Vahimehed. Jon Steele

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Monsieur Buhlmann vaatas sõrestiku tippu, et näha ülemisi kelli.

      „Kellad tunduvad väga õnnelikud, Marc. Sa hoolitsed nende eest hästi.”

      „Teen kõike, mida sa mulle näitasid.”

      „Kuidas Marie sind kohtleb?”

      „Mitte liiga valjult, kui ma magada püüan.”

      „Ja Clémence, muudkui tujutseb?”

      „Ta räägib, et igatseb vanu häid aegu.”

      „Ikka seesama joru. Nii, mina tõmban kambrist elektrijuhtme, sina too grill.”

      Rochat ronis palkide vahele ja surus end Marie-Madeleine’i pruuni kupli kõrvalt läbi. Ta tegi vintsikuuri lukust lahti, tõstis seal asju ümber ja tammus välja koos grilliga – veidra välimusega seadeldisega, mille monsieur Buhlmann oli ise ehitanud. Metallkandik madalate jalgadega laual, selle küljes metallkronsteinid ja reguleeritavad klambrid juustutüki hoidmiseks, külje peal võimas soojenduslamp juustu sulatamiseks. Monsieur Buhlmann oli grilli üle väga uhke. Rochat lükkas seadeldise Marie-Madeleine’i alt läbi, tõstis selle palkide vahelt läbi ja kandis lõunapoolsele rõdule, kus Clémence’i juures ootas kaare all monsieur Buhlmann, elektrijuhe käes.

      „Marc, rakletti küpsetame siin. Clémence’ile ütleme, et põletame tuleriidal nõida. See teeb tal tuju heaks.”

      „See meeldiks talle väga.”

      Alt Place de la Palud’lt kostsid raekoja kellade kolm nõrka lööki. Monsieur Buhlmann naeratas.

      „Kolmveerand viis, Marc. Parajalt aega, et lipata kambrisse ja võtta klaasike või isegi kaks, kui kiirustame. Kus on korgits?”

      „Monsieur, seal, kuhu sa selle pensionile minnes jätsid.”

      Monsieur Buhlmann leidis korgitsa kambrist laua alt rippumas. Ta avas pudeli, kallas suutäie jagu klaasi. Ta nuusutas ja võttis lonksu.

      „Marc, ära lase kunagi kellelgi endale öelda, et maailmas on paremat vin blanc’i kui Lavaux’ Villette. See maitseb nagu esimene suudlus. Mitte mõni suvaline suudlus, vaid esimene suudlus tüdrukult, keda sa armastad. Mis tuletab mulle meelde, et kui ma lüpsivõistlust vaatasin, sai mulle selgeks, et sulle tuleb tüdruk leida.”

      „Monsieur?”

      „Nojah, ma tean küll, et olen vanamoodne ja kurdan paljude asjade üle, aga see on tähtis. Peame sulle tüdruku leidma, Marc. Kellegi, kes sinu eest hoolitseks, kui minu ja monsieur Gübeli sugused on läinud. Kellegi, kelle eest sina saaksid ka hoolitseda. Mis sa arvad?”

      „Arvaksin, et oled veini joonud juba varavalgest saati.”

      „Ainult pool pudelit. Lõuna kõrvale. Ja veel kaks koos nõbu ja tema sõpradega. Ja liitri õlut. Võib-olla kusagil veel paar klaasi. Aga veinis peitub tõde ja mina olen leidnud tõe.”

      „Mille kohta?”

      „Tüdruku.”

      „Tüdruku?”

      „Jah, sinu tüdruku. Écoute, Palais’s oli üks mu nõbu maakast naaber, kellel oli tütar kaasas. Ta on üheksateist … see tähendab neli, ei, kaks aastat sinust noorem. Imearmas tüdruk, ta võitis lüpsivõistluse. Ja ta on kenake, aga mitte liiga kena. Tugeva Šveitsi kondiga ja mitte liiga pikk. Sa lonkad, nii et ta ei tohiks liiga pikk olla. Ja ta on tagasihoidlik nagu sina.”

      „Sa tahad öelda, et mitte tark.”

      Monsieur Buhlmann jõi veini, kallas uuesti välja.

      „Kuula mind, Marc. Kogu linn, kogu riik, kogu maailm on täis tarku inimesi ja sa vaata vaid ümberringi. Mitte kunagi pole asjad nii kehvas seisus olnud. Targad inimesed ei hooli kellest kuradistki peale iseenda. Kogu aeg kulub tark olemisele. Maailmas ei ole vaja rohkem tarku inimesi. Vaja on elutarku inimesi.”

      „Ma ei tea, mida see tähendab.”

      „See tähendab neid, kes on küllalt targad, et napsavad endale tüdruku, kes oskab lehma lüpsta.”

      Rochat mõtles järele.

      „Monsieur, oled sa kindel, et jõid lõuna kõrvale ainult pool pudelit?”

      „Võib-olla terve. Aga ma räägin tõtt! Sinust on saanud noor mees, sinu ellu on vaja tüdrukut. Nüüd kuula. Ma lähen oma nõbu poole jõululõunale. Mina ja mu napakas naine. Ja sina tuled kaasa. Ma toon su õigel ajal kella üheksasteks kelladeks tagasi, ära muretse. Mu nõbu naaber on seal koos tütrega. Siis saad temaga tuttavaks. Tema nimi on Emeline. Kas pole tüdruku kohta imearmas nimi?”

      Just siis hakkasid palgid krigisema.

      „Aga mida ma ütleksin Marie-Madeleine’ile? Mida ma ütleksin Clémence’ile ja teistele kelladele? Nad ei annaks mulle kunagi andeks.”

      Monsieur Buhlmann sosistas:

      „Me ei räägikski neile.”

      PÕMM! PÕMM! PÕMM!

      Vana mees kallas klaasi tühjaks ja tõusis püsti.

      „Kell on kuus, Marc! La grande sonnerie! Allons-y!”

      põmm! põmm! põmm!

      Nad kiirustasid rõdule ja seisid Marie-Madeleine’i juures, kui too täistunni löömise lõpetas, võimas hääl õhus kaikumas. Siis ägasid ja oigasid torni palgid veelgi kõvemini, kui trossid rattaid pöörasid, rattad kette sikutasid, ketid hammasrattaid tirisid ja rasked puidust kellatalad edasi-tagasi liikuma hakkasid. Ülalt kostis La Lombarde. Tema oli alati esimene, kes Marie-Madeleine’i häälele vastas. Siis kostis sealt rohkem hääli – mesdames Voyageuse, Beinheureuse ja l’Aigrelette. Clémence sai tusatujust kiiresti võitu ja ühines teistega kellatorni teises otsas. Siis kõikus Marie-Madeleine küljelt küljele, kuni tema kupli all peidus olnud raske tila pronksi vastu virutas ja tema hääl müristas ja summutas kõik maailma helid.

      Monsieur Buhlmann laksatas Rochat’le õlale ja hüüdis:

      „Ülemiste kellade juurde, Marc! Peame minema mademoiselle Couvre-feud vaatama!”

      Rochat suundus kirdetornikesse esimesena. Ülemistele rõdudele jõudmiseks tegid kuuskümmend kuus kiviastet kaks täisringi. Mehed läksid põhjapoolsele rõdule, kus vana mees nägi kitsast puust läbikäiku, mis viis läbi torni keskosa lõunapoolse kaareni, kust avanes vaade tumedale järvepinnale ja Éviani vilkuvatele tuledele kaugel vastaskaldal. Läbikäigu kohal visklesid vihinal edasi-tagasi kaks kella.

      Rochat astus üle kiviploki läbikäiku. Ta juhtis monsieur Buhlmanni esimese kella – la Voyageuse’i – alt läbi, kandes hoolt, et vana mehe pea püsiks väga madalal. Kupli all vihises raske raudtila nii kiiresti, et seda ei olnud silmaga näha. See võis inimese kolju nagu muna puruks lüüa. Mademoiselle Couvre-feu all ajasid nad selja sirgu. Monsieur Buhlmann sirutas käe üles, kõikuv kell riivas sõrmeotsi, nagu suudleks teda.

      „Bonsoir, mademoiselle! Te olete täna õhtul СКАЧАТЬ