Vahimehed. Jon Steele

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Kunagi ammu oli piida peal seisnud jumalaema Maarja kullast kuju. Ja palju inimesi ronis Escaliers du marché trepiastmetest põlvili üles, et tema poole palvetada, ja sündis ka imesid. Pimedad said nägijaks, jalutud hakkasid kõndima. Kuni Bernist tulid ühed tõredad mehed ja kiskusid Maarja alla ja sulatasid ta müntideks. Õpetaja ütles, et neid kutsuti reformatsioonimeesteks. Rochat koputas monsieur Moosese kivist varvastele.

      „Need olid teie sõbrad, olen selles väga kindel.”

      Ta vaatas, kuidas piida serva juurde tekkis väike vihmaloik, kuidas pisikesed piisad maha langesid.

      „Aga äkki jagub Rochat’le ka üks ime.”

      Ta läks piida varju ja püüdis suhu paar tilka. Ta vaatas oma jalga. Tal oli ikka küljes kõver jalg, see oli ikka paindunud ühele poole.

      „Nii et Rochat’le ei jagu ühtegi imet.”

      Alt Place de la Palud’lt kostsid plekise kõlaga kellad, kill-koll, killkoll, kill-koll. Kellad elasid mäe jalamil Café du Grütli lähedal raekojas. Ja neile meeldis igal õhtul Rochat’le meelde tuletada, et ta kiirustaks.

      „Jajah, ma tean, viisteist minutit. Ärge muretsege, Rochat ei jää hiljaks. Rochat ei jää kunagi hiljaks.”

      Ta vajutas rauast ukselinki. Lukus nagu alati, aga tema kohus oli seda kontrollida. Ta liipas vana piiskopi maja ukse ja katedraali muuseumi ukse juurde. Samamoodi lukus.

      „Plekised kellad ja tõredad kujud ja kõigi uste kontrollimine. Nii palju kohustusi, Rochat. Imede jaoks ei jää aega, Rochat’le neid ei jagu.”

      Ta liipas katedraali eest läbi, läks ümber kellatorni ja jõudis punase ukse juurde, mida ei olnud peaaegu näha kõrge puitaia tagant, mis katedraali kogu pikkuses ümbritses. Ta võttis põuest üldvõtmete kimbu ja pistis kõige suurema võtme lukuauku. Ta keeras võtit, surus õla vastu ust ja lükkas. Vana puit kriiksus ja kraapis tolmunud kivi. Ta astus sisse, sulges ukse kõva pauguga. Rochat kuulas paugu kaja sajas hämaras läbikäigus.

      „Bonsoir, see olen ainult mina.”

      … see olen ainult mina, ainult mina, ainult mina …

      Ta ei hakanud tuld põlema panema, ta teadis pimedaski, kuhu minna. Kolme uksega alkoov: kitsas punane uks välja, suur uks kesklöövi, suurem puust uks kellatorni. Ta uuris võtmeid, leidis tolle väikse sakilise servaga, et torni ust avada. Ta astus sisse ja pani ukse enda järel lukku. Ta liipas mööda koridori kivikaareni, mille juures algas keerdtrepp. Kiviastmed viisid üles kitsa puusillani, mis läks üle naiste rõdu. Ta kõndis kikivarvul, aga kõige kergemgi samm tekitas pimeduses kriginat. Ta läks järgmise kivikaare alt läbi ja ronis järgmisest keerdtrepist üles, mis viis naiste rõdu kohal veelgi kõrgemal järgmise kitsa puusillani, mis läks alumisest vastupidises suunas.

      „Edasi ja tagasi ja edasi ja tagasi. Väga imelik viis torni ronida. Teiselt poolt aga on see ainus viis sellesse torni ronida, nii et mis seal ikka.”

      … mis seal ikka, ikka, ikka …

      Ta jäi seisma, oodates oma hääle vaibumist.

      „Pean tõesti iseendaga rääkimise ära lõpetama.”

      … lõpetama, lõpetama, lõpetama …

      Esplanaadi prožektorite valgus tungis vitraažaknast sisse. See hajus kiviseintel narritajateks varjudeks.

      „Ja tere õhtust teile, mesdemoiselles. Loodan, et te ikka ajate pahasid varje minema?”

      Ta kuulis, kuidas läbikäigu lõpus kerge uks hingedel kiikus. Rochat oli väga kindel, et narritajad varjud olid kuidagi seotud alati kiikuva ukse saladusega. Ta liipas mööda läbikäiku ja läks ukseavast läbi. Ta lükkas ukse hooga kinni.

      „Ja palun pidage meeles, et enda järel tuleb uks kinni panna, mesdemoiselles! Olen oma kohustustega väga hõivatud ja mul ei ole aega teiega mängimiseks.”

      Rochat surus kõrva vastu ust ja kuulatas. Ta kuulis, kuidas narritajad varjud itsitasid. Küll need narritajad varjud võivad ikka tobedad olla, mõtles ta.

      Ta oli pimedas ruumis korgitsana üles keerduva kivitrepi jalamil. Seinas oli kitsas aken, kust vibulaskja vibu siiski läbi mahtus. Rochat vaatas välja ja nägi, et vihma ikka kallab, nägi, kuidas Lausanne’i tuled sädelesid Lac Lémanist tõusvas udus.

      „Vihmas või udus, te ei saa Marc Rochat’ eest peitu. Ma näen teid.”

      Ta kiirustas torni tippu, muudkui ring ringi järel kitsaste müüride vahel. Ta puudutas trepi keskposti, mis torni keskel üles kerkis. Tema sõrmed libisesid üle siledaks kulunud õnaruste, mis olid jäänud kõigi trepiastmetel roninud inimeste sõrmedest, kes olid kaheksasada aastat järjest igal õhtul kivi samas kohas puudutanud. Ring ringi järel, aina kõrgemale ja kõrgemale. Ta tundis torni tipust alla vajuva õhu jahedust. Ta kuulis lahtise taeva all tuule müha. Ta nuusutas kauget järve ja männipuude ja jää ja lume lõhna.

      Ta tegi veel ühe ringi ja hüppas üle viimase astme ja maandus kellatorni lõunapoolsel rõdul, otsekui hüpates taevasse. Käed tõeliste tiibadena laiali ja hetke jagu ta lendaski. Kõrgel Lausanne’i kohal, kõrgel Lac Lémani kohal, kõrgel vastaskalda Alpide kohal, kogu maailmast kõrgemal. Ta toetus uuesti kandadele ja avas silmad.

      „Bonsoir, Lausanne. Rochat on kohal, et teie üle valvata.”

      Ta liipas kitsal rõdul loodetorni juurde. Temast ühele poole jäid kõrged kivipiilarid ja kaared, mille alt oli näha õhtutaevas, teisel pool olid kellatorni keskel jämedad tugipostid ja kaared. Torni sees oli tohutu siksakitav puitsõrestik, mida oli kuue korruse jagu kokku sobitatud nagu mõne hiiglase mängupuslet. Rochat sirutas käe sõrestiku vahele, puudutas raudnaelu ja puitnaagleid, mis hoidsid palke koos.

      „En garde, mes amis. Ma tean, et olete väga vanad, aga täna peame seisma väga sirgelt. See on meie kohus.”

      Ta liipas põhjapoolsel rõdul edasi, kontrollides, kas vanalinnas on kõik korras. Ta läks kirdetornikesest kummargil läbi idapoolsele rõdule. Katedraali kaugemas otsas püsis nelitistorn tuule käes kindlalt ja selle tipus näitas tuulelipp, et Rochat’l oli õigus. Tuuled Mont Blanci poolt, talv ründas.

      Ta tundis seljal emalikku pilku. Ta pöördus aeglaselt sõrestiku ja seitsmetonnise kella poole, mis rippus üksi puust puuris. Rochat võttis mütsi peast ja tegi elegantse kummarduse.

      „Bonsoir, madame Madeleine, ça va?”

      Kell ei vastanud.

      „Oh, arusaadav. Madame on täna tujukas.”

      Rochat kargas puittalale, et kontrollida rasket raudhaamrit pronksist kellakupli serva juures. Ta sikutas mootorvintsiga ühendatud terastrosse, et uurida, kas kõik on korras ja valmis.

      „Või äkki madame magab, hm?”

      Rochat koputas talle sõrmenukkidega ja kummardus lähemale. Ta kuulis kumedat heli külma pronksi sees kõmisemas.

      „Kuidas-kuidas? Madame ei maga kunagi, madame ainult puhkab? Jah, loomulikult. Kuidas ma küll võisin nii ebaviisakas olla ja midagi muud arvata?”

      Ta pani mütsi uuesti pähe СКАЧАТЬ