Igaviku fjordi prohvetid. Kim Leine

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ needsamad katused ja korstnad, Jumalaema kiriku torn, mis vahtra raagus okste vahelt üles sirutub. Morten näeb oma kambri akent, see on peegeldusest tume, tuppa sisse ei näe. Hoov on lumest valge, aga vahtra ümber kulgevad lehvikujuliselt hobuvankrite jäljed. Morten kuuleb trükipressi kauget häält.

      Rõõm näha, et tudeng on jalul, ütleb Schultz tema selja taga.

      Morten keerab ringi, astub lähemale ja istub trükkali pakutud toolile.Matunnen, ethakkantervekssaama.

      Me olime mures. Trükkal istub, kulmud kõrgele tõstetud, justkui ta oleks öelnud midagi naljakat või ootaks, et Morten ütleks. Iseäranis minu vanimal tütrel seisab tudeng ikka meeles.

      Ma loodan, et ei ole liiga palju tüli teinud.

      Sugugi mitte! Muretsemine on naise loomuses ja noortele tütarlastele tuleb ainult kasuks, kui nad saavad teada, et elu on tõsine asi, et väljaspool kodu kaitsvaid seinu on päriselu. Aga tore, et üliõpilane Falck looja karja ei läinud. See poleks minu tütre eluvaadetele hästi mõjunud.

      Minu omadele ka mitte, ütleb Morten. Mõlemad naeravad. Morten paneb tähele kahte asja: trükkal ütles tema kohta „Falck” ja oma tütre kohta „naine”.

      Ei, mul on siiralt hea meel tudengit näha, ütleb Schultz. Tõesti hea meel. Me oleme tema kohalolekuga nagu ära harjunud. Kui ta sureks, jääks justkui tühi koht järele. Noh, mis küsimuses tudeng minu juurde tuli?

      Mul on paber ja tint otsas, ütleb Morten. Ja suled.

      Ahaa! Kas tudeng kirjutab väitekirja? Millal tal on plaanis stuudium lõpetada?

      Sel suvel, kui kõik hästi läheb.

      Kui tudeng soovib väitekirja trükkida ja köita, siis pöördugu aga minu poole. Korralikult laotud tekst jätab õppejõududele soodsa mulje.

      Aitäh. Pean seda meeles.

      Tekib paus, mille jooksul kumbki ei ütle midagi. Schultz istub oma kõrgele toolileenile nõjatudes ja vaatab Mortenile otsa, ta on käed kõhu peal kokku pannud. Tal on tumedad silmad, näeb Morten, tema puuderdatud parukas lebab kirjutuslaual. Tema päris juuksed on kuklas peenikeses hallis patsis.

      Pöördugu tudeng minu raamatupidaja Kierulfi poole. Tema annab tudengile kõik, mida vaja.

      Morten paneb tähele kolmandat asja: trükkal ei lausu sõnagi kirjatarvete eest maksmise kohta.

      Morten pöördub oma tuppa tagasi, kaasas terve kuu ports tinti, sulgi, head paberit, ümbrikke ja pitserilakki. Lauaplaadi sees on sügavad täkked sellest, et Morten on sulenoaga lauda torkinud. Morten muretseb kirjaaluse ja sätib selle lauale. Ta nihutab laua õue avaneva akna juurde, et ta saaks töötamise ajal pilgu üle katuste heita.

      Armas Abelone.

      Ta ei kägarda paberit kokku. Nüüd suudab ta seda vaadata. Ta uurib oma kirja, hoogsaid tindikonkse. Tema käekiri on täielikult taastunud nagu ta isegi, kuid muutunud pisut jäigemaks, veidi teravamaks. Akna taga hallineb õhtupoolik, ta näeb, et jäätunud aknaruutude taga algab lumesadu. Siis paneb ta mantli selga ja saapad jalga ning läheb linna peale.

      Enam ei ole nii külm, tema jalad on korralikult määritud saabastes soojad. Väljas on imelikult vaikne, võib-olla on see raskele haigusele järgnev vaikus, võib-olla mõjub niimoodi suurte helvestena otse alla langev lumi. Ta läheb mööda Vimmelskaftetit Amager Torvi poole, ent pöörab vasakule Klosterstrædele, tahab riidepoodnike kvartali väikestel tänavatel ringi vaadata, võib-olla osta midagi preili Schultzile, tänukingituse selle eest, mida neiu on tema heaks teinud, selle eest, et ta on elus, selle tunde eest, mida neiu temas äratab. Siis leiab ta end Vester Kvarterist. Ta ei mäleta, et oleks raekojast mööda läinud, aga küllap siis ikka läks. Hanens Bastion. Ta läheb sellessesamasse kõrtsi. Peremees vaatab teda äratundva pilguga, toob kruusi. Morten istub ning kuulab muusikat ja laudade ääres aetavat juttu.

      Hiljem ilmub poiss. Ta istub Morteni lauda.

      Nüüd on kevad varsti käes, pastorihärra.

      Morten ei vasta.

      Siis saame siit minema minna.

      Kuhu sa lähed?

      Igale poole. Ükskõik kuhu. Mulle meeldib teel olla ja vaadata, mis järgmise käänaku taga on.

      Ma võin sinuga kaasa tulla, ütleb Morten ja naerab.

      Ka poiss naerab. Sihuke peen härra. Ei saa ju ometi minuga kaasa tulla.

      Morten naeratab. Ta ei ütle midagi. Kui kõrtsmik vahutavad kruusid lauda toob, vaatab Morten seda meest ja näeb iseennast tema pilguga. Ma vist säran, mõtleb ta. Kas ma olen hukas või päästetud?

      Kas härra sooviks jälle seda, mida viimati? küsib poiss.

      Ei. Ma tahtsin sind ainult viimast korda näha. Ma tahtsin näha, kas sa oled päriselt olemas.

      Terviseks, pastorihärra, ütleb poiss. Me näeme ju veel.

      Ma kahtlen selles, ütleb Morten ja jätab lauale pool taalrit.

*

      Morten hakkab jälle õppima, pingutab, et stuudiumiga ühele poole saada. Kevad jõuab lõpuks kätte. Päevad lähevad pikemaks, ilm mahedamaks, linna rentslid sulavad üles ja sibid ajavad kõntsa enda ees läbi linna kanalitesse. Munakivid läigivad puhtusest. Siis aga tulevad peldikutest ja ööpottidest ja pruulikodadest ja kõrtsidest uued laadungid. Soojus, hais ja rotid imbuvad taas linna koos kooleraepideemiaga, mis harvendab linna vaeste ridu. Neli nendest poistest, keda Morten on varjupaigas õpetanud, surevad. Ise tunneb ta end terve ja tugevana.

*

      1785. aasta juunis sooritab ta ametieksami hindele non contemnendus, see on kõige madalam hinne, millega läbi saab. Aga see on oodatust pigem parem kui halvem tulemus. Morten on kartnud saada hindeks rejectus ja on mõttes juba koostanud kahetseva kirja isale. Ta on teoloogia unarusse jätnud. Süstemaatiliselt õppis ta ainult viimasel poolaastal. Aga oma lõpujutluse eest Jumalaema kirikus, kus ta kõneleb professor Swanele ja väikesele valitud kogudusele Taaveti neljakümne kolmandast laulust, saab ta hindeks laudabilis, niisiis kõrgeima hinde. Tema sooritus üllatab eksamineerijaid ja teda ennastki üliväga. Ta tajub ühe mehe, esimeses reas istuva äti pilku, sel mehel on tuhmsinised silmad, murtud kullinina ning naeratav, liikuv suu, millest jääb mulje, nagu see mees maitseks iga sõna, mida kuuleb. Ta ei tea, kes see mees on, aga tema kohalolek mõjub Mortenile ergutavalt, ja peagi pühendab ta kogu oma jutluse ainult sellele võõrale. Pärast esitletakse neid teineteisele. See on Vartov᾿ ja Gröönimaa piiskop Poul Egede. Lisaks on ta Gröönimaa seminari juhataja, selle ametikoha on ta pärinud oma isalt.

      Morten kummardab sügavalt piiskopi ees. Mul on au, pomiseb ta.

      Kas magister on kaalunud võimalust püha misjoni teenistusse astuda? küsib Egede ja silmitseb teda oma erksa vanamehepilguga.

      See mõte on mul peast läbi käinud küll, ütleb Morten. Kas misjonis on häid väljavaateid?

      Ma pean silmas Gröönimaad, ütleb Egede. Ta sirutab käe välja ning pigistab kõvasti Morteni õlavart. Naeratab ja tõmbab oma küünisetaolise käe tagasi. Oled sa norralane?

      Esimest korda kõnetab keegi tähtis isik teda kui võrdset. Morten räägib, kust ta pärit on. Egede pinnib teda peresidemete ja tulevikuplaanide teemal ning Morten püüab varjata asjaolu, et tal ei olegi tulevikuplaane. СКАЧАТЬ