Kahe ilma vahel. Jüri Vilms

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et need lootused petetud pidid saama.

      Ka karskuseseltsid on aru saanud: jutlustus ei aita. Kui kongressil vaated ette toodi, et alkoholismuse vastu sellepärast võidelda tuleb, et tema ühiseluline kurjus on, et tema kui niisugune rahva elu edenemise võimalused ära hävitada ähvardab, et tema vastu võitlemist demokraatlikul alusel terve sotsiaalse elu paisete parandamisega ühendada vaja on, – siis lõid 27-st seltside häälest 14+4 selle vaate poole.

      Kuid "kabinetil" – kesktoimkonnal – on tervelt 9 häält; need pole küll seltside saadikud, kuid neile on targu põhjuskirja järele, igaks juhtumiseks, hääl jäetud. Kesktoimkonna tööviisile jäid truuks ülejäänud saadikud. Oma ettepaneku poolt tõttas ka kesktoimkond hääletama, ja tema võitis kolme häälega ja sai võrdleva enamuse: 36-st 17. Kesktoimkonnale avaldas kesktoimkond ise usaldust, endale kongressi nimel. Ka riigi kabinet avaldas riiginõukogus endale usaldust riiginõukogu nimel – ka kolme häälega. Stolõpini kabineti ja meie karskuseseltside kesktoimkonna võidud on üksteise väärilised.

      Pyrrhus on võitnud ja Pyrrhus võib rahul olla, kui loorberid rahu annavad, sest mõnikord võivad ka oma loorberid rahutuks teha.

      Kui niisugust võitu silmas pidada, siis võib aru saada, miks kesktoimkonna poolametlik häälekandja targu ainult enamusest ja vähemusest räägib ja kongressi töö tähtsuse kokkuvõtmisest nii kui mööda libiseb: ei ole põhjust oma seisukorda kiita, võit läks liig kalliks ja õhus tundub veel kallima võidu liginemine. Veel üks võit…

      Seda kõike alla kriipsutades võib seda meeleolu mõista, mis karskuse juhitavates ringkondades maad on võtnud: enamus hakkab elus pinda kaotama.

      Erapooletult vaadates võib kongressiga rahule jääda: oma liikmete meeleolu selgitades, nende vaateid kokku võttes näitas kongress, et karskuseseltsides kindlalt läbi tungib arvamine, et vana jutlustamiseviis karskusetöös sihile ei vii ja et karskuseseltsid ikka rohkem sellest seisukohast kinni hakkavad, mis võitluse alkoholismuse vastu sootuks teisele alusele seab; mis selle võitluse tema seniselt elust lahutatud seisukohalt vabastab ja eluliste huvidega lahutamatult ühendab.

      Millega koos alkoholismus suureks kasvanud, sellega koos peab tema ka kaduma ja sellele vaatele võib ainult Don Quijote vaimustatult vastu astuda.

      Siin kohal olgu veel midagi kinni naelutatud, mis meie kodukasvanud poliitikute tarkusest seltskondliste1 asjade ajamise juures õige iseloomuliku tunnistuse annab.

      Kesktoimkonnast lahkusid kaks liiget ja selle tõttu olid valimised. Kui nüüd vähemuse vaate poolt tervelt 14 häält oli ja enamusel 17, siis oli loomulik, et 9-st kesktoimkonna liikmest need kaks, kes valida tulid, selle, s.o. vähemuse vaate poolehoidjate seast pidid valitud saama. Ja niisugune oli ka saadikute arvamine, kuid seal tuldi kaebama, et see isiklikult haavav olla, kui neid lahkunuid tagasi ei valita. Teiste sõnadega: teie võite küll teise vaate poole hoida, kuid oma vaatele esindajat valida, see pole mitte viisakas.

      Niisiis pole tulevasel riigikogu valimisel eduerakonnal viisakuse seisukohast mitte võimalik "nella" saadikute kõrvale oma mehi üles seada: see oleks "nella" meeste isiklik haavamine.

      Meie kodused vaated on meie koduste olude väärilised.

      Ka selle vahejuhtumise seltskondlikku tähendust tuleb õigelt hinnata: "võidust" ollakse nii joovastatud, et iga teine vool, olgugi ainult 3 häälega nõrgem, ilma esindajata jätta katsutakse.

      Kuid tegelikult pole sellel suurt tähendust: uus vool tegi meil esimese tugevama eneseavaldusekatse ja see näitas, et siin nähtusega on tegemist, millel meie karskuseseltsides sügav pind on. Ja sellel on meie karskusevõitluses määratu tähtsus.

      Selles lootuses paneme tuleval aastal Tallinnas võitluselipu uuesti lehvima.

      ASJA PÄRAST?

      Kaua aega on Eestis avaliku arvamise aine ühe erakonna meeste hooleks olnud.

      Missugused põhjused selleks kaasa on mõjunud, seda ei taha siin arutama hakata. Tõeasjaks jääb aga see, et meie eduerakondlikud rahvuslased avaliku arvamise esindamist nii kui oma eesõiguseks hakkasid pidama. Edenenud olude sunnil on see asjaolu aga muutunud: kuna enne eestlasi peale rahvuse veel peaaegu täiesti ühised majanduslikud ja poliitilised huvid ühendasid, on nüüd viimases küsimuses põhjatu muutus sündinud.

      Diferentseerumine käib olude sunnil oma määramata käiku ja endiste enam-vähem ühiste huvide asemele asub huvide lahkuminek. See lahkuminek peab omale varem või hiljem ka avalikus elus avaldaja leidma.

      Eestis hakkas meie eduerakondliku rahvusliku voolu kõrvale juba käesoleva aastasaja algul uus reaalses elus peituva kõva selgroo tõttu eluvõimeline erakondlik arvamine ennast avaldama ja vabaduse-ajast saadik on temal vastuvaidlematu eluõigus olnud.

      Enamasti sotsiaaldemokraatia põhjusmõttest välja minnes on ta omale igas avalikus ettevõttes seisukohta võtma hakanud.

      Mõistagi, et see seisukoht meie rahvuslaste vaatepunktidega igas asjas kokku ei või käia ja sellepärast on võitlus tekkinud, võitlus ühe või teise vaadete võidulepääsemise pärast.

      Meie vanemad tegelased on aga avaliku arvamise esindamist, nagu juba tähendasin, just kui oma ees- ja ainuõiguseks pidama hakanud ja ei saa sellepärast aru, kuidas veel teistsuguseid vaateid peale nende omade olla võib.

      Ei või aga teistsuguseid vaateid peale nende omade olla, siis ei tööta ka uute vaadete avaldajad mitte asja enese pärast, nendel peab mõni tagamõte olema, ja selleks kuulutatakse isiku kallale kippumine.

      Kuid vähe sellest, et teistsuguste vaadete avaldajad isikuliste pühaduste lõhkujaiks tembeldatakse, neile lükatakse ka tõsiasjade võltsimise süüd kaela.

      Niisugust viga põeb väga suurel mõõdul üks meie vanematest tegelastest, auväärt härra Villem Reiman.

      Oma vaadetele põhjani truu ja tegeva iseloomuga, nagu härra Reiman on, ei saa ta aga vaatest lahti, mille järele iga avalik tegevus tema ja ta kaaslaste ainuõigus peaks olema.

      Püstijalu keset tegevust seistes ja võitlusetuhinas hoolimatuid hoopisid siia ja sinna jagades on hr. Reiman aga ise hoopidele vastamise või kõrvalelöömise vastu väga hell.

      Oma avalikkudes töödes ei saa hr. Reiman vastastele hoobiandmisest kuidagi mööda. Võetakse aga hoop vastu ja lüüakse ka vastu, siis on hr. Reiman otsekohe ilma süüta kannataja: teda on siis võltsitud, irvitatud ja tema au kallale kiputud.

      Minevase karskusekongressi tervitusekõne kohta kirjutasin "Tallinna Teatajas" omal ajal, et hr. V. Reiman töölisi karskusevastasteks peab. Kohe ilmus "Postimehes" hr. Reimani sulest artikkel, mis mind, kes teab, missuguste tagamõtetega, võltsijaks süüdistas. Seegi kord jäin oma arvamisele, et siin ehk arusaamatus on tekkida võinud.

      "Karskuselehe" proovinumbris kirjutab aga hr. Reiman, et noored mittetöölised ja ka töölised võõrast tuld karskusealtarile kandvat.

      Kes kannab aga võõrast tuld, vaenlane või sõber? Selle küsimuse vastus vastab ka võltsimise küsimuse; või on hr. Reimani arvamised veel vanul päevil muutunud?

      Sellessamas "Karskuselehe" numbris materdab hr. Reiman oma vastaseid karskusetöös tööliste teoreetiliste autoriteetidega, millega meie hr. Reimani karskusetöö vastased teistes küsimustes solidaarsed olevat.

      Selle peale ilmus "Tallinna Teatajas" A. Palvadre sulest artikkel, milles näidati, et hr. Reiman tööliste teoreetikutest СКАЧАТЬ