Praktiline homöopaatia. Vinton McCabe

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Olime valel ajal vales kohas. Kui oleksime suutnud pisikut vältida, poleks me praegu haiged. (Homöopaat arvaks tõenäoliselt, et kui see spetsiifiline pisik poleks haigust tekitanud, oleks seda teinud mõni muu.)

      Kõik see annab aluse ammendamisel põhineva ravi mõistele. Teile antakse ravimit, sest te “vajate” seda. Seega moodustavad üüratu tööstuse allopaatilised ravimid, mis ammendavad kõiksuguseid seisundeid. Siinkohal on kõige märkimisväärsemaks näiteks hormoonasendusravi. Kui kehas puudub teatud aine, ravitakse seda aine kunstliku manustamise teel.

      Suur osa allopaatilisest ravist keskendub ka valu vaigistamisele. Mõelge miljardeid väärt valuvaigistite tööstusele. Mõelge peavalust. Kas peavalu korral võetav valuvaigisti ravib tegelikult peavalu? Loomulikult mitte – see lihtsalt eraldab teid valuaistingust. Tegelikult on selline põhimõte paljude allopaatiliste ravimite aluseks. Külmetuse ravim toimib külmetuse puhul samamoodi – see ei ravi külmetust ega enneta järgmist; selle asemel te lihtsalt ei tunne lühikest aega teil juba esinevat külmetust.

      Reaalsuses seisneb allopaatiliste ravimite paradoksaalsus aga selles, et nad tuginevad tegelikult keha enda tervenemismehhanismile, mis peaks välja lööma ja haigusest võitu saama. Arvestades kõiki tehnoloogiaid ja nii-öelda meditsiinilisi arenguid, oodatakse endiselt, et meie enda elujõud saaks haigusest jagu.

      Siinkohal on oluline pidada meeles homöopaatilisi põhimõtteid ja teadvustada, et iga uue telereklaami taga, mis lubab meile “varasemast tugevamat” ravimit, peitub asjaolu, et ravim on nüüd palju tugevama toimega, selles on rohkem toimeaineid või on nõrgem toimeaine asendatud tugevamaga. Kui igat “uut ja uuendatud” ainet antakse järjest tihedamini, nõrgeneb patsiendi üldine elujõud, sest algset haigust surutakse järjest enam alla.

      Sarnaselt Hahnemannile omistab Boericke allopaatilistele ravikuuridele loomulikult vähe väärtust. Ta toob järgmised vastuväited:

      1. Tegemist on üksnes sümptomaatilise raviga, mis ründab mõnda üksikut väljapaistvat sümptomit, mitte haigust tervikuna, ning eeldab tingimata polüfarmaatsiat ehk ravimite liig- ja ületarbimist, püüdes ravida erinevaid sümptomeid samaaegselt.

      2. Lühiajalisele paranemisele järgneb tuntav halvenemine seisundis, mida ravitakse. Sellest tulenevalt on tarvis annuseid suurendada.

      3. Ravimitest tulenevad haigused raskendavad lootusetult patsiendi algset haigust; vajaliku suure ravimidoosi ja võõrkehade kasutuselevõtu puhul on kahju tekitamise võimalus alati väga ilmne.

      4. Ükski neist ravimeetoditest pole tõeline ravi, mis muudaks organismi elulisi talitlusi otseselt. Juhtudel, mil selline ravi on lõppkokkuvõttes edukas (ja teatud ajutisi kasulikke tulemusi ei saa eitada), on homöopaatiline meetod palju otsesem, ohutum ja tõhusam ning ei avalda patsiendile kahju.

      Boericke ütleb seda paremini, kui mina oleksin osanud. Põhjus, miks allopaatilisele ravile vastu vaielda, seisneb selle eranditus bumerangiefektis. Alguses tunneb patsient end paremini, sest sümptom surutakse sügavale tema organismi. Allasurumine – allopaatilise ravimi vastupidine mõju haigestunud inimorganismile – kuulub allopaatilise ravi keskmesse. Samas ei ole haigusnähtude allasurumisel mitte mingisugust seost haiguse tegeliku raviga.

      Kuid sümptomid naasevad – pidage meeles, nad on allasurutud, mitte terveks ravitud. Allasurumisest tingitult naasevad sümptomid tugevamana kui algselt ning teisel korral on nende järjekordseks allasurumiseks tarvis tugevamat allopaatilist ravi. Halvemal juhul viib esimene allasurumine uue ja sügavama haiguse tekkeni.

      Mõelge sellele: kuna allopaatiline ravi ei tegelenud kordagi haiguse põhjusega energeetilisel (või isegi füüsilisel) tasandil, on põhjus endiselt alles ja võimeline tekitama edasisi haigusseisundeid. See liigub patsiendi nõrgimatesse kohtadesse. Kui algne haigus surutakse piisavalt sügavale, tekitab haiguse põhjustaja esimese haiguse asemele teise. (Mõelge imikust, kelle mähkmelöövet ravitakse antibiootiliste salvidega ning mähkmelööbe kadudes on tal kõrvainfektsioon.) Kahjuks ei pea enamik allopaatia praktiseerijatest teist haigust esimesest tulenevaks ning käsitlevad seda kui uut sissetungijat, mida rünnata ja mis tuleb lõpuks hävitada.

      Veelgi halvemini mõjub allopaatiline allasurumine kogu patsiendi organismile. Iga allasurumisega nõrgeneb patsiendi üldine elujõud ja immuunsüsteem. Mida tugevam on allopaatiline ravim, seda tugevam on allasurumine ja selle mõju immuunsüsteemile. Seetõttu on meil põlvkond patsiente, kelle puhul antibiootikumid enam ei toimi ja põlvkond haigusi, mille jaoks on antibiootikumid kõigest nali. Oleme kaotamas sõda haigusega, sest ainuüksi mõte haigusega peetava sõja võitmisest on ise paras nali. Kui haigus onmeie reaktsioon vallandaja kohalolule ja me peame haiguste vastu sõda, pea-me sõda ka iseenda vastu. Sellises sõjategevuses on ohvriks meie immuunsüsteem, mida on korduvalt rünnatud antibiootikumide ja muu sarnasega.

      Niisiis tuleb seda lühikest allopaatilise filosoofia ja ravi uurimist kokku võttes märkida, et kuigi allopaatia pakub haiguse ravimiseks ühtset ja süstemaatilist lähenemist, on sellel ravil kallis hind patsiendile tervikuna. Konkreetset sümptomit ravitakse üldist elujõudu nõrgestades.

      HOMÖOPAATILINE MEETOD

      Siinkohal on meie mõtteviis ja ravimeetod hoopis vastupidine ja kuigi võib öelda, et homöopaatiline meditsiin on iidsete praktikate juurde tagasipöördumine, tuleb seda kaasaegsete teaduslike avastuste kõrval pidada ka kõige tänapäevasemaks meditsiinivormiks.

      Allopaatia sobitub kehamehhanismiga, mida kirjeldas algselt Galen, ning kuulub Newtoni universumisse. Homöopaatia sobitub Hippokratese tervikuks ühendatud olendiga ja kuulub Einsteini universumisse.

      Kahekümnendal sajandil muutus taas inimkonna nägemus endast ja ümbritsevast universumist. Jällegi väljendus muutus kõige selgemalt tööriistades, mida inimkond leiutas ja kasutas.

      Einsteini sõnul koosneb kogu universum ja kõik sellesse kuuluv samast ainest – energiast – ning tegelikult oleme lihtsalt energeetilised olendid. Sellistena oleme tõeliselt terviklikud ning meid tuleb ravida tervikuna.

      Me oleme mehaanilised tööriistad, nt trükimasina, kalkulaatori jms asendanud arvutite ja selliste masinatega, milles mehhanism ja töötavad osad ei puutu asjasse. Nad sobituvad paremini meie kujutlusvõime kui kätega ja nende otstarve ei jäljenda mingil viisil meie keha talitlusi. Selle asemel peegeldavad nad meie meele tegevust.

      Seega on reeglid muutunud ja meie maailmavaade koos nendega. Ning just sellises keskkonnas näeme taas homöopaatilist meditsiini kui meditsiinifilosoofiat ja – praktikat, mis toimib ka tegelikult ja laseb meil päriselt terveneda.

      Selleks tuleb aga alati ravida inimest ja mitte kunagi haigust. Haiguse ravimisel on tegemist automaatselt allopaatilise meditsiiniga. Homöopaatilise meditsiini puhul oleme kogu aeg teadlikud, et kõik toimed, mida avaldame väikseimale keharakule, mõjuvad kõikidele keharakkudele. Kõik, mis mõjutab füüsilist keha, peab ühtlasi mõjutama ka mõistust, emotsioone ja hinge.

      Homöopaatiliselt ravimiseks tuleb mõista midagi, mida allopaadid kutsuvad “keha tarkuseks.” See tähendab, et meie elujõud koos füüsilise kehaga püüab alati terviseni küündida ja seda säilitada. Meie sümptomitel on tähendus, olenemata sellest, kas nende täpset tähendust on antud hetkel oluline teada.

      Seega ravime inimesi, patsiente, kui tervikuid. Ravime sümptomeid neist kõigepealt lugu pidades ja mõistes, et nad esinevad põhjusega. Seejärel toimime reageerivalt, määrates ainet, mis tekitaks tervel inimesel sellise sümptomite üldpildi, mis patsiendil juba esineb. Just see moodustab homöopaatilise meetodi ja praktika keskme. Kutsume seda sarnasuseks. Tegemist on ravipõhimõttega, millega Hahnemann kujundas meditsiini täielikult ümber. Tegemist on ravipõhimõttega, mis pärineb Hippokratese ajast.

СКАЧАТЬ