Igaviku fjordi prohvetid. Kim Leine

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ millest Morten aru ei saa. Veidi aja pärast tuleb mees, kes ütleb, et ta on advokaat Gill, norralane nagu Morten isegi, mees, kes on kokkuleppel Morteni isaga talle eluaseme otsinud ja kannab tema Kopenhaagenis viibimise ajal hoolt tema majandusliku olukorra eest. Maja kuulub trükkal Schultzile. Morten hakkab elama trükikoja peal väikeses kambris. Üks naisterahvas trükkali kodakondsete seast annab talle võtme ja ütleb, et ta hakkab sööma koos trükitöölistega. Naine näitab, kus kamber on. Morten kõnnib tema kannul üle õue. Töörõivastes mehed heidavad talle kiire pilgu, aga ei tereta. Ta kuuleb mingi masina metalset kolksumist. Meeste liigutused on asjatundlikud ja tõhusad. Morten läheb tagasi advokaat Gilli juurde, kes ulatab Mortenile paberilehe oma aadressiga. Siis kummardab ta armastusväärselt ja kaob. Naine juhatab Morteni üle õue trükkali eluruumide juurde, kus teda tuleb tervitama majaemand.

      Madam Schultz vaatab Mortenit. Siis ütleb ta: tudeng näeb ju päris viks välja. Kas ta joob?

      Morten raputab šokeeritult pead. Ei, proua.

      Tere tulemast, lausub emand sõbralikult.

      Morten kummardab sügavalt, nagu isa on teda õpetanud kummardama isikute ees, kes seisavad pealinna keerulises hierarhias temast kõrgemal. Tõenäoliselt on selle naise ees kummardamine vale tegu ja tema prouaks nimetamine veel hullem, aga mis tehtud, see tehtud. Siis seisab ta üksi õues, kübar peos. Ta läheb üles oma kambrisse, võtab asjad reisikirstust välja ning sätib need lauale ja väikesse kappi. Ta võtab end riidest lahti ja riputab merereisist niisked rõivad toolileenile. Siis heidab ta magama, ent on täiesti virge. Akna tagant kuuleb ta hobuseraudade ja rautatud vankrirataste kolinat munakividel. Alles neli päeva tagasi ärkas ta Lieris Drammeni lähedal oma kambri alkoovis ning kuulis alumiselt korruselt vanemate ja laudast loomade tuttavaid hääli. Siis tõusis ta üles, pani reisirõivad selga, pakkis viimased asjad ja läks alla hommikust sööma, enne kui mööda maanteed teele asus, saatjaks isa, koolmeister, kes jäi seisma ja ootama, kuni Christiania postitõld välja sõitis. Tundub täiesti võimatu, mõtleb Morten oma uues kambris sängis lamades, et ta võiks sama teekonna teistpidi ette võtta. Niisama võimatu kui ajas tagasi rännata.

      Ta on pere seitsmest lapsest noorim ja ainus ellujäänud poiss. Alatasa lamas mõni tema vanematest õdedest-vendadest all suure toa alkoovis ja vaakus hinge, kannatlik naeratus näol. Ta istus tihti nende juures, soe käsi surija külmas käes. Siis tardus käsi ja naeratus, kõhnunud keha viidi välja aita, alkoov pesti puhtaks, tuba tuulutati, ja varsti lamas seal järgmine. Suremine oli alaline olukord, lõputult kestev pühalik hetk, mil ei tohtinud joosta ega naerda, suur vaikus. Sellisena ta oma lapsepõlve mäletabki. Pidev vaoshoitus, rõhutatud tõsidus, mis lõpuks näolt enam ei kadunudki, samal ajal kui surm muudkui tegutses. Viimaks jäi järele ainult vanem õde Kirstine. Nad käisid ringi ja passisid teineteist paar aastat, aga suure toa alkoovi ei sattunud kumbki. Nüüd elab õde Nakskov᾿s ühe kirikuõpetaja peres.

      Kui Morten gümnaasiumi lõpetas, sai temast isa koolis abiõpetaja. Möödus paar aastat. Siis teatas ta, et tahab meditsiini õppida. Ta ei mäletagi, kust talle selline pöörane mõte pähe tuli. Isa ei lubanud. Mortenist pidi saama kirikuõpetaja. Tema isa oli unistanud kirikuõpetajaks saamisest, vanaisa ja vanavanaisa niisamuti. Nüüd pidi see teoks saama. Nüüd oli neil selleks piisavalt vara. Niisiis leppis Morten oma saatusega ja oli õnnelik, et tal üldse lubati ära sõita.

*

      Ta hakkab kohanema oma uue eluga pealinnas. Iga päev sööb ta koos trükikoja meestega lahjat sööki, mis enamjaolt kujutab endast vesist körti kõigis mõeldavates variatsioonides, ja õpib kugistama toitu ilma seda maitsmata ning krahmama endale nii palju leiba kui saab, et tühja kõhtu täita. Ta istub oma kambris aknalaual ja õpib kreeka keele grammatikat, kõõritades aeg-ajalt kärarikkale tänavale, kus logistavad mööda hobuvankrid, millega veetakse kaupa turule, ja kondavad teenistusest vabad sõdurid, tülitades tüdrukuid, kes neid omakorda rämeda sõimuga üle valavad. Ta pöördub tagasi oma kreeka keele grammatika juurde, aga ühe silmaga jälgib kogu aeg tänava kõlvatusi ja joobnud räuskamist. Need on ühe ja sama asja kaks poolt, see on sama võitlus, mida ta kogu aeg iseendaga peab, võitlus himu ja kohustuse vahel, füüsikuseks saamise soovi ja teoloogikuseks saamise käsu vahel. Ta kuulab neid väheseid loodusteaduslikke loenguid, mida ülikoolis ja mujal linnas peetakse, enamjaolt eraviisiliselt, ta uurib Linné suurteost. Ta õpib joonistama lilli, istudes ülikooli lugemissaalis ja kopeerides vargsi „Flora Danica” joonistusi, vargsi sellepärast, et see on teos, millega kirikul on problemaatiline vahekord, sest ühest küljest kirjeldab see Looja kätetööd, teisest küljest aga kuulutab ennast selle isandaks, klassifitseerides seda sugukondadeks ja liikideks. Siis läheb ta linnast välja ja istub kraavipervele, joonistusplokk süles ning söetükk paberi kohal, ja tal on natuke sedamoodi tunne, nagu ta sulaks ühte oma ettekujutusega noorest Linnést samasuguses olukorras. Teda huvitab tõeline elu: libud ja lilled ja linnaliiklus ja solgijõed, mis voolavad mööda tänavaid ning kaovad mulksudes kanalitesse. Aga ta käib sõnakuulelikult teoloogialoengutel, õpib veerima piiblit mõlemas originaalkeeles, vestleb teiste üliõpilastega tudenglikus ladina keeles. Ta kirjutab koju abitus ladina keeles, millega ta sellegipoolest loodab isale muljet avaldada, ja kirjutab alla „Teie Poeg Morten Falck”. See nimi on pärit suguseltsi sellest harust, kellel on läinud paremini kui tema koolmeistrist isal. Aga kui ta isalt vastuse saab, on see kirjutatud taani keeles ja adressaadiks on „Üliõpilane Morten Pedersen”. See teeb talle meelehärmi. Mitte ühelgi tema õpingukaaslasel ei ole senlõpulist nime, vähemalt mitte ametlikult.

      Kuna tema kamber asetseb otse trükikoja peal, on üür madal. Hommikust õhtuni, aga tihti ka öösel, kui kiirkäskjalg toob Høegh-Guldbergi kabinetist mõne kiire määruse või teadaande, mis peab kähku linnas kõigile teatavaks saama, löövad ladujad valju kolinaga tähti ladumiskastidesse ja trükirullid teevad müra ning tema toas pudeneb vuukidest ja laest kivitolmu. Varahommikul, tükk aega enne, kui öövahid koju lähevad, tulevad uniste silmadega jooksupoisid trükitud lehtedele järele, et neid tänaval müüa või muul viisil levitada, ja neil on läbilõikavad lapsehääled, mis selleks tööks hästi sobivad ja ka Mortenil une pealt ära ajavad. Hobuvankrid voorivad plaginal kangi alt sisse-välja, rautatud rataste mürin munakividel põrkleb trükkali õues majaseinte vahel edasi-tagasi, tõllad toovad määrusi, mis tuleb otsekohe ära trükkida, teadaannete ja kuulutuste patakad, mis lõhnavad trükimusta õli ja kemikaalide ja pressi alt läbi käinud paberimassi järele, laaditakse kärudele ning veetakse mööda linna laiali. Nii palju on sündmusi, mida jälgida, nii palju uut ja huvitavat, mida Morten ei ole osanud endale ettegi kujutada, et tema ladina ja kreeka keele grammatikad jäävad unarusse ning koguvad tolmu. Kui tal on raha kirja saatmiseks, kirjutab ta Nakskov᾿sse oma õele Kirstinele ja pajatab elust pealinnas. Õde kirjutab vastu ja pajatab elust kaubalinnas kirikuõpetaja peres, mis on Lieri elust ilmselt sama kaugel kui Kopenhaagen.

      Morten lamab sängis ning alt kostev igavene undamine ja kolksumine hoiab teda ärkvel. Ta kuuleb, kuidas Schultz oma töölisi kamandab, kuuleb trükirullide sünkoopset rütmi, trükkalite ja ladujate klobisevate puukingade samme ning köhimist, nende tülisid, kui trükimust on laiali läinud, mõne teksti küljendus vale või kui miski on trükipressi vahele läinud ja selle kinni kiilunud.

*

      Aga kõik, mis teda esialgu ärkvel hoidis, äiutab hiljem teda magama. Aeg-ajalt läheb ta tollimaja juurest postilaeva peale, et Nakskov᾿sse õele külla sõita. Vana praost, kelle juures õde elab, on ema kauge sugulane. Nakskov᾿ pastoraadis ei saa ta rõhuva vaikuse tõttu und ja kui jääbki viimaks magama, ärkab selle peale, et akna taga kasvav vaher kopsib okstega vastu tema kambri akent. Ta läheb koos õega jumalateenistusele ja näeb paar korda, kuidas krahv sõidab kuuehobusetõllaga läbi linna ja teenrid seisavad tõlla taga, kuuesabad lehvimas, klammerdudes ühe käega sõiduriista külge ja hoides teisega kinni kõrget kübarat.

      Praost, suur, punapäine ja turske nagu sepp, müristab kõrges kantslis, räägib väävlijärvest ja hukatusest, justkui oleks tegu paikade ja olukordadega, millel ta iga päev isiklikult silma peal hoiab, seejärel pakub ta sealtsamast СКАЧАТЬ