Kahe ilma vahel. Jüri Vilms

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seisab "meie tuleviku kultuuri järjekindla rahvameelsuse ja rahvuslike kultuuripüüete ühenduses". See lipukiri ei ütle aga iseenesest midagi. Meil tahavad kõik lehed rahvameelsed olla. Ei ole veel ükski ajaleht ennast avalikult tagurlikuks kuulutanud. Õige on aga ka, et selles rühmas kahtlemata nooremaid demokraatlikke jõudusid on olnud ja on. Nende käes pole aga voolu tegeliku poliitika juhtimine.

      Selle juhtimine on meeste käes, kes ainult endisest ajast radikaalidena tuntud on. Asjata otsime ka "Ühiselu" ajalehtede mitmeaastases tegevuses kindlat juhtnööri, kindlat programmilist märki, mis seda voolu demokraatluses ühendaks.

      Sealt on sadanud puhas-praktilisi ettepanekuid: tehnikumi asutamine, linna panga asutamine, Tallinnasse raudtee alt läbikäigu kaevamine, vaestelaste-kohtu uuendamine, jne. jne. Nende ettepanekute vastu ei ole ju midagi ütelda, nad on ju "head ja kasulikud ettevõtted", kuid, nagu juba tähendatud, ei ühenda neid ühine demokraatluse järjekindel aluspõhi. Järjekindlust võib sealt päise päeva ajal laternatulega otsida – mida ei ole, seda ei ole.

      Veel enam. See on ühe päeva poliitika olnud, mida see vool siiamaale on ajanud, oportunistlik ja painduv viimase võimaluseni, rohkem kui võimaluseni. Omavalitsuses keeb võitlus ägedalt, "järjekindla demokraatliku" voolu esindajad ähvardavad nende arvates omavalitsuse alal musta poliitika ajajaid avalikkuse ette kiskuda ja neid vagaks teha. Päevakasu nõuab aga teisiti ja "mustade meestega" blokeeritakse; päevakasu nõuab – blokk lõhutakse ja uued ähvardused hõljuvad õhus.

      Nimetatakse omavalitsuse ametnik, kõiki omavalitsuse põhjusmõtteid tallates, aga lapsesilmadega nähtud päeva kasu nõuab ja nimetatud härra seatakse rahvasaadiku kandidaadiks. Ainult sakste ettevaatamatus ei lasknud seda häbistavat asjaolu Eesti avalikule poliitikale avalikuks skandaaliks saada. Ja pärast rõõmustatakse: see oli tark poliitikasamm, sest kui mitte muud, siis mõtleb üks kaupmees jälle meiega. Avalikus elus ülesastumine ja omavalitsuse poliitika ajamine on, vähemalt esialgu, omameeste-poliitika juurde jäänud. Üksikud linnavalimiste eel avaldatud rohkem põhjusmõttelised ettepanekud omavalitsuse poliitika alal on isiklike upituste ja revideerimiste-kära taha ära kadunud. Asjalik revideerimine on tervitatav ja ta on olnud asjalik, kuid selle tagajärgede arutuste juures vahelduvad ootamatult süüdistajate ja kaitsjate osad. Järjekindla demokraatliku voolu juures ei tohi aga niisugustel juhtumistel oma meest ega vastast olla: avalik kohus tehku iga üle otsus. Niisuguseid näiteid on palju. Seda oleme meie Tallinnas näinud selle "järjekindla demokraatliku voolu" tegelikust poliitikast. Võib olla, kui kõik kohad on ära võetud, kui kõik raha-asutused oma võimu alla saadud, kui ise valitsemas ollakse, et siis järjekindel demokraatlik poliitika algab. Esialgu on see vingerja-poliitika olnud, kes vingerdades iga hinna eest lähema kivi alla tüürib.

      Nii Tallinnas.

      Teistsugune on asjaolu uue liidu Tartu osalisega olnud. Kui Tallinna osalise kohta siiski üks jagu avalikku arvamist on arvanud, et siin teatava demokraatliku vooluga on tegemist olnud, mis vahest välistel oludel oma tiibasid pole sirutada suutnud, siis on Tartu "Meie Aastasaja" ringkonna kandjate ja asutajate kohta arvamine algusest saadik selge olnud.

      Tartus elades on võimalus olnud selle voolu sündimist lähemalt vaadelda. Selle voolu vanemad esindajad ja asutajad on targu ja kavalasti tagasi hoidnud avalikult ütlemast, mis nemad on ja mis nemad tahavad. Neid on ühest tunda olnud: surmavõitlusest "Postimehega". Voolu nooremad asutajad on aga avalikult välja hüüdnud: üks uus, tagurlikum võim on Tartus tõusmas. Ja ta tõusis. Ajas oma juured ülikoolinoorusesse ja asutas nende jaoks oma organisatsiooni, ajas oma juured majanduslisesse elusse – asutas oma laenu- ja hoiuühisuse ja oma häälekandjaks ajalehe. Vaimset jõudu ei olnud aga sellel rühmal tarvilisel mõõdul ja pinda ei julgenud ta seltskonnas tunda ja sellepärast ei juletud ka avalikult oma "tagurlist võimu" esitada.

      Siis astuti läbirääkimisesse mõne pahempoolse oportunistiga ja need hakkasid seda lehte toimetama ja nende silmapaistvaks lipukirjaks sai: "Maha "Postimees"!"

      Ja kahju on demokraatlikul kodanikul pealt vaadata, kuidas kõrgesti haritud radikaalne inimene oma avaliku tegevuse ülesannet ainult selles näeb, et veel tagurlikuma rühma kasuks "Meie Aastasajas" "Postimeest" maha võidelda. Igaühele peaks selge olema: kui see võitlus on teataval viisil jalgealust kindlustanud, siis häälekandja omanik rühm oma õiget poliitikat hakkab ajama, mida nad algusest saadik ise tagurlikumaks on kuulutanud kui Eduerakonna oma. Ja tõesti, kui sa sellest Tartu blokist kahte meest kõrvu vaatled, siis imestad, mis neid mehi ühendab.

      Niisugused kaks voolu on ühinenud "Ühiselu" ajalehtede liiduks.

      Mis saab see ühendatud liit olema? Mis need kaks ühinenud voolu eraldi on olnud, seda puudutasime lühidalt: raske on arvata, et ühendamise kaudu see kogu omadustelt ja meelsuselt võidaks.

      Ühe selle ühendatud kogu esindaja tegevuse vilja näeme ka juba Pärnu linnavalimistest, kus suurest võimalikust võidust võimatu kokkulepe on tehtud. Üks selle liidu lehtedest kiidab seda taktikat ja teine laidab. Ja muidugi: vastastikuses arvustamises luuakse programm! Tartu poolest seletatakse juhtkirjas, et selle rühma ümber ennast pahempoolsed peavad koguma.

      Hea on soov kogumisest, kuid võimatu täita: järjekindlad demokraatlikud ollused peavad küll sellest liidu liitumisest eemale jääma ja ootama, kuni võimalik on järjekindla demokraatliku avaliku häälega esineda. See liit ei või selleks kogumise keskpunktiks olla. Nii ühe kui teise liiduosalise tegelikku poliitikat tunneme selleks küllalt hästi.

      Veel ootab meie avalik elu teise järjekindla demokraatliku voolu kogunemist ja korraldust. Aga usub ka uue liidu sisse osa demokraatlikke inimesi, siis võib nende kohta ainult ütelda: õndsad on need, kes ei näe, aga siiski usuvad!

      ÕIGUSETEADUSLIK KIRJANDUS EESTI KEELES

      Seltskonna edenemisega käsikäes käib tema tarviduste ja nõuete laienemine ja süvenemine. Nii, kuidas see asjaolu ennast majanduslikus elus avaldab, niisamuti tunneme teda vaimse kultuuri avaldustes.

      Meie oleme näinud, kuidas Eesti seltskonnas tarvidus tõuseb ikka rohkem ja rohkem eesti keeles ühe või teise teaduseharu üle teateid saada.

      Üheks teaduseharuks, mille üle meil alles kõige viimasel ajal on hakatud eesti keeles kirjutama, on õiguseteadus. Selle asjaolu põhjused seisavad selles, et meil omavalitsustes ja kohtus ametlikuks keeleks võõras keel on, eesti keel aga kuskil ametlikuks keeleks ei ole, kui ainult valla-asutused maha arvame. Aga neist asutustest on jõudnud administratiivne heaksarvamine eesti keele ametlikkuse kõrvale suruda.

      Peab aga seltskonna korraldus demokraatlikumaks saama, mida rahva hea käekäigu tulevik nõuab ja mille poole seltskonnakihtide eneste vaheline heitlemine kahtlemata viib, siis peab ka kord meie omavalitsuse-asutustes ja kohtutes rahva keelt tarvitatama.

      Et aga asutustes rahvakeeles asju ajada, selleks peab rahvakeel sinnamaani edenenud olema, et see võimalik oleks.

      Meil on terve ilukirjandus, on ka võrdlemisi palju teistest teaduseharudest kirjutatud, kuid nendega võrreldes ei ole õiguseteaduse alal peaaegu midagi veel ära tehtud.

      On raske keeles, mis alles arenemise esimesi astmeid läbi teeb, üleüldse teadusest kirjutada, siis seda raskem on selles keeles õiguseteadusest kirjutada.

      Õiguseteaduse keel on igas keeles sootuks iselaadiline, ehk õigemini õiguseteaduses tarvitatav stiil. Roomast alates ja aastasadasid elades ja edenedes on õiguseteaduse keel välja voolitud ja painutatud, milles lühikeste, kindlate lausetega selgeid mõtteid välja üteldakse.

      Lauseehitus, väljaütlemise-viis ja oskusesõnad, need peavad peenelt läbi mõeldud, trehvavad ja mõtet täpipealselt edasiandvad olema.

      Kes hästi ja tagajärjekalt СКАЧАТЬ