenisse, kuninga jahimaale, kuhu looduse järele janunevatel kopenhaagenlastel on olnud ligipääs Frederik V päevist saadik. Ka siin kulub aega, sest tõldu on palju. Kutsar peatub, asjad laaditakse maha, seltskond hüppab maha ja leiab allika lähedal koha, kus nad laotavad kaasavõetud tekid rohule ja jagavad toidukorvide sisu laiali. Kaupmees ja tema naine istuvad maha. Schultz saadab oma teenri hankima kohvi, mis on tema meelest vähemalt sama tervislik kui allikavesi, eriti kui seal on sees tilgake viina. Tema tütred kogunevad tema ümber nagu karikakrabukett murul. Nad nuruvad isalt luba ringi vaadata, armas, kallis isa, me ei lähe kaugele. Ainult siis, kui nad püsivad allika ümbruses, ütleb trükkal, ja ainult siis, kui igaühel neist on mõni mees valvuriks kaasas, kaigas käes. Dyrehaveni mägi on täis taskuvargaid ja pätte, juute ja mustlasi ja sibisid, ning arvata võib, et Kongens Lyngby foogt ja tema mehed, kes on saanud käsu korda pidada, on ennast juba silmini täis kaaninud, põristab Schultz, nii et nendest pole eriti tolku.

      Morten kummardab Abelone ees. Preili, lubage mul võtta enda peale ülesanne teile seltsi pakkuda ja teie julgeoleku eest hoolt kanda.

      Preili Schultz vahetab emaga pilke ja too noogutab. Ema kudrutab manitsevalt, tema kõrval istuv tädi samuti. Siis tõuseb neiu püsti ja pistab käe Morteni käevangu.

      Nad käivad ringi ja vaatavad veiderdajaid, žonglööre, mõõga- ja tuleneelajaid, türgi löökpillimängijaid, lauljannasid, kes mängivad harfi ja muid keelpille ning näitavad ülevoolavaid dekolteesid. Noored siledaks aetud näoga juudid käivad ringi, müügikandikud kõhu peal, ja pakuvad Hollandi sigareid, paukherneid, saapaviksi ja süütenöörijuppe, mida saab põlema panna ja särinal inimeste jalgade vahele visata, nii СКАЧАТЬ