Vahimehed. Jon Steele

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ülemiste palkide vahel, kõik kellad tantsisid ja helisesid ja nende hääl tuksles uimastavate voogudena, vankus isegi kogu hiiglaslik puitkonstruktsioon. Siin oli kerge tasakaalu kaotada ja kellatorni lõunapoolse kaare alt alla pudeneda. Pärast seda ootas ees 100 meetri jagu kukkumist maapinnani.

      Kellad mängisid viisteist minutit. Aga lõppakord kaikus taevalaotuses veel mitu minutit. Paisus ja kahanes, paisus ja uuesti kahanes, kuni oligi kadunud. Monsieur Buhlmann tegi silmad lahti.

      „Milline oleks küll maailm ilma meie kelladeta? Marc, ah?”

      Rochat mõtles järele.

      „Kurb?”

      „Oui, Marc, uskumatult kurb. Meie kohutavalt kurvas maailmas on just siin viimne varjupaik. Sa ei tohi kunagi täistundi kuulutamata jätta, sa pead alati kelli kaitsma ja täistundi kuulutama, mon cher.”

      „Monsieur, ma ei unusta kunagi seda, mida sa mulle õpetasid.”

      „Hästi. Nüüd lähme alla ja võtame veel ühe klaasikese ja joome kellade terviseks. Siis teeme endale õhtusöögi.”

      Monsieur Buhlmann oli rakletiekspert ja Rochat’le meeldis vaadata, kuidas ta rakletti valmistas. Sulatas juustukäntsakat servast ja lõikas siis kollast möginat keedetud kartulite peale. Väljas istumiseks andis grill küllalt sooja ja Rochat tõi kambrist kaks puutooli. Nad sättisid end Clémence’i lähedal mugavasti sisse. Tema tume pronksist kuppel hiilgas grilli punakas valguses.

      „Näed, Marc? Põleta tuleriidal natuke juustu, ütle Clémence’ile, et see on nõid, ja tal läheb enesetunne kohe palju paremaks. Vanatüdrukul ei tohi lasta liiga suurde masendusse langeda.”

      Kui oli söödud mitu taldrikutäit rakletti ja ammugi teise Villette’i pudeli kallale asutud, kobas monsieur Buhlmann poekotis uuesti ringi.

      „Marc, mul on sulle kingitus.”

      „Mulle? Aga miks?”

      „Marc, ma ju ütlesin. Täna on üheteistkümnes detsember, päev, mil sa esimest korda torni tulid. See on nagu sünnipäev. Tol päeval sündis osake sinust.”

      „Mu sünnipäev on oktoobris.”

      „Jah, Marc, aga lood on … Vahet pole. Ma leidsin sulle midagi Palais Beaulieus, talupidamistarvete letist. Tead, traktorid, lüpsimasinad … Ah, käes.”

      Ta andis Rochat’le ajalehepaberisse mässitud paki. Rochat vahtis kortsus sõnadega kokkukägardatud paberit. See oli liiga väike, et traktor olla.

      „Kas see on lüpsimasin?”

      „Ei, ei. Tee lahti.”

      Rochat harutas ajalehepaberi tasapisi lahti ja nägi kahte omavahel ühendatud pikka musta toru, ühes otsas väike kummist kaas, teises otsas paks ümmargune klaas.

      „Binokkel.”

      „Mitte mõni suvaline binokkel, Marc. See on Zeissi oma. Šveitsi talumehed kasutavad neid, et vaadata oma lehmakarju kaugetel mägedel. Kujutad ette? Sama binokkel, mida Šveitsi sõjaväe snaiprid kasutavad, lehmakarja jaoks.”

      „Aga kambris juba on üks.”

      „Too vana? See on tollest ajast pärit, kui kindral Guisan kellatornist teispool järve Prantsusmaa okupatsiooni ajal natsidel silma peal hoidis. Ei, selle riistaga näeb teravalt ja selgelt. Vaata ise.”

      Rochat pani binokli ette, vaatas rõdult Place de Saint-François’ poole. Saint-François’ kellatorn vaatas talle vastu nii suurena, nagu elaks ta katedraali kõrval. Ta pööras binoklit natuke, nägi Banque Cantonali vana maja katuseräästal väikseid raidkivist ingleid. Nagu nad istuksid kellatorni raudpiirdel.

      „Mida sa näed, Marc?”

      „Ingleid.”

      „Ingleid?”

      „Monsieur, Banque Cantonali katusel. Tundub, nagu saaksin neid puutuda.”

      „Too, too maja on kahe kilomeetri kaugusel.”

      Mäest alla kalda suunas, mööda Rue de Laci Ouchysse, sadamas seisvate jahtideni. Need nägid välja nagu vannis hulpivad mänguasjad. Siis mäest üles, kus olid katedraalist allpool Place de Palud’ valgustatud aknad. Noor mees ja naine tegid veinipudelile põhja peale, ema pani beebit magama, üksik mees istus, kaardipakk käes. Rochat langetas binokli.

      „Monsieur, see on väga hea. Aga ma olen väga kindel, et see on kallis. Las ma maksan selle eest. Monsieur Gübeli andis mulle raha, mida ma hoian kellatornis hädaolukordade jaoks.”

      „See ei ole hädaolukord, vaid kingitus. Ja sa pead selle andma järgmisele vahimehele, komme on selline. Sa pead midagi jätma vahimehele, kes pärast sind tuleb.”

      „Nagu sinu mütsi ja mantli.”

      „Jah, Marc. Nagu minu mütsi ja mantli. Kas nad on ikka kapis?”

      „Oui, monsieur.”

      „Tead, mulle meeldib neid kanda, kui ma täistundi kuulutan. Aga kui ma olen läinud, siis vii nad koju. Pole vaja, et nad siin niisama vedeleksid.”

      „Ma tean, monsieur.”

      Monsieur Buhlmann ringutas ja haigutas.

      „Vist oleks parem koju minna enne, kui mu napakas naine jälle ära unustab, et ma elus olen.”

      Monsieur Buhlmann proovis mitu korda tõusta, aga kukkus muudkui toolile tagasi. Rochat läks kambrisse ja tellis takso, siis helistas ta madame Buhlmannile, et öelda, et kõik on korras, tema abikaasa on ikka veel elus ja teel koju, paludes tal meeles pidada uks lukust lahti keerata, sest monsieur Buhlmann on väga purjus. Vana mees ajas vastu, muudkui seletas ja seletas, et see on täielik jama ja ta teab ise, kuidas koju minna. Ühe kätevehkimisest saadetud vastuajamise ajal palus Rochat end vabandada kella üheksaseks ringkäiguks. Ta kiirustas kambrisse, süütas laterna, ootas Marie-Madeleine’i helinat. Siis kõndis ümber torni, et täistundi kuulutada, ja läks tagasi lõunapoolsele rõdule, kus monsieur Buhlmann istus toolil endiselt protesteerides, et see kõik on täielik jama, nagu poleks Rochat ära käinudki.

      Selleks ajaks, kui ta vana mehe tornist alla ja ootavasse taksosse sai, oli kella kümneste kelladeni jäänud kolm minutit. Rochat jooksis tagasi katedraali ja tormas üles.

      Neli

      See oli hiline telefonikõne.

      Katherine ei olnud hilistest jutuajamistest vaimustunud. Need meenutasid talle tema töökirjeldust. Aga Simone Badeaux märkis, et viis tuhat Šveitsi franki õhtusöögi eest – ja ainult õhtusöögi eest – teeb ta vägagi teistsuguseks neist, keda võiks pidada hooraks.

      „Tõepoolest, Katherine. Minu meelest sa unustad, millise mulje sa Kahesaja klubi liikmetele jätad. Härra Duncan-Bowles pidas sind üliveetlevaks ja otsustas veel üheks ööks siia jääda ainult selleks, et sinuga veel korra kohtuda.”

      „Ju ta siis jäi uskuma kõiki seda, mida ma talle kõvasti kallistades kõrva sosistasin.”

      „Tõepoolest, see teeb neist СКАЧАТЬ