Kahe ilma vahel. Jüri Vilms

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ erand-juhtumist üleüldistada katsudes tuleme selle juurde, et rahva-eeposed rahvuse aluseks ja loojaks on. Olen ühte kui teist rahvuse teooriat tähele pannud, kuid niisugust mõtet pole kuskilt leidnud.

      "Kalevipoeg" on eesti rahvuse loonud.

      Kes või mis on siis need rahvused loonud, kellel rahva eepost ei ole ja kes teinekord oma kultuurilisel edenemisel kaugel ees seisavad? "Kalevipoja" tähtsusest kunsti peale pidi kunstnik A. Promet kõnelema. Need olid suured ja tähtsad Ameerikad, mis hr. A. Promet "Kalevipojas" leidis. Terve inimesesoo edenemise alusjoon olla "Kalevipojas" leida. Kunsti modernvoolud, perekondlikud vahekorrad, juriidilised küsimused – kõiki neid oli "Kalevipojast" leitud.

      Terve inimesesugu on nii õnnetu olnud, et ta "Kalevipoega" ei ole tundnud – palju vaeva oleks see temal alles hoidnud, on ju "Kalevipojas" kõigekülgsete vaimuavalduste püüded ette ära nähtud ja otsustatud. "Kalevipoeg" teeb eesti rahva nii tähtsaks, et ta kõige maailmaga võitlema võib minna, ja see võitlus pidada juba tuleval sügisel algama.

      Istusin liig kaugel ja ei näinud, kas Kirjanduse Seltsi juhtivad jõud sellegi kõne juures häbi ei tundnud.

      Tõsiselt asja peale vaadates ei saa "Kalevipoja" väärtust kunstitööna ja eeposena õieti kuidagi väikeseks lugeda ja tema juubelipidustusel on ju kohane rahva kultuuri kõvenemist ja kasvamist ära tähendada ja tulevasele edenemisele sihtjooni tõmmata.

      Seda aga, mis Tartus sündis, ei saa küll kuidagi kultuuripäevaks pidada. Selle päeva õige nime otsimine sünnitab tõsist raskust.

      Nii saavad need mehed rahvusest aru!

      Ja kui siis rahvuseküsimuseski teised vaated tõusevad, siis hinnatakse nad juba enne nendega tutvustamist rahvuseäraandlikeks.

      Rahvus ei mängi rahva kultuurilises edenemises kuidagi mitte väikest osa, tema osa on isegi väga tähtis.

      Vahe on aga rahvuse ja rahvuse vahel.

      Rahvuseks tuleb seda iseärasuste, olgu kehaliste, olgu vaimsete, kogu pidada, mis rahvas oma ajaloovõitluse kõigekülgses käigus omandanud. Need iseärasused suruvad nii üleüldistele ettevõtetele kui ka õieti kõiksugustele ettevõtetele oma märgi otsaette, mis näituseks eesti vaimutöösünnituse läti omast eraldada laseb.

      Neid iseärasusi tuleb ka alati silmas pidada, et võimsalt ja tagajärjekamalt kultuuritööd teha; jõudsamalt edeneb see töö siis, kui tema mõtted mitte rahva iseärasustele vastu ei käi, jõuetumalt, kui nad seda käivad.

      Rahvuslik iseloom on isegi nii tugev, et ta võõrsiltki laenatud ettevõtetele oma märgi külge surub ja nii nad teatavas mõttes rahvuslikuks loob.

      Nendest rahvuslikest iseärasustest kujuneb ka see, et üks või teine rahva vaimusünnitis rahvateaduslikult huvitavaks ja paljuväärtuslikuks saab.

      Niisugusena esitab meile ennast ka "Kalevipoeg". Tema juubel on ka siis sedavõrd tähtjas, kui palju ta meile rahvakultuuri iseloomust tunnistust annab – ja kõik.

      Sellest juubelist aga kes teab mis välja seletada, "Kalevipoega" eesti rahvuse loojaks tõsta ja temas ei tea mitme aastasaja edenemise tagajärgesid ette ära otsustada lasta, on pehmelt üteldud, mitte-teaduslik. Rahvusest omaviisi aru saades ja seda arusaamist ka õigeks pidades võtad külmavereliselt meie kirikhärrade ja eduerakondlaste süüdistuse vastu, et sa rahvuse mahalõhkuja oled: olen rahvuslane, kuid niisugune rahvuslane ei taha ma mitte olla, nagu seda meie kodanlased on.

      See rahvusemõiste on oma tagamõttes hariliku kodanliku ideoloogia peale rajatud ja põhjeneb terves praeguses ühiskondlikus korras. See aga hoiab laiemaid hulkasid rahvakultuurist eemale ja demokraatlikust seisukohast tuleb temale vastu seista.

      Seegi pidu, mis meie kodanlased 23. augustil 1911. aastal "Kalevipoja" juubelina pidasid, oli nende rahvusliku kultuuri pidu. Tõsine rahvuslik kultuur ei käi aga mitte sellega kokku ja sellest seisukohast polnud see rahvusliku kultuuri päev.

      ALEKSANDRIKOOL JA RAHVA HÄÄL

      Rahva korjatud ja Aleksandrikooli heaks määratud kapital seisab silmapilgu eel, kus talle jäädavam paigutus tahetakse anda, nimelt hariliku venekeelse linnakooli ülevalpidamise näol.

      Sellepärast on arusaadav, miks meil seltskonnas meeled elevile tõusid. Selleks ei ole meie rahvas seda raha oma lootusrikka rahvusliku kevade tärkamise- ja õitseajal kogunud.

      Selle rahaga pidi emakeelne kõrgem kool asutatama. See mõte käib läbi korjajate ja annetajate esindajate aruannetest ja palvekirjadest korjamise asjus.

      See mõte käib läbi ka kõige kõrgemast käsukirjast, mis vastusena korjamise palvekirjadele ilmus.

      Nüüd on asjalood suuresti muutunud.

      Mitte üksi kapitali valitsemine pole omaniku käest kadunud ja kadumas. Kapital hakaku ka harilikku, igas väikeses linnakeses ja suuremas alevis ette tulevat linnakooli üleval pidama.

      Et seda ära hoida, selleks taheti Tartus 3. veebruaril (1913) avalikku koosolekut ära pidada, millest meie põllumeeste- ja hariduseseltside liikmed osa pidid võtma.

      Oma tegelasi olid koosolekule saatnud ligi poolsada hariduse- ja põllumeeste-seltsi.

      Avalik koosolek keelati ära. Kes selles süüdi, selle arutamiseks pole käesolevad read määratud. Kõik need kokkutulnud seltside tegelased astusid aga kinniseks koosolekuks kokku, et omavahel nõu pidada. Sellel koosolekul olid umbes poolesaja seltsi liikmed.

      Nagu juba lehtedest teada, võeti seal kaks põhjusmõtet vastu:

      1. Kapital saagu rahva valitud (põllumeeste- ja hariduseseltside kaudu) kogu valitseda ja määrata.

      2. Asutatav kool olgu emakeelne.

      Nii palju seltsisid oli sellepärast oma liikmed Tartusse saatnud, et keeld alles koosoleku päevale eelmisel õhtupoolel avaldati ja temast väga vähesed telefoni ja telegraafi teel teada said. Kõigi nende seltside tegelased olid ka omavahelisel nõupidamisel ja ülemaltähendatud otsused tehti ühel häälel. Koos oli inimesi pea igast maakonnast ja kihelkonnast üle kodumaa.

      Hariduse- ja põllumeeste-seltsisid on meil nende seltside aastaraamatute järele: hariduseseltsisid (iseseisvaid) 51 ja põllumeeste-seltsisid 55. Koos oli 43 seltsi, seega 40 %. Meie koosolekute kvoorumi protsenti silmas pidades on see õige suur protsent. Võib isegi ütelda, et vaevalt rohkem kokku saab.

      Eelpool tähendatud kahe põhjusmõtte seaduseks muutmiseks valiti komisjon, kes seaduse-eelnõu sellekohaselt peab välja töötama.

      See eelnõu saadetakse kõigile seltsidele kätte ja pannakse avalikule arvamisele läbivaatamiseks ette.

      Peab ütlema: asja on avalikult aetud ja rahvameelselt. Asjast pole keegi kildkonna asja teinud.

      Aga ei! On inimesi, kes teisiti arvavad.

      "Meie Aastasada" ja "Meie Kodumaa" (nr. 15) kirjutavad sõna-sõnalt: "Seekord olid arvata poolesaja seltside ja ühisuste esindajad kokku tulnud.

      Ja missuguse südamega pidid nad küll nüüd koju tagasi pöörama!

      Nagu kuulda, pidanud küll üks salkkond oma keskel mõttevahetust, kuid seal tehtud otsuseid ei tohiks ometi rahva hääleks pidada."

      "Tallinna Teataja" tsiteerib viimast lauset СКАЧАТЬ