Vahimehed. Jon Steele

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teda tuikumas. Nende ühesugused mustad vihmavarjud olid nüüd korralikult kinni pandud, käepidemed käes, nagu ootaksid nad bussi.

      „Seal all anti kanget jooki.”

      Väljaviskajad noogutasid.

      Harper vaatas taevasse, nägi paari tähte pilve tagant välja tulemas. Ta hingas sügavalt sisse. Veel kord pahinal. Parem oleks klubides käimist mõnel teisel õhtul jätkata, mõtles ta. Ta vaatas väljaviskajaid.

      „Välja saab samast kohast kui sisse, eks?”

      Uuesti paarisnoogutus.

      „Nägudeni.”

      Ta kõndis läbi rottide labürindi, sedapuhku vastassuunas. Ei eksinud kordagi teelt ning jõudis Rue du Grand-Chêne’ile ja Palace’i hotellini. Minnes austrikoha aknast mööda, nägi ta akna juures nurgalauas sama blondiini. Ta jõi veini ettevaatlike lonksudega, vaatas oma lauakaaslast, kui too rääkis. Nagu mehe iga sõna läheks talle sügavalt korda.

      Harper pööras ära, kõndis läbi jõulukuuskede metsa hotelli eeskoja ereda valguse kätte. Ta jäi seisma, toetus ühe samba najale, tundis tahtmist mõneks ajaks sinna jäädagi. Hotelli uksed paiskusid valla, välja ilmus mees, kes oli riides nagu Preisi kindral. Polnudki Preisi kindral, hoopis hotelli uksehoidja. Ja uksehoidjale ei meeldinud, et üks kulunud vihmamantlis kuju nõjatus vastu tema viie tärni sammast.

      „Väike puhkepaus, mon général.”

      Harper kõndis edasi ja läks mööda raagus plaatanite varjude sigrimigrimustrit, mis oli sillutisel näha. Lausanne’i kohal kaikusid kaksteist kellalööki. Ta vaatas puude vahelt tagasi, üle Floni ja Palud’ kvartali. Ta nägi Lausanne’i katedraali pilvede poole kõrgumas. Talle jäi kellatornis miski silma – miski kaarte ja piilarite varjus. Ere nagu tulevalgus, hõljumas edasi-tagasi. Valgus hajus ja prožektorid kustusid.

      „Ja sellega ongi meie spetsiaalne kesköine etendus läbi.”

      Ta läks edasi.

      History kanal ootas.

      Kolm

      Rochat istus kambri lävel, kus pärastlõunane päike soojendas paekivipiilareid ja tunne oli nagu sumedal suvepäeval. Ta teadis, et see on petuvärk. Talv oli öösel küll taandunud, aga uus tormipilvede laam ootas silmapiiril järgmist lahingut. Aga praegu oli kõik korras. Ta sulges silmad ja suigatas.

      Päev oli olnud askeldusi täis – rõdude pühkimine ja palkidel ronimine, et kellad pealt tuvikakast puhtaks küürida. Siis tilade kontrollimine ja raskete puidust kellatalade kinnitusköite pingutamine, liigutamismootorite rataste ja kettide õlitamine. Siis kambri koristamine ja nelja tühja Chianti veinikannu kandmine trepiastmeid mööda alla esplanaadile. Marie-Madeleine liigahtas palkide vahel ja lõi kella viit. Rochat avas silmad.

      Nüüd oli päike taevas madalal, mäed järve teisel kaldal kui sakilised varjud. Ta kummardus, et kivipiilari taga Marie-Madeleine’i vaadata.

      „Ja väga head päeva teile ka, madame. Loodan, et tunnete end hästi. Teie ja teie õed peavad õige pea helisema, teate küll.”

      Marie-Madeleine vaikis.

      „Oh, ma saan aru, ei taha häält enne etendust niisama kulutada. Ja vabandust, et teid tülitasin.”

      Rochat toetus uuesti kivipiilaritele ja vaatas hämarduvas taevas kahte valget valgustriipu. Üks suundus kagusse, teine edelasse, moodustades taevas ristudes hiiglasliku X-i. Loojuva päikse käes värvus see tulekarva ja vaatas peeglitaoliselt järvepinnalt vastu, kuni hajus ja kadus õhku. Rochat sügas kukalt.

      „Kas keegi siin üleval seletaks mulle, mida see tähendab?”

      Tuvid kluugutasid nagu tavaliselt ja kellad vaikisid liikumatult.

      „Eks ole, minu meelest saadab keegi mulle salasõnumit, nii ma arvan.”

      Talade vahel vihises tuuleiil ja kihutas ümber kellade.

      „Ma kuulen teie sosinaid, mesdames. Te ütlete, et hiiglaslik X taevas ei tähenda midagi? Et need on ainult aurujoad? Ja mida teate teie aurujugadest? Te olete vaid trobikond vanu kelli, keskaegadest pärit kelli. Mina meelest on see salasõnum, nii ma arvan.”

      Kellatornist kõvasti allpool jõudis vanalinna munakivitänavatel kätte õhtu. Rochat kuulas tuulega edasikanduvaid hääli. Järvel Évianist tuleva praami tuututamist, Gare Simplonist läbi sõitvat rongi, möödujate samme esplanaadil. Kõik helid kajasid katedraali kividelt vastu ja tõusid üles kellatorni. Siis lähenesid katedraalile tuttavad sammud ja jäid seisma otse kellatorni juures.

      „Rochat! Marc Rochat!”

      Ta vaatas raudpiirde vahelt alla ja nägi 95 meetrit allpool tuttavat kuju.

      „Monsieur Buhlmann, mis sind siia toob?”

      Vana mees hüüdis vastu:

      „Proovisin sulle telefoniga helistada. Kas see töötab?”

      „Oui, aga ma puhastasin kelli ja võtsin toru hargilt. Vist unustasin selle tagasi panna.”

      „Pas grave.” Monsieur Buhlmann tõstis üles suure poekoti ja vehkis sellega. „Ma tõin sulle midagi, Marc.”

      „Ma tulen alla, monsieur.”

      „Ei, ma tahan üles tulla.”

      „D’accord.”

      Monsieur Buhlmann vaatas muudkui üles, Marc muudkui alla.

      „Marc?”

      „Oui?”

      „Et ma üles saaks, peaksid sa kõigepealt võtmed alla laskma.”

      „Ah.”

      Rochat kihutas kambrisse, haaras puuklotsi, mille ümber oli keritud suur nöörituust. Ta sidus üldvõtmete kimbu nööri külge ja kihutas piirde juurde tagasi. Ta keris nööri aegamisi lahti, et võtmed alla lasta. Monsieur Buhlmann sidus sõlme lahti ja lehvitas.

      „Bien, à tout de suite.”

      Rochat hakkas nööri uuesti ümber puuklotsi kerima, kujutledes, et kui tal oleks õngeritv, oleks kogu see võtme värk palju lihtsam. Siis kujutas ta ette, et kui ta paneks nööri otsa võtmete asemel konksu ja ootaks pahaaimamatuid möödajalutavaid linnaelanikke, saaks ta nende mütsid sisse vehkida ja üles kerida ja kambri seinale riputada. 24 Heures’is kirjutataks „salapärasest Lausanne’i katedraali mütsivargast”. Hämmeldunud ilmel esplanaadil seistes räägiksid Lausanne’i elanikud ajalehtede esiküljel: „Ma jalutasin just siin, kui mu müts korraga peast ära kadus! Mida teeb politsei, kui kodanikud ei saa enam tänaval ohutult käia?”

      Kõik räägiksid sellest Café du Grütlis pärast lõunat sigarette suitsetades ja veini juues. Ja ta kujutles, kuidas paar päeva hiljem laseks ta needsamad mütsid alla nendelesamadele pahaaimatutele peadele. Ja needsamad linlased räägiksid uuesti ajalehtedele: „C’est un miracle! Ma jalutasin katedraali juures ja mu müts ilmus mulle uuesti pähe!”

      Kriiksuva ukse kaja tõusis trepiastmeid mööda üles. СКАЧАТЬ