Kahe ilma vahel. Jüri Vilms

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis kaduma läinud, ei pandud mitte leerituppa, vaid hr. Jung võttis nad oma hoida; kus ta neid hoidis, on tema asi. Muudkui kadunud pole mitte 5 rubla, vaid mitu korda 5 rubla eest, nagu tuleval koosolekul selgemaks saab ja mis Cato minor'il kui hr. Jungile lähedal seisjal teadmata ei või olla. Niipalju vale ja kahtlustamise ümberlükkamiseks. Veel paar sõna.

      Kui mina ja hr. Käsebier "Postimehe" kaastöölised olime, siis ei olnud "noortel" viga midagi, siis võis nende käest kaastööd nurudagi, kuna aga nüüd… noh, nüüd on nad ju vastased – ja vastastele igapidi vastu, missuguste abinõudega, see pole tähtis. Kuid küll kord aeg tuleb – nagu näha, ei ole see kaugel – mil rahvas oma otsuse ütleb ja ajalehe-värdjast üle – edasi sammub.

      Pärnus, 8. veebruaril 1907. J. Vilms.

      P. S. Selle kirja saatsin "Postimehe" Pärnu väljaandele avaldamiseks, aga hr. Karu ja Jung ei leidnud mitte võimaliku olevat seda avaldada, sest nemad ei olevat oma juhtkirjas "Päevajutt peakoosolekust" midagi iseäralist kirjutanud.

      Ja muidugi, "mitte midagi iseäralist" – ainult ühte jagu kooliseltsi liikmetest ja mind on laimatud, kes raha "läbi tahta lüüa", seltsi hingusele saata jne.

      Õige iseloomulik on, et herrad Jung ja Karu oma lehes iialgi midagi vastu ei võta, mis vastased neile õienduseks saadavad.

      Nad ütlevad alati: "Sellel pole üleüldist tähtsust." Kui tähtsust pole, miks siis "Postimees" sellest terve "juhtkirja" kirjutas?

      Vähegi ausate abinõudega võitlev ajaleht avaldab alati oma vastaste õiendused. "Postimees" pasundab asjata oma eeskavas sõnavabadusest.

      Seesama.

      VALGA KARSKUSEKONGRESS

      Karskuseseltsid on koos olnud, et oma aastase töö peale tagasi vaadata, töö tagajärgesid kokku võtta, töötamiseviisi revideerida, põhjusmõtteid arvustada ja uusi sihtisid tulevaseks tööks üle võtta.

      Huvitav on seda vastukaja tähele panna, mis kongressi ettevalmistus ja kongress ise oma töö ja otsustega meie karskuseringkondades ja ajakirjanduses elule on kutsunud.

      Iseäranis huvitavaks saab see nähtus, kui ise kongressi töödest ja tema põhjusmõtete ülesseadmise võitlustest ühel ehk teisel viisil tegelikult osa oled võtnud.

      Ühelt poolt on midagi rahulolematuse sarnast tunda, pettumust tõsistes ootustes ja uute tegelikkude teede ülesseadmise lootustes ("Päevaleht" nr. 182, "Valga karskusekongressi järelkaja"). Teiselt poolt pole ajakirjanduses, mis praeguses karskusetöös valitseva vooluga poolametlikul jalal seisab, veel karskusekongressi tegeliku tähtsuse summat kokku võetud. Ja on tundmus, nagu ootaks asjata seda kokkuvõtmist; rõõmustav oleks, kui see tundmus tõsiasjade läbi tõestatud ei saaks.

      Millega tuleb seda iseenesest huvitavat nähtust seletada?

      Seletuse leiame vast kõige õigemalt, kui omale väikese ülevaate loome, mida kongress anda võis, mida ta andis ja mida temalt karskusetöö praegused juhid ootavad.

      Mis võis siis õieti kongress anda? Võis kongressile sõites üleüldse nii suuri ja tõsiseid lootusi rinnas kanda, nagu nendega hr. K. K. ("Päevalehes" nr. 182) sõitnud ütleb olevat? – Ei.

      Kongress iseenesest ei võinud midagi uut anda, mida juba kongressile sõites kongressist osavõtjate meeles mõlkunud ei oleks. Ja see, mis tumedalt iga kongressiliikme peas tundus, sai mitmekülgsete vaadete eest väljaastujate kõnedes ja vaidlustes omale enam ehk vähem kindla vormi ja selge kuju. Nii võis kongress ainult liikmete mõtete ja tundmuste formuleerijaks olla, tema võis ainult lahkuminevate mõtete üleüldise tasakaalu-joone sihi ära määrata ja sellelt seisukohalt ühte või teist tegelikku juhtnööri tulevases töös ära tähendada. Ainult seda võis kongressilt nõuda.

      Ja seda on kongress kahtlemata teinud.

      Mida ootasid aga kongressilt meie karskusetöö juhtivad ringkonnad?

      Oma väljapääsmatust seisukorrast pääsmist. Arvati ja arvatakse, et iga otsus (resolutsioon), mis kongress teeb, juba iseenesest tegelikus elus tingimata midagi uut tähendab; just nagu saaks tegelikku elu otsuste najal muuta. Otse ümberpöördult: tegeliku elu võitluse võtted sünnitavad kongressi otsused, oma iseloomulistele tundemärkidele väljaütlemisviisis selget kuju otsides. Kuid see põhjuse ja tagajärje alatine äravahetamine on vananenud kodanliku ilmavaate lahutamatu kaaslane.

      Väljapääsmatust seisukorrast pääsmist!

      Nii lapsik kui see ootus iseenesest ka on, aga teda oodati, oodati kongressilt, nagu oleks see niisugune võim, mis tegeliku elu tingimused ümber muudaks.

      Meie karskusetöö juhtivatel ringkondadel on oma üleüldise ideoloogia (mõtteilma) tagaseinal karskusetöö kohta teatud vaade välja kujunenud ja selle vaate alla peab katsutama tegelikku elu suruda; kui ta aga ei mahu, noh, siis on vaja nii palju murda, et ta mahuks.

      Kui teiselt poolt selle peale tähendatakse, et meie niiviisi edasi ei saa, et tööviisi vaja on muuta, et vaateid selles asjas vaja on elu edenemisega kokkukõlasse viia, siis on nende vaadete ettetoojad karskusetöö vaenlased, kes teiste tööd lõhuvad ja lihtsalt sõnu teevad. Et vastased oma vaadete kindlustamises seda kõigutamata tõsiasja ette toovad, et meie karsklaste töö peale vaatamata joomine kasvab, siis ei muuda see nende arvates asja ka mitte ja lihtne vastus on hr. Jürgensteinil valmis: kui suuresti oleks veel siis kasvanud, kui meie tööd poleks teinud? Jah, selle kohta pole meil tõesti materjali, kui palju joomise kasvamine suurem oleks olnud.

      Uus asjaajaja katsub oma patroonidele meelepärast olla, kui ta kärkides ja ilma vähema kui tõestamise katseta lihtsalt ütleb, et pealiskaudsed mehed karskusetööd mõnitamas olla. Kesktoimkonna uus asjaajaja leiab vist teadusliku põhjalikkuse selles seisvat, kui nii kõvasti kõneldakse, et kõnelejat tasemini rääkida palutakse (vaata "Päevaleht" nr. 183, "IX Eesti karskuseseltside kongress Valgas 7. ja 8. augustil"). Kui võitluses loogikalised ja teaduslikud mõtted ei aita, siis aidaku demagoogia, kui ta aga mõjuks, sest see on ju peaasi.

      Hr. Tõnisson avaldas kongressil oma uue leiduse majandusteaduses, mis teda, tema mõtte algupäralisuse poolest, kuulsate majandusteadlastega kõrvu lubab seada: praeguse ühiskondliku korra looja pole keegi muu kui alkoholismus. Temal, hr. Tõnissonil, on maid teada, kus selle tõttu, et seal alkoholismust pole, ka praegust korda pole. Selle Eesti omapäralise kultuura-avalduse mõtte seisukohast välja minnes on vist ka meie karskusetöö juhtijad vaate üles seadnud, et joomise vastu tuleb ainult alkoholismuse kahju selgekstegemise seisukohast võidelda, ehk teiste sõnadega öeldud: joomise vastu tuleb jutlustada, see peab mõjuma, sest kui inimene tahab, siis ta ka võib.

      Ja jutlustatakse. Jutlustatakse palju. Isegi ilusasti jutlustatakse teinekord. Kuid ei mõju. Joomine kasvab ja ähvardab tumedalt eesti rahva tulevikku kinni matta. Ei võigi mõjuda, sest võitluseviisi tõttu on töö juba, nii-ütelda a priori paratamatult tagajärjetuks tingitud.

      Tumedalt ja valusalt tunnevad ka karskusejuhid, et midagi on korrast ära, midagi, mille mõistmine iseenesest õieti kerge, kuid meie karskusejuhtidele nende üleüldise mõtteilma tõttu üle jõu käiv on.

      Vanad mõtted ei aita, uusi aga vihatakse.

      Kongressi tervitasid kaks õpetajat, ja nad mõlemad rääkisid uuest karskuse vaenlasest – karskusetöösse hakkavatest töölistehulkadest.

      Karsked töölised karskusetöö vaenlastena!

      Õpetajad Reiman ja Kerg on meie kodukasvanud СКАЧАТЬ