Igaviku fjordi prohvetid. Kim Leine

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ alakehas olevat ja ka sugutung on igati mehelik, paneb Morten tähele. Ta sikutab peenist natuke ning tüdruk laseb temast lahti ja viskub tagasi lavatsile. Morten laskub tema kõrvale põlvili ja võtab tema riista suhu, lükkab keelega keerutades riistaotsalt eesnaha ära ja surub otsa vastu suulage, noogutades justkui mõtlikult pead. Samal ajal sirutab ta parema käe välja ning pigistab tüdruku rinda. Tüdruk tõmbub vibuna kaardu. Morteni suud täidab soe vedelik. Ta neelab selle alla. Tüdruk lõtvub ja keerab end pooleldi lämmatatud oigega külili.

      Siis tõuseb Morten püsti, seisab ja vaatab teda. Tüdruku käsi varjab silmi, näib, nagu ta magaks. Morten silitab tema juukseid.

      Siis paneb ta padjale kaks riigitaalrit, sätib end korda, ütleb eeskambris kuduvale eidele sõbralikult head aega ja läheb üle eikellegimaa tagasi.

*

      Ta on jälle linnas, koduteel, eemal vallidest ja iseenda imelikust osast, mille ta sinna maha jättis. Ta ei saa päriselt aru, mis seal toimus, mõistab ainult, et see tegi ta rõõmsaks. Lumi langeb tasahilju, seda ei tülita ükski tuulehoog. Valged tänavad helgivad traanilampide ja akende napi valguse käes. Morten Falck traavib mööda Studiestrædet. Mõni tänav kaugemal laulab üks linnavaht mingit venivat keskaegset viisi, aga sõnu ei ole kuulda. Kell on vist tublisti üle kaheteistkümne. See kaunis meloodia ajab Morteni peast pisut ogaraks, ta teeb värskel jälgedeta lumel mõne tantsusammu, sooritab pirueti, joonistab saapaninaga lumele ringi, vaatab, kuidas kerge peen lumi saabaste ümber tuiskab. Ta peatub, vaatab ringi. Keegi ei ole teda näinud. Siis jätkab ta teekonda kodu poole.

      Aulik härra!

      Linnavaht on ühest kangialusest välja astunud ja tõstab käe.

      Morten peatub. Tardub poole sammu pealt paigale.

      Aulik härra, kordab vaht, kas te olete joobnud?

      Ei, vastab Morten. Ta silmitseb mehe tursunud nina ja verd täis valgunud silmi. Aga sina oled küll! on tal tahtmine öelda.

      Vaht jõllitab teda tõredalt. Kas ma saadan teid koju ja näitan tuld?

      Aitäh, ei ole vaja. Minu elukorter on siit ainult kahe tänava kaugusel.

      Enne kui vaht jõuab veel midagi öelda, pöörab ta Nørregadele ja tõttab kiirel sammul edasi trükkali maja poole.

      Ma pean kõike teadma, mõtleb ta, hermafrodiidi sperma rasvane maik ikka veel suus. Ma tahan kõik teada saada, enne kui abiellun.

*

      Veebruar läheb mööda, kätte jõuab märtsikuu. Muudkui sajab lund. Lumi keerleb ümber kirikutornide ning koguneb rentslisse ja majaseinte äärte. Talupojad ja kalamehed toovad oma kauba linna, vankrite all jalased. Hobuste sõõrmetest tõuseb valgeid aurusambaid, loomad rügavad ja rassivad, komistavad libedal jalgealusel, hirnuvad ja pruuskavad ja puistavad närviliselt pabulaid. Nende lakkadele ja tukkadele koguneb pitsvanikutena härmatis. Mortenil on valus vaadata, kui halvasti nende vaeste loomadega ümber käiakse. Linna tallid on viimseni täis. Talupojad, kes ei jõua õhtuks koju või vedelevad purujoobnult kõrtsis, jätavad oma loomad plangu või posti külge köide. Igal hommikul leiavad linnavahid öö jooksul koolnud hobuseid, kes ripuvad peadpidi rakmete küljes, peenikesed jalad ühele poole sirgu. Kui peremees välja ilmub, peab ta trahvi maksma. Loomakorjused viiakse linnast välja liimi- ja seebiköökidesse, mis töötavad ööpäev ringi, sest toorainet on nii palju.

      Aga külmal ilmal on ka omad eelised. Rentslihais, mis on suurema osa aastast üks igavene nuhtlus, on peaaegu kadunud. Isegi kui sibid linna peldikuid tühjendavad, toimub see peaaegu ilma haisuta. Rotte ja hiiri pole ka enam nii palju. Morteni sängi alt seinavooderdise seest kostev igavene järamine ja nakitsemine vaibub ning lutikad kaovad pragudesse ja jäävad talveunne. Linn lõhnab söe- ja puusuitsu järele, see lõhn meeldib Mortenile, eriti segatuna jääkülma õhuga. Aga see õhk ei ole tervisele kasulik. See ajab teda köhima, terve linn kajab samasugusest köhast. Ta on kaks nädalat palavikuga pikali ja sülitab sängi kõrval seisvasse ämbrisse röga. Trükkali teenijatüdruk toob talle suppi ja kuuma leedrijooki viinaga, vahetab tema läbihigistatud linad ära ja peseb tema riided puhtaks. Preililt tuleb mitu kirjakest. Morten ei kägarda neid enam kokku. Ta paneb need öökapi sahtlisse virna. Ta annab teenija kätte lavendlilõhnapudeli preili Schultzile viimiseks ja seekord ei saadeta tema kingitust tagasi. Morten meenutab toda poissi või tüdrukut seal valliäärses saras, eite, kes pilku tõstmata istus ja kudus, sooja vedelikku suus. Kas ta mõtles selle loo palaviku küüsis ise välja? Või on palavik nuhtlus looduse vastu patustamise eest?

      Palavik annab järele. Morten tunneb, et see kaob täiesti. Ta proovib köhida. Rinnakorv ja ribid on köhimisest pisut hellad, aga paksu röga enam ei ole. Ta ei sure. Tema patud on andeks antud.

      Kobavate sammudega läheb ta üle õue koos trükitöölistega sööma. Nad teretavad sõbralikult ja tõmbavad end pingil koomale, et talle ruumi teha. Mitu neist olid samuti haiged, ühte enam ei ole. Morten pärib trükkali pere järele, kas tõbi on ka neid tabanud? Ei, trükkalil ja tema perel on võimalik sõita maale, kus nad on õhu nähtamatu mürgise saasta eest kaitstud, nii et nad on terved ja kõbusad, Jumal tänatud. Aga nüüd on nad linnas tagasi. Töölised vaatavad talle otsa ja muigavad. Tema vahib oma suppi.

      Ühel päeval seisab neiu hoovis, kui Morten lõunasöögilt tagasi komberdab. Neiu vaatab teda rõõmsa, ainitise pilguga. Naeratab. Morten noogutab, kõhkleb, ei suuda liikuda edasi ega tagasi, tõstab käe ja lehvitab. Siis läheb neiu tuppa. Morten näeb tema saapakontsa, kui ta trepist üles läheb, kujutleb head lõhna, mis neiu kergetest sammudest kontsentriliste ringidena laiali laotub, kujutleb oma kätt neiu nahal, siidriidel, mis nihkub eest ära ja paljastab sees oleva looma, neiu soojust, mis seguneb tema jahedusega, neiu avanevat suud, nilpavat keelt. Hoovis hõljub õrn lavendlilõhn. See on kas hallutsinatsioon või siis on neiu tema kingituse avanud.

      Istudes oma kambris, kus akna ülemisest ruudust paistab Jumalaema kiriku torn, proovib ta neiule kirja kirjutada. Sellest ei tule midagi välja, ta ei jõua algusest kaugemale. Armas Abelone. Mu armas neiu Schultz. Armsaim preili Schultz. Kallis Abelone. Mu kallis preili Schultz. Kallis sõber. Ta tunneb, et tema pea ei ole veel päris klaar. Ta ei ole kindel, et oskab leida sellise tooni ja pöördumisvormi, mis annaks tema kavatsustest märku, kuid ei oleks kohatu.

      Neiu õhutab Mortenit teda puudutama. Ta nõuab selle eest tasu, et ta oma ihu mehe värisevate sõrmeotste alla seab. Morten lükkab tema hilbud kõrvale ja otsib oiates sõrmedega, ta ei leia seda, mida otsib, ta ei teagi, mida ta otsib. Võib-olla armastust? Naiseliku printsiibi kvintessentsi, mis peitub seal, kus jalad kokku saavad? Metslooma? Ta vaatab neiut, aga tolle nägu on nagu vesi, see on varjunud kõrtsi pimedasse nurka. Morten haarab temast kõvasti kinni, rebib tal hilbud seljast ja pistab oma riista sisse, tuharad nihkuvad kõrvale ja Morten tunneb neiu sooja pärakut häbemeluu vastas. Neiu vaatab üle õla talle otsa ja naerab häbitult, tema ülakeha toetub lauale, käed otsivad kobamisi lauaserva. Morten vaatab teda teraselt. See on preili Schultz, see ei ole too teine. Või on? Kas see on armastus? küsib Morten endalt. Siis kukub ta põrandale ja ärkab.

      Armas neiu Schultz. Ma olen nüüdseks nii palju toibunud, et saan jälle aru, mis ümberringi sünnib ja mis viimasel ajal sündinud on. Minu tänulikkus Teie vastu on suurem, kui ma sõnadega välja öelda oskan. Seepärast näitan seda teoga!

      Aga millega? Mis teoga? Ta kägardab paberilehe kokku. Paberit rohkem ei ole. Tindipott hakkab tühjaks saama, igal pool vedelevad katkised suled ja paberinutsakud. Morten läheb välja, põiki üle hoovi, ja koputab trükkali uksele. Toatüdruk laseb ta sisse. Morten seisab esimese korruse eestoas ja ootab. Siis juhatatakse ta üles trükkali kabinetti. Tal ei ole aimugi, mida ta seal ette võtab.

      Schultz istub kirjutuslaua taga, ümberringi rasked foliandid ja kuldkirjas selgadega raamatute virnad. Ta toob СКАЧАТЬ