Vahimehed. Jon Steele

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Buhlmann tuleb. Öelge oma õdedele. Mis mõttes te olete hõivatud? Hõivatud millega? Oh, loomulikult. Etenduseks valmistumisega. Palun vabandust, madame.” Ta lõi akna kinni, tegi selle siis sama kiiresti lahti. „Ja öelge oma õdedele, et nad peavad täna õhtul väga hästi helisema.”

      Ta lõi akna uuesti kinni, täitis veekeetja, lülitas selle sisse. Kui monsieur Buhlmann kambri uksest sisse astus, tõmbas kahes kruusis tee.

      „Salut, Marc! Ça va?”

      „Oui, très bien. Et toi?”

      „En forme, Marc! En forme!”

      Monsieur Buhlmann istus toolile, et hinge tõmmata. Ta viskas üldvõtmed lauale. Ta ahmis suurte sõõmudega õhku. Ta ei näinud üldse välja, nagu ta oleks en forme.

      „Monsieur, kas kõik on korras?”

      „Oh, Marc, seda küll. Aga vanaksjäämine on nagu jõhker nali. Kui ma olin sinuvanune, siis ronisin tornist üles viis-kuus korda päevas. Vaata, mis minust nüüd on saanud. Jõuan seda teha korra nädalas pühapäeviti, kui sul on vaba päev. Aga vähemalt saan veel sellega korra nädalas hakkama.”

      „Sa ei oleks pidanud vaeva nägema, oleksin võinud alla tulla.”

      „Ei, ma tahtsin sind täna vaatama tulla. Sa ei mäleta, mis päev täna on?”

      Rochat võttis lonksu teed ja talle tuli meelde.

      „Laupäev. La grande sonnerie aeg.”

      „Jah, Marc. Laupäev, kellamängu päev. Kas midagi veel?”

      Rochat heitis pilgu naela küljes rippuvale kalendrile.

      „Üheteistkümnendamas detsember.”

      „Jah, üheteistkümnes detsember, ja mis siis?”

      Rochat vaatas kambri lahtisest uksest välja, nägi esimesi tähti Alpide kohal siramas.

      „Täna oli ebatavaliselt soe päev.”

      „Jah, detsembri kohta väga soe, liiga soe. Varsti ajavad ookeanid üle ja neelavad maa enda alla. Õnneks jääb Šveits kõige viimaseks. Kuule, kas sul pole meeles?”

      Rochat mõtles uuesti järele. Laupäev, üheteistkümnendamas detsember, ebatavaliselt soe praeguse aastaaja kohta.

      „Monsieur, kahjuks ei ole.”

      „Mon cher, täpselt sel päeval, kui sa olid kümme … ei, kaksteist … tulid sa kellatorni esimest korda. Su isa, olgu muld talle kerge, kandis su kukil tornist üles.”

      Jah, toona oli külmem, meenus Rochat’le. Ja lumi oli maas. Ja isa tõstis ta kukile ja kandis torni keerdtreppi mööda üles, et kohtuda Lausanne’i katedraali le guet’ga. Monsieur Buhlmann patsutas Rochat’d põlvele.

      „Sa tulid ukselävele ja peitsid end isa musta mantli varju, sellesama mantli varju, mida sa praegu kannad. Sul oli selline ilme, nagu arvaksid, et ma võin su ära süüa.”

      „Monsieur, seda ma kartsin.”

      „Kas sul on meeles, mida me tol päeval sõime?”

      „Me sõime rakletti. Sa küpsetasid seda rõdul.”

      Monsieur Buhlmann pistis käe kotti ja kobas selles ringi.

      „Täpselt nii. Ja täna käisin ma Šveitsi talupidamisnäitusel Palais Beaulieus, et oma Freiburgist tulnud nõoga kokku saada. Sa peaksid sinna minema, Marc. Lehmad ja kitsed ja orikad igal pool. Šveits on maailmas ainus tsiviliseeritud riik, kus ühiskondlikud hooned on parimatele taluloomadele avatud ja kus neil lastakse sittuda, kuhu iganes nad tahavad. Just see näitabki, et iga Šveitsi pankuri karmi koore all on peidus innukas talumees. Millest ma rääkisingi? Oh, mu nõbu. Üks tema lüpsilehm võitis sinise paela, nii et nüüd on ta koos oma šveitslastest sõpradega, maakatega, täis kui tarakan. Aga teises saalis hõljus kõige imelisem … ah, siin see ongi.” Ta tõmbas välja saiapätsisuuruse juustukäntsaka ja hoidis seda endal nina all. Ta hingas selle lõhna uneleval ilmel mitu korda pikalt sisse. „Raclette valaisanne, Marc. Musta pipra õhkõrna maitsega, mitte liiga rasvane. C’est belle, non?”

      „Monsieur, lõhn on väga hea.”

      Järgmisena tuli kotist välja fooliumiga kaetud kauss. Monsieur Buhlmann tõmbas fooliumi servast lahti, nuusutas kaua.

      „Ja keedetud kartulid sibula ja küüslauguga. Lasin oma napakal naisel need just praegu keeta, nii et täiesti värsked. Kus on grill?”

      „See elab koos teiste asjadega Marie kõrval vintsikuuris.”

      „Hea kuulda, et see ei ole ära jooksnud. Mis tuletab mulle meelde, et ma põrkasin kokku tolle hullu viinamarjakasvatajaga Grandaux’st, J. P. Riccardiga. Ta kandis ikka veel sama põlle ja saapaid kui viimase lõikuse ajal. Andis mulle kaks pudelit oma Villette’i. Sel aastal kuldmedal. Ma tean, et sul on ainult üks klaas, nii et ma joon sinu ka osa ära. Sul pole midagi selle vastu, ega ju?”

      „Monsieur, see oleks päris palju veini.”

      „Mitte nii palju, kui ma vanasti jõin, Marc. Kui ma noor olin, suutsin iga päev ühe vaadi tühjaks juua.”

      Joomisega sai monsieur Buhlmann tõesti hakkama, mõtles Rochat. Ta oli selle poolest kuulus. Rochat’le meenus, kuidas vana mees hakkas ühel ööl kellatornist Wilhelm Telli ballaadi etlema. Lausanne’i elanikud sattusid segadusse ja kutsusid politsei. Politsei tormas kohale asja uurima, monsieur Buhlmann kutsus nad üles klaasikest võtma. Rochat tuli appi ja lasi vanal mehel voodis magada sel ajal, kui ta ise öösel täistundi kuulutas.

      „Marc, ma pean kusema. Järjekordne vanade inimeste piin. Kui me noored olime, ootasime veelaskmisega nagu täismehed. Kui saame vanaks, laseme end täis nagu titad. Kus ööpott on?”

      „Ukse taga tööriistakapis.”

      Monsieur Buhlmann tõusis ja tegi kapi lahti. Ta võttis Eviani vee plastpudeli, mille kael oli ära lõigatud. Ta keeras selja, tegi püksid eest lahti, seisis täiesti liikumatult.

      „Ja see, see on jumala halbadest naljadest kõige jõhkram.”

      „Monsieur?”

      „Et tuleb oodata, kuni su vana väsinud riist kusema hakkab.”

      Pärast põgusa vaikse hetke möödumist kuulis Rochat kerget nirinat. Monsieur Buhlmann kergitas pudelit, et selle sisu uurida.

      „Nii palju vaeva nii hädise kuse pärast.” Ta tõstis põrandalt vett täis Chianti kannu ja suundus uksest välja. „Tule, Marc. Ajame asja korda ja toome grilli.”

      Rochat võttis võtmed ja läks vana mehe järel ümber torni põhjapoolsele rõdule, mille piirdest vaid kümme meetrit allpool olid katedraali katusekivid. Nende all oli kallakul vihmaveetoru. Monsieur Buhlmann tühjendas sinna ööpoti, loputas seda puhta veega ja pesi käsi. Rochat jäi mõtlema. Kõik need tornis töötanud mehed, sadade aastate jooksul katusele tühjendatud ööpotid.

      „Monsieur, СКАЧАТЬ