Kahe ilma vahel. Jüri Vilms

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sunduslikke määrusi välja anda. Kui aga niisugused määrused kuskil välja on antud, siis peaksid need, kes selle all kannatavad, Senatis sunduslikkude määruste väljaandja peale kaebust tõstma – oma võimust üleastumise pärast. Ka see küsimus on meie avalikus elus kultuurilise tähendusega, kas me kinniseid koosolekuid ilma teada andmata saame toime panna või mitte.

      Paar sõna ütleksime veel pidude kohta. Avalikkude pidude toimepanemiseks tuleb politseilt luba küsida45. Perekonnapidude ja – õhtute jaoks ei ole Kuritööde ärahoidmise ja lõpetamise seaduse § 130 selge mõiste järele mingit luba ega teada-andmist vaja. Politseil on aga õigus siis niisugust pidu ära keelata või ülevaatuse alla võtta, kui välja tuleb, et seal midagi seadusevastast sünnib. Perekonna-piduks või – õhtuks tuleks niisugust pidu või õhtut lugeda, millest osavõtjad peo toimepanijale isiklikult tuntud ja ka arv teada on. Tegelikult aga nõutakse harilikult, et ka perekonna-pidude või õhtute ärapidamiseks luba küsitaks. Nüüd võiks aga katsuda kord see asi Senatisse viia; siis saaksime selles asjas seletuse, mis segase olukorra käesolevas küsimuses lõpetaks.

      Nagu juba tähendatud, on nende koosolekute kohta, mis Riigivolikogu valijad või valijad-mehed (выборщики) toime panevad, isesugused määrused maksmas, mida Riigivolikogu valimise-seadusest leiame. Nende koosolekute kohta maksvate määruste järele peab nendest koosolekutest 24 tundi enne algust teada andma46, ja politseiülem ei saa mitte keelata koosolekut kokku kutsumast. Valijate koosolekule võib politseiametnik ilmuda ja koosolekut ka neilsamadel põhjustel ära lõpetada kui harilikke koosolekuidki. Valijate-meeste koosolekule ei tohi aga politseinik mitte ilmuda ja võib selle järele valvata, et sinna võõraid ei pääse47. Niisuguseid koosolekuid saab ainult kinnistes ruumides toime panna48. Neist koosolekutest võivad korraga ainult ühe kogu või järgu valijad-mehed ühes juhatajaga osa võtta ja valijate-meeste koosolekust ainult ühe ja sellesama valiva kogu valijad-mehed49. Näiteks ei saa linnades esimese ja teise järgu valijad mitte vastastikku üksteise koosolekutest osa võtta. Niisamuti ei või näiteks mitme kubermangu valiva kogu valijad-mehed ühist koosolekut pidada, vaid peavad iga kogu oma koosolekut eraldi pidama.

      Mis nendesse koosolekutesse puutub, mis linnavolikogu valimiste puhul kandidaatide ülesseadmise otstarbel ära peetakse, siis ei ole nende kohta mingisuguseid erimäärusi olemas ja need tulevad 4. märtsi seaduse alusel kokku kutsuda. Mis aga Riigivolikogu valimistesse puutub, siis peaks katsuma seaduslikke võimalusi tarvitada, mille järele nende koosolekute kokkukutsumine ja pidamine palju kergem on kui harilikkude koosolekute pidamine.

      RIIGIVOLIKOGU VALIMISE-ÕIGUS

      Riigivolikogu valimiste eel seistes ei ole vist mitte asjata lühidalt pilku üle meie valimise-õiguse käia lasta.

      Pealehes oleme linnades valimise kohta juba seletust andnud. Käesolevas artiklis käsitame siis valimisi maal ja vabrikutes. Enne aga, kui me seadusepunktisid lühidalt ette hakkame tooma, heidame paar üleüldist pilku meie valimiseõiguse saamise ja selle muutuste peale.

      Konstitutsiooni mõte on Venemaal juba kaunis vana, ehk konstitutsiooni sarnane kord küll alles 6 aasta eest sündis. Konstitutsiooni kättepüüdmises on mitmesuguseid liikumisi olnud, kuni viimase ajani ei olnud neist aga ükski täielikult õnnestunud ja nende ajalooline tähtsus seisab selles, et nad tulevastele liikumistele teed katsusid valmistada. Niisuguseid katseid on ka valitsuse-ringkonna vabamalt mõtlejad teinud, kuid pea-asjalikult laiemate kihtide eestvõitlejad. Need liikumised tõid viimase suure voolu juurde, mis 1905. aastal tervet vana korda vapustades ka meie kodumaast üle käis. Seda liikumist on hakatud suureks Vene revolutsiooniks kutsuma.

      Selle tagajärg on ka meie konstitutsiooni-sarnane kord meie kahekojalise parlamendiga: Riigivolikogu ja Riiginõukoguga.

      Meie seltskond ei saa Riiginõukogu koosseisu peale kuidagi viisi oma mõju avaldada, sest selle valimistel ei ole tal midagi kaasarääkimist. Sellepärast peatume meie ka ainult Riigivolikogu juures.

      Riigivolikogu mõte on mitmed muutused läbi elanud. Esimene manifest, mille tagajärjel Riigivolikogu asutati, anti 6. aug. 1905. See anti Bulõgini ministeeriumi ajal ja sellepärast on hakatud teda ka Bulõgini volikoguks kutsuma. Sellel volikogul pidi ainult seaduse-nõuandline tähtsus olema. See tähendab, temal oleks ainult nõuandev hääl olnud nagu muudel ministeeriumi juures olevatel seadusekomisjonidel.

      Teadagi, et niisugune volikogu kedagi ei rahuldanud. Rahvaliikumine muutus ähvardavamaks. Üle maa hakkasid poliitilised streigid liikuma. Anti 1905. a. 17. oktoobri manifest välja, mis Volikogu seaduseandvaks koguks muutis. Ka teisi kodanlikke vabadusi lubas see manifest. Neid oleme aga siiamaale asjata oodanud.

      Enne Volikogu kokkukutsumist rutati põhjusseaduste muutmise ja täiendamisega ja pandi need põhjusseadused ka maksma. Nende ülesanne oli Volikogu võimupiirisid mitmeti kärpida, iseäranis aga büdžeti (kulude-tulude eelarve) alal. Kuid teisest küljest kindlustasid nad teataval viisil seaduseandlike kogude olemist ja nendesse valimise korda.

      Põhjusseadusi võib ainult Keisri algatusel muuta (Põhjusseadused § 107).

      Järgnevates Põhjusseaduse paragrahvides loeme:

      § 84. Vene Keisririiki valitsetakse seaduste kindlal alusel, mis määratud korras välja antud.

      § 86. Ühtegi uut seadust ei või ilma Riigivolikogu või Nõukogu heakskiitmiseta välja anda ja temale ilma Keisrihärra kinnitamiseta seaduslikku jõudu anda.

      § 87. Kui Riigivolikogu tööde vaheajal erakorralised tingimused niisugust määrust nõuavad, milleks seaduseandlikku käiku tarvis läheb, siis paneb Ministrite Nõukogu selle otsekohe Keisrihärrale ette. See määrus ei tohi aga Riigi Põhjusseadust, Riiginõukogu ja Volikogu asutust ning Volikogusse ehk Nõukogusse valimise seadust mitte muuta. Määrus kaotab oma jõu, kui vastav minister ehk Peajuhataja kahe esimese kuu jooksul peale Volikogu töö algamist Volikogusse sellele määrusele vastavat seaduse-eelnõud sisse ei anna, ehk kui see Riigivolikogu ehk Nõukogu poolt vastu võtmata jäetakse.

      § 92. Seaduseandlikke määrusi ei või välja kuulutada, kui nende andmise kord käesolevate Põhjusseadustega mitte kokku ei käi.

      § 94. Seadust ei tohi muidu muuta, kui ainult seaduse läbi. Sellepärast on seadusel, seni kui ta uue seaduse läbi muudetud ei ole, täieliselt maksev jõud.

      Ka need Põhjusseaduse paragrahvid pandi enne esimese Volikogu kokkukutsumist maksma.

      Esimene Volikogu lasti varsti Põhjusseaduse § 125 põhjal koju, ja enne teise Volikogu kokkutulemist seletas Senat paljudele valimise-õiguse maha. Kuid ka teise Volikogu kokkupanu ei olnud soovitav. Ta lasti koju. Ei olnud loota, et kolmanda Volikogu koosseis valitsusele neilsamul tingimustel soovitavam saaks.

      Siis muudeti 3. juunil 1907 Valimise-seadust ilma Volikoguta, Põhjusseaduse 87-ndast paragrahvist mööda minnes. Ühtegi seadust ei tohi § 86 järele ilma Volikoguta välja anda. Ja vana seadus maksab Põhjusseaduse § 94 näol seni, kui ta uue läbi muudetud pole.

      Sellevastu on tegelikult uus määrus valimise-õiguses maksma pandud. Tema järele valiti kolmandasse Volikogusse ja tema järele valitakse ka tulevasesse – neljandasse.

      Mispärast oli niisugust valimise-õiguse muutmist tarvis ja mis oli selle muutmise juures põhjusmõtteks?

      Et selle peale vastust saada, vaatame, kuidas meie Volikogu liikmeid valitakse.

      Riigivolikogu СКАЧАТЬ