Kahe ilma vahel. Jüri Vilms

Чтение книги онлайн.

      Kui tahad nüüd rääkida, siis kopsid, mitmendas reas täht seisab ja mitmes täht ta selles reas on.

      Suurtes vangimajades, kus mehed üksikutes kambrites istuvad, mängib see telegraaf suurt osa. Vangid annavad kõik, mis tähtsat, selle abil üksteisele teada, peavad isekeskis nõu ja nõnda edasi. Muidugi ei või sala-asju telegrafeerima hakata, sest ka vangimaja ülemus on tähestiku kätte õppinud ja võib telegrammi kinni püüda.

      Aeg venis aga omasoodu edasi. Viimaks hakkasime jälle kuuendaks maiks amnestiat ootama, kuid ometi kutsuti meid enne seda sandarmi podpolkovniku ette, kus ma esimest korda pärast nädalast kinni istumist kuulda sain, et mind süüdistatavat riigi kuriteos, nimelt olla ma sotsiaalrevolutsioonilise ühisuse liige ja tahta vägivallaga praegust riigikorda muuta. Süüdistus oli algupärane, vähemalt mulle enesele. Mina just vägivalla vastu püüdsin "vabaduse päevadel" võidelda ja nüüd tullakse mind vägivallas süüdistama.

      Muidugi hakkasin oma süütust tõendama, aga kes sind usub – vangid ju valetavad. Küsisin, kes seda kõike siis minust rääkida teab; sain vastuseks, et seda ütelda ei tohi. Ei tohi ütelda, kui inimene tõtt räägib. Mõtlesin küll, et ikka imelikumaks see ilmaelu läheb, aga ei niisuguste meeste juures aita sinusuguse mõtlemine või arvamine mitte midagi. Nii jäigi mulle arusaamatuks mõistatuseks, kes podpolkovniku-herrale niisugust juttu võis ajada.

      Üteldi siis, et kuni asja selgituseni jäävat mina politsei valvamise alla, kuna aga esialgu priiks saavat. Mõtted olid nii asja juures, et isegi sõna "prii" ei kuulnud. Mõtlesin, mis "asjaselgituseni" – herra räägib praegu, et tema kindlasti teadvat, nagu oleks mina revolutsioonilisi kõnesid pidanud ja nagu oleks ma revolutsionäär. Mis asja nad veel selgitavad, mina küll aru ei saa. Ma tulin kambrisse tagasi, siis tuli alles meelde, et mind ju esialgu vabaks oli lastud. Mis ma tundsin, on küll raske rääkida. Alles vangimajas õpid priiust tõesti kalliks pidama.

      Ma hakkasin asju kokku panema, mis mulle kodust järele olid saadetud, et pärast kergemini kätte saaks, kui uks lahti tehti ja kuulutati: "Teie olete prii." Meie astusime varsti maja väravast välja, mis niisama paukudes kinni käänati kui sellel õnnetul ööl. Seda lahtisaamise rõõmu rikkus seltsimeeste kinni jäämine. Neli-viis kuud on nad istunud, istuvad jällegi, silmad auku vajunud, kõhnaks jäänud. Keegi ei süüdista neid, keegi ei küsi neid, keegi ei päästa neid. Ainult siis, kui ise oled tunda saanud, mis tähendab vang olla, võib ette kujutada, kuidas see mõjub, kuude kaupa lootuseta nende õudsete müüride vahel vaevelda.

      Esimene käik läks koju, ennast vangimaja tolmust puhastama. Puud olid vahepääl paksu lehte läinud ja igal pool õitsesid lilled. Loodus ärkas elule, uuele värskele elule, takistavaid talve köidikute jätiseid maha raputades. Nii loodus, aga meil? Kuidas kujuneb meie tulevik?

      Loodame kõige paremat. Meie paremad rahva pojad on Peterburis oma rahva kasusid taga nõudmas. Nemad on suure ja raske vastutuse enda pääle võtnud ja nemad peavad seda ka täita katsuma. Peavad meeles pidama, mis ühele Vene talupoegade saadikule teda Peterburi saates üteldi: "Pea meeles, rahvas saadab sind – rahvale maad ja vabadust! Sure sääl parem auga, kui kodus häbiga."

      Ja kui langevad meie saadikud – nende mõtted ei lange mitte, mõtted elavad edasi ja neil on suur tulevik. Meie valime jälle uued mehed, valime niikaua, kuni viimaks mõte võidab.

      Vastu tulid mulle tuttavad ja sõbrad rõõmsate nägudega ja soovisid vabaks saamise puhul õnne, kuid selle õnne sisse segasid ennast mahajäänud seltsimeeste kahvatanud, aukus silmadega näod. Nemad ootavad sääl amnestiat, ootavad "armu".

      KIRI "SÕNUMETELE"

      Austatud "Sõnumete" toimetus!

      Palun Teid Teie lehes järgmistele ridadele ruumi anda:

      "Postimehe" Pärnu väljaanne on Eesti ajakirjanduses üleüldse oma toorusega vastaste vastu kuulus. Iseäranis tuttavaks on teda tema algupäralised lollakas-kentsakad targutamised sotsialismi üle teinud. Sellepärast ei ole ime, et Cato major'i kirjutatud tükk "Päevajutt peakoosolekust" toorusi täis on: nende vastu ma häält ei tõsta, sest kelleltki, siis ka selle "juhtkirja" kirjutajalt, ei või üle jõu käivat asja nõuda. Ma tahaksin ainult pahempidi-kistud, valede ja pööraste mõtete vastu mõne sõna avalikult ütelda. Cato major targutab, et "kooliseltsis" kildkond noori poisikesi tööliste firma all "töögrupena" toimetada.

      Seal nähtud kooli-ealisi poisse: üks olnud Vilms ja teise nimi üteldud Käsebier olevat, kes ennast töölisteks kujutanud, esimene (mina) koguni juhiks. Kolmas olnud peenikeses ja viisakas riides ning tahtnud ka tööline olla…

      Kõik, kes rahva ja tööliste eest kõnelevad, on siis "töögrupest" ja tööliste juhid? "Algupärane" on see Cato major; ta arvab, aga ei põhjenda.

      Imelik on veel viis, millega Cato major isikutest kõneleb: "Endine gümnaasiumi-koolipoiss…" Nagu lööks ta juba sellega vastase põrmu. Mina olen kord ka sigu hoidnud. Ehk kirjutab nüüd Cato major järgmisel koral: "Endine seakarjane Vilms." Veel kentsakam on, et "Postimees" oma endist kaastöölist ei tunne, vaid kahtleb, et ka tööline viisakalt riides on. Nähtavasti ei meeldi see temale sugugi.

      "Töögrupe" tahta raha "läbi lüüa". Õhtukursused on siis läbilöömine?!

      "Töögrupe" määranud mõne kadumaläinud kummimuna väärtuse 50 rubla peale, ja mis kõik töögrupe ära teinud!

      Minule rääkisid paljud töölised, et nemad peaasjalikult sellepärast liikmeks astunud, et kursusi toime pandaks, kus nad vähegi oma puudulist haridust täiendada saaksid. Et eestseisus sellest kulu-eelarves juttugi ei teinud ja minul siis põhjust arvata oli, et ta üleüldse kursuste vastu on, siis võtsin ma asja üles, ja nagu teada, määrati kursuse tarbeks 200 rbl.

      Arvata, et eestseisus kursuste vastu on, olid mul veel järgmised põhjused: üliõpil. Annusson palus eestseisuse liiget hr. Karu eestseisuselt ilma hinnata kursuste tarbeks saali СКАЧАТЬ