Vahimehed. Jon Steele

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ avas selle. Kolmteist naelsterlingit, ei ühtegi penni. Ei ühtegi teist isikut tõendavat dokumenti, ei ühtegi krediit- ega pangakaarti. Nagu hääl oli öelnud, tal polnud valikut.

      „Millisest tööst siis jutt käib?”

      „Oh, tavaline värk.”

      Harperil polnud aimugi, mida perset see tähendas. Teiselt poolt aga kui valikut pole, siis pole.

      „Nii et mida ma siis nüüd teen?”

      Mine üle tänava homme hommikul kell kuus. Otsi King’s Crossi taga üles St Pancrase jaam. Eurostari kassas teie nimel teise klassi rongipiletid Pariisi. Platvormil üks tüüp ootab, käes silt „Guardian Services Ltd”. Ei tutvusta end, ei räägi sõnagi inglise keelt, pomiseb midagi prantsuse keeles. Kuidagi saab Harper temast aru. Metroo streik, vaja taksot Gare de Lyoni, juba jäädki hiljaks. Annab Lausanne’i sõitva Lyria TGV rongipileti, viib Harperi Rue de Dunkerque’il ootava takso juurde. Taksojuht kihutab liikluskeerisest läbi, räägib lakkamatult. Harper kuulab, kuidas tüüp latrab olukorrast maailmas. Très mal, monsieur, on marche complètement sur la tête … kuradi maailm on pea peale pööratud – ja seda halvas mõttes. Jõllitab taksojuhi kukalt, imestades: „Raisk, kus ma olen prantsuse keelt õppinud?” Jõuab napilt Lausanne’i rongile. Pärast nelja tundi ratataad ja tatataad oli Harper väikses toonitud aknaklaasidega kontoris, kust avanes vaade parkla kaldteele. Laual Šveitsi elamis- ja tööluba, mobiiltelefon ja lauaarvuti, talle adresseeritud kiri. Kirjas võetakse ta rõõmuga vastu, tuuakse ära tema käsutusse antava korteri aadress Chemin de Préville’l. Raamatupidamisest saab kätte võtmed koos viie tuhande Šveitsi frangiga kulude katteks. Ettevalmistatud infomaterjalid, visiitkaartide patakas.

Jay Michael HarperTurvakonsultantRahvusvaheline Olümpiakomitee

      Nagu ärkaksid ja avastaksid, et elad kellegi teise elu.

      Esimestel nädalatel ei olnudki eriti muud teha kui kontrollida, kas kõik parkisid õigesse kohta ning kas öövahetuse tüübid tõmbasid öösiti rulood alla ja kandsid kingade peal siniseid riidest kaitsesussikesi, et nad marmorpõrandaid ära ei rikuks.

      Ongi parem, mõtles ta, kui ta oleks pidanud midagi keerulisemat tegema, oleksid tööandjad ära jaganud, et tal polnud sitaks aimugi, miks ta seal oli. Siis ilmus tema lauale jõupaberist ümbrik, millele oli kirjutatud „Konfidentsiaalne”. Sees oli kümme käsitsi täiskribitud lehte. Arvud ja tehted, tabelid ja graafikud. Lisatud memos soovitati tal asja tuumani jõuda. Asja tuumani jõudmine oli seni viinud ta klubisse GG’s, kus ta ootas Aleksandr Jurjevi nimelist meest.

      Ta vaatas uuesti kella.

      Nelikümmend minutit üksteist läbi.

      Jurjevi-nimeline mees jäi hiljaks.

      Harper võttis taskust mobiili ja paar pabeririba. Ta uuris pabereid, otsis telefoninumbrit. Ta leidis selle ja valis numbri. Telefon oli kutsunud neli korda, kui häirimisest ärritunud hääl võttis toru.

      „Oui?”

      „Kas see on Hôtel Port Royal?”

      „Ma ei kuule. Muusika on liiga vali.”

      Harper pani käe suu ette, et müra summutada.

      „Hôtel Port Royal?”

      „Jajah, mida te tahate?”

      „Palun, kas te võiksite mind ühendada ühe hotelli külastajaga? Aleksandr Jurjeviga.”

      „Ta ei ole siin.”

      „Kas te võiksite talle teate jätta, et ma helistasin?”

      „Ei, sest ta kolis koos pagasiga välja.”

      „Millal?”

      „Täna, enne minu vahetuse algust.”

      „Kas ta jättis telefoninumbri või aadressi, kust teda kätte saab?”

      „Ma ei tea, ma olen ainult ööportjee. Helistage homme päeval.”

      „Hästi, aga ma jätan teile oma numbri igaks juhuks, kui ta täna öösel teadete saamiseks peaks helistama.”

      Ta uuris paberiribasid, mis tal käes olid, leidis enda olümpiakomitee visiitkaardi, luges sellelt telefoninumbri. Ööportjee näis tahtvat kiiresti toru ära panna.

      „Okei, head aega.”

      „Oodake, lugege see mulle ette ka.”

      „Mis asi?”

      „Minu number, lugege see ette.”

      „Miks?”

      „Sest minu meelest te ei kirjutanud seda üles.”

      Ta kuulis liini teisest otsast paberikrabinat.

      „Okei, mul on nüüd pliiats käes. Öelge mulle see number.”

      Ööportjee sai selle õigesti kirja kolmandal katsel. Harper lõpetas kõne, jõi klaasi tühjaks, viipas arve saamiseks. Naine prunditas leti taga huuli nagu väike tüdruk.

      „Kas te ei taha veel üht jooki, monsieur? Meil algab keskööl spetsiaalne etendus. See on väga meeldiv.”

      „Aitäh, aga ma olen juba üsna pehme.”

      „Äkki ta ikkagi tuleb.”

      „Kes?”

      „See mees, keda te ootate.”

      Harper vaatas klubis veel korra ringi.

      „Ei usu. Kui palju joogid maksavad?”

      „Kolmsada franki, monsieur.”

      „Kui palju?”

      „Kolmsada franki.”

      Ta tegi rahakoti lahti, viskas sularaha letile.

      „Palun, kas ma võiksin arve saada?”

      „Tout de suite, monsieur.”

      Ta tõmbas vihmamantli selga. Toppis suitsud ja tikud taskusse. Talle anti roosa paberike, millel olid alasti naise siluett ja käsitsi kirjutatud sõnad: „GG’s. Trois cent francs. Merci de votre visite”.

      „Kas see sobib, monsieur?”

      Ta murdis paberi kokku, surus selle taskusse.

      „Olen kindel, et raamatupidajad kusevad end rõõmust täis.”

      „Palun, monsieur, külastage meid jälle.”

      „Lihtsalt huvi pärast, kas linna peal on palju selliseid kohti?”

      „Lausanne’is on palju eksootilisi ööklubisid, aga ainult üks GG’s.”

      „Võite vaadata, aga mitte puutuda. Mitte just kõige parem reklaam seda sorti kohale, või mis?”

      Naine naeratas.

      „Kohalikud СКАЧАТЬ