Kahe ilma vahel. Jüri Vilms

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üle irvitada.

      Kirjutatagu asjast nii korrekt, nii asjalikult kui tahes, ikkagi on see hr. Reimani meelest tema arvamiste võltsimine, irvitamine, au teotamine.

      Hr. Reimani enda poolt "Karskuselehes" ettetoodud tsitaatide najal võib näidata, et seal hr. Reiman eksinud on. Seda näidata ei tohi aga mitte, siis ei olda asjalik.

      Ma pean lugu hr. Reimani tööst, kuid ma ei või külmaks ega vaiki jääda, kui hr. Reiman nii hoolimatult teiste auga ümber käib, omaga aga nii hell on, et selle haavamist ka seal näeb, kus seda kellelgi mõtteski pole olnud.

      Kuid pole see üksi hr. Reimani viga, selle vea all kannatab ka teine tõsine töömees, hr. J. Tõnisson.

      Kui viimati hr. Koppeli poolt tema tegevust arvustati, siis sai ta nii haavatud, et ta oma vaadete kaitseks muud ette tuua ei teadnud kui seda, et tema palju vaeva on näinud ja palju tööd on teinud. Keegi ei salga nende tööd, kuid kui nad avalikku tööd teevad, oma vaadete eest midagi maksta tahavad, siis peaks ka juba nii kaugel oldama, et sellest aru saada, et ka teistel oma vaated on ja nende vaated avalikus elus igale arvustada vabad seisavad.

      Ja kui siis vaadetevahelises võitluses mõnikord valus hakkab, ärgu tuldagu ometi kohe isiku- ja au-hädaga – see läheb viimati naeruvääriliseks.

      Ja kustsaadik ongi siis meie eduerakondlikud tegelased nii hellaks läinud, et nende vaateid arvustada ei tohi; ega nendel ometi see klaperjaht meelest läinud ole, mis nemad siis oma vastaste ja nende au ja puhta nime peale pidasid, kui need välise võimu eest sunnitud olid kodust lahkuma ja vastata ei saanud.

      On aga tõesti nende aule liiga tehtud, siis näidatagu ometi otsekohe, kes see on, kes oma vaadete eest mitteausalt võitleb – seda oskaks mõned pahempoolsedki hukka mõista. Kõike aga ühte hunnikusse paisata, siis ei tea mis süüks anda, see ei ole, pehmelt üteldud, gentlemanlik.

      Ei osata aga oma vaateid enam muidu kaitsta kui teisi isiklikkuses ja autuses süüdistades, siis võib ainult ühte ütelda – kaotus pole kaugel.

      Sellessamas "Postimehe" numbris (20. VIII 1911) annab V. Reiman karskusetöös teisiti mõtlejatele nõu tuleval kongressil tema lahkumise läbi vabaks saavale kohale asuda ja näidata, kui hästi siis õige arvustajad tööd teha oskavad. Hr. Reimanil võib ju nalja tuju olla, kuid siiski ei maksa rumalat nalja teha. Et Karskuse Kesktoimkonna liikmeks saada, selleks on vaja kongressil valitud saada. V. Reimani kui juhataja kohale pääseb aga ainult Kesktoimkonna valimise kaudu – sinna asumisest ei või juttugi olla. Valida lasta ja valitud saada võib aga ainult omamõtteliste, mitte aga vastaste poolt.

      TARTU PIDUPÄEVAD

      Augustikuu hakkab Eesti elus omale ajalist kohta võitma. Igal augustikuul voolab üle maa rahvast hulgana Tartusse kokku. Rahva osavõtmine kasvab iga aastaga ja aru võib saada Vene tagurliste lehtede nurgatagustest torkamistest: väikerahvaste majanduslik ja kultuuriline kõvenemine on neil pinnuks silmas. Majanduslikult, selle tõttu ka kultuuriliselt tugevamaks saades suudab väikerahvas hävitavale šovinistlisele lainele vastu panna.

      Augustikuul peetakse Tartus kohaliku väikepõllumeeste seltsi näitust. See näituse aeg on ka keskpunktiks saanud, mille ümber kõiksugu koosolekuid, pidusid ja ülepea kultuurilisi ettevõtteid kontsentreeritakse.

      Täna ei taha ma teiste küsimuste juures peatuda. Nende tähtsus on rahvamajanduslikult selge. Seda võib niihästi näituse enese kui ka tema ajal toime pandud ühistegevuslike koosolekute kohta julgesti kinnitada. Möödaläinud Tartu pidupäevade seas võitis kahtlemata "Kalevipoja" juubelipäev esimese koha: küll oma huvitavuse, küll oma pidulikkuse poolest. Meie rahvaeepose, "Kalevipoja" (jätan vaidluse selle üle lahtiseks, kas on seda "Kalevipoeg" või mitte) esimesest väljaandest on viiskümmend aastat möödas – pikk aeg küll, et juubeldada.

      Kõige välimise korralduse hiilgust silmas pidades peab muidugi arvama, et Eesti Kirjanduse Selts koosolekuks meie paremad oma paremat oli avaldama kutsunud – vähemalt Eesti Kirjanduse Seltsi seisukohast.

      Palju oli rahvast "Vanemuise" ruumikasse saali kogunud, tervitusi Soomest ja võõraid Ungarist tulnud, oma esimesed kultuuriveteranid pidulikus mustas ja frakis.

      Saalis tundub tunne hõljuvat, nagu elataks midagi väga tähtsat üle; isegi erapooletult vaatlejale tungib ta peale, kui suur kogu püsti seistes vaimustatult isamaa-laulu laulab.

      Kuid meie juhtijad jõud olid ka seekord teisiti mõtelnud: pühadusetunne pidi olema, kuid mitte kõigile koosolijatele.

      Ja tõesti, kui massi psühholoogia oma vägevat mõju avaldades esimesel silmapilgul vaimustusesse kaasa ähvardas kiskuda, millest kainelt mõteldes aru ei saa – siis kainestasid sealsamas härra V. Reimani poolt üteldud avamisekõne tervitusesõnad.

      Ja mida kaugemale koosolek kestis, seda kindlamaks sai tema iseloom. Avamisekõnes juba sadasid löögid "punasele särgile" ja "ilmakodanlusele", võimatu aru saada, miks ja milleks kõnesse kisutud.

      Nähtavasti pole enam ühtegi ala, kus meie kodused rahvuslased "punaste" (missugune maotu sõna!) lahmimisest mööda saaks. Suur kultuuritähtsusega päev on välja kuulutatud, tema eeskavasse on nähtavalt tähtsaid küsimusi üles võetud.

      Lähed huviga koosolekule, sest kuigi sa toimepanijatega kõigis asjus kokku ei lepi, oled ometigi võsu tõust, kes eepose loonud.

      Mõtled muidugi ka, et küsimust enam või vähemgi teaduslikult käsitletakse, – kuid esimene tervitus on hoop pihta, mis pealegi veel eestilisel labasusel sähvatud: punased tahavad meie rahvust ilmakodanlusele ohvriks tuua.

      Ja seda kõneleb mees, keda meil ajaloolaseks ja kõigiti tuntud teadlaseks peetakse.

      Olgu juba tähendatud, et mul käesolevalgi korral hr. Reimani vastu ühtegi paha nõu pole: ei teda irvitada, ei au riivata, ei ka võltsida, mida hr. Reiman väga kerge arvama on.

      "Punased tahavad meie rahvust ilmakodanlusele ohverdada" (nii oli mõte).

      Kuulad seda kultuuripäeva tervitust ja tunned, kuidas kibe tundmus maad võtab. Keegi pahaseks ei või saada, nii lapsik on see, mis üteldakse – nii lapsik ja labane.

      Kuid mitte üksi seda – ka vassing on ta.

      Inimesed pole vaevaks võtnud järelegi kuulata, mis ja kes need on, kes Eestis uusi vaateid ja püüdmisi esitavad, mis nad tahavad ja kuidas nad oma eesmärgi poole püüavad.

      On kuuldud – olla pahempoolsemaid, kui meie senised avaliku elu ja arvamise esindajad. Need viimased vaadata mõnegi asja peale teisiti, kui meie senised isamaalised tegelased, ja muu seas ka rahvuse küsimuse peale.

      Kuidas võib aga teisiti mõtelda, kui nemad seda mõtlevad? Tehakse aga seda – noh, siis on see rahvuse müümine kes teab missuguse leeme eest.

      See arvamine võib ju meie patenteeritud rahvuslastel olla, kuid põhjuseks pole see veel sugugi kultuuripäeval nii põhjendamata tervitusi ütelda. Kõik aetakse segamini, ärgu olgu selleks vähematki põhjust. Kõik meie demokraatlikumad elemendid pole sugugi meie kultuuriliste asutuste vastased, kuid üks on siiski kindel – nad on paljudes küsimustes vastased ja sellepärast löö seal, kus kõige kergem lüüa. Kas see ka õiglane on – noh, seda ju kannatlik paber tindi käest ei küsi.

      Teiseks algupäraseks momendiks "Kalevipoja" juubelipäeva tervituskõnes oli mitmekordne toonitamine: "Kalevipoeg" on eesti rahvuse loonud. Ka seda kuulutas mees, nagu hr. Reiman seda on, kes ajaloo kaudu rahvaste rahvusliku iseteadvuse tekkimisega tuttav peaks olema. СКАЧАТЬ