Kahe ilma vahel. Jüri Vilms

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ haridusorganisatsioonele aga vähenevad. Jutlustus pole nähtavasti kõikvägev. Kooliküsimus, nagu kõik teisedki rahvuskultuurilised küsimused, tuleb seada teisele alusele, sidudes rahvuskultuuri otsustuse seltskonna ja riigi demokratiseerimisega. Selle eest on aga Eduerakond alati varmalt hoidnud. Ta võiks kellegi silmas saada kahtlaseks. Need on näited igapäevase kultuuritöö alalt, võib neid keegi demokraatlikuks tunnistada?

      Rohkemat vastuvaidlust on leidnud see osa minu kirjast, milles jutt uue erakondliku voolu positiivseist ülesandeist. Nagu teada, väitsin ma tarvidust vabaks kultuuriliseks enesemääramiseks. "Kuid meil olgu selge, kuhu me püüame, ja see on: me rahvuskultuuriliste alade omapärane enesemääramise võimalus." "Rahvuskultuurilise vaba enesemääramise mõte peab tungima rahva teadvusse ka meil. See on tagatis, et me küllastame kord omi nõudeid. Seepärast on selle mõtte propageerimisel nii määratu tähtsus." "Postimehes" seletab Rahvuslane: see olla Eduerakonna programmist ära kirjutatud. Säält pole küll midagi kirjutada. Niisugust udu on kerge kokku puhuda.

      Pääle meie riigi on rahvusterikkamaks riigiks Euroopas Austria-Ungari. Viimase eeskujul olen ühte ja teist käesolevas küsimuses öelnud. Säälne rahvuste elu on edenenud palju kaugemale kui meil ja seetõttu võime säält ses mõttes õppida. Meie olud on aga rahvuslikult palju keerulisemad. On öeldud, et Austria rahvusolud on võrreldes meiega lihtsad kui korrutustabel. Katsudes kõrvaldada rahvuslikke hõõrumisi sotsiaalse ja poliitilise edu teelt, on kogu Austria rahvuste sotsiaaldemokraatia kaua tegunud rahvusküsimusega. Selle viljaks oli, et kogu Austria sotsiaaldemokraatia erakonnapäev vastu võttis rahvuspoliitika programmi Brünnis 1879. See erakonnapäev kuulutas pühalikult igale rahvusele õiguse rahvuslikuks oluks ja edenemiseks. Sel põhjusel oli programmi esimene punkt: Austria tuleb ümber luua rahvuste liitriigiks. Edasi: kõik ühe ja sellesama rahvuse omavalitsuspiirkonnad ühinevad üheks, rahvuslikult ühtlaseks koguks, mis on omade rahvuslikkude huvide korralduses täiesti autonoomiline.

      Pidades silmas neid ainukesi õigeid ja demokraatlikke nõudeid rahvusküsimuses, väitsin ka mina esimeses kirjas, et rahvuskultuuriliste huvide korraldus peab minema riigi käest vastavate rahvuste kätte, mis oleks riigi edule ainult kasuks. Sarnase korralduse tegeliku läbiviimise kontuurid tahavad laiemat ja põhjalikumat selgitust. Seda katsume tulevikus teha.

      Igatahes oli ka esimesest artiklist selge, et me nõuame täielikku rahvusautonoomiat. Sääl tuleb "Postimehes" keegi eduerakondlik Rahvuslane ja seletab aplombiga, need nõuded olevat maha kirjutatud Eduerakonna programmist. Vaadates Eduerakonna programmi, näeme sääl ka tõesti olevat midagi rahvusküsimusest. Säält loeme: "Venemaa keisririigi põhjusseadus peab kõigile keisririigis asuvatele rahvastele … kindlust andma vabaks kultuuriliseks enesemääramiseks, nagu: täielikku vabadust mitmesuguste keelte ja murrakute tarvitamiseks avalikus elus, vabadust õppeasutusi ja igasugu ühisusi, ühendusi ja asutusi avada ja üleval pidada, millel sihiks on iga rahva keelt, kirjandust ja haridust alal hoida ja edendada jne." Mis viisil, mis kujul see nõue tahetakse kehastada? Austria põhjusseaduses seisab seaduse määrusena Eduerakonna nõue. Austrias on ka omavalitsus. Sellega oleks siis Eduerakonna nõue täidetud. Vaatamata selle pääle keeb aga Austrias vihane rahvuslik võitlus.

      Viimane takistab massi iseteadvuse selginemist, sest tihti sarnastavad mõned klassid omad huvid kogu rahvuse omadega ja meie näeme ebaloomulikku pilti, kuidas poliitilised vastased heitlevad rahvuslikus vihas ühes rinnas. Õppides elust ja seades küsimust täiesti demokraatlikule alusele, tuli Austria sotsiaaldemokraatia rahvusküsimuses ülal tähendud seisukohale. Väites sedasama, leidsin ma Rahvuslaselt süüdistuse mahakirjutamises. Rahvuslase Eduerakond on viimase kümne aasta sünnitus. Brünni erakonnapäev oli aga 1899. Ja jäljendades viimast, sünnib mahakirjutus Eduerakonnast. Ja veel rohkem. Eduerakond on nii demokraatlik, et isegi Lääne-Euroopa sotsiaaldemokraatia oma programmi on laenanud temalt, luues seda küll juba ammu enne. Peab ütlema, kui vanahärrad hakkavad nalja heitma, siis ei suuda nad enam piiri pidada. Saavad koos oma nalja ja erakonnaga, mis teoreetiliselt põhjendamata teoreetiline, väga veidraks. Eduerakond on, mis ta on, aga ärgu keegi öelgu, mis ta on – siis on kära lahti.

      Nii ei ole ka programmiliselt Eduerakonna nõudmine rahvusküsimuses demokraatlik. Programm on programm ja taktika on taktika. Kes hakkab otsustama erakonna üle ainult tema programmi järele. Selle Eduerakonna programmi on kord 8. veebruaril 1909 käputäis inimesi kokku seadnud. Ainuke tähtis on see, mis erakond tegelikus elus teeb ja nõuab. Ja siis peab ütlema uuesti, mis ülal juba tähendatud: Eduerakond jutlustab tarvidusest rahvuskultuuriliseks enesemääramiseks, sidumata seda küsimust sotsiaalse ja iseäranis poliitilise korra demokratiseerimisega. Selge on aga, et meie rahvuskultuuri korralduse ideaal kõige lähemalt seotud on riigielu demokratiseerimisega. Eduerakond on aga vastuoksa katsunud meie rahvast tagasi hoida üleüldise elu edenemisele kaasa aitamast. Ta on katsunud saada oma püüdeile lähemale rohkem seletustega, kauplemistega ametkondades ja oma lojaalsuse näitamisega, pühendamata sellesse laiemaid kihte, kandmata neisse rahvusautonoomia hüüdsõna. Aga veel rohkem. Rahvusautonoomia mõtetki pole seadnud Eduerakond üles. Kõik tema kõnelused on jäänud uduse "enesemääramise" piiresse. Pole selgitatud, kuidas seda mõista ja teostada. Üheks uue rahvusdemokraatliku voolu praktiliseks ülesandeks oleks just rahvusautonoomia mõtte rahva teadvusse kandmine. On tume meil veel üleüldse autonoomia mõte, siis on tumedam veel rahvusautonoomia oma. Selle mõtte selgitamine ongi see suur ülesanne, millest kõnelesin "Vabas Sõnas" nr. 1. Detailide selgituse jätame teiseks korraks. Siin olgu aga tähendatud ka seda, et see mõte meie ajakirjanduses uus on. Ei ole seda Eduerakond, ei ka mingi teine kuulutanud. Isegi oma vaba enesemääramise mõtte teostamise katsed on jäänud ainult jutlustuseks.

      Mis tuleb aga teha igapäevases rahvuskultuurilises töös, milline seisukoht siin võtta?

      Kirjutasin selle kohta: "Me peame igast rahvuskultuurilisest ettevõttest osa võtma ja kaasa mõjuma selle ettevõtte demokratiseerimiseks." Vastuvaidluste järele on seda nii mõistetud, nagu soovitaks ma osavõtmist igast konkreetsest ettevõttest, igast organisatsioonilisest katsest. – n kõneleb isegi mutiklubist. Ma tunnistan, see mõte pole välja öeldud päris täpipäälselt. Mõistetud on sellega demokraatlike olluste tegevat ja loovat osavõtmist rahvuskultuurilisest tööst, tuues korraldusse ja juhtimisse demokratismi. Võis valearvamine tõusta, iseäranis kui oli seks teatud osa hääd tahtmist. On seda aga ka mõistetud ridade autori mõttes. Pole ka sugugi tähtis üles lugema hakata, millisil rahvuskultuuri aladel ka praegustes oludes demokraatlikud ollused peavad kaasa töötama. See sünnib elus eneses. Peensusi ette kirjutada on võimatu, nagu juba tähendud esimesel korral. Põhjuslausena aga peab maksma, et me ei hoia tegevast ja loovast tööst tagasi, vaid võtame osa rahvuskultuurilisist ettevõtteist neid demokratiseerides. Selle põhjusmõtte alusel otsustame kultuurilise tähenduse ja temast osavõtmise. Kui – ni "kultuurilise demokraatia" ja rahvuskultuuri mõiste järele mutiklubi on rahvuskultuuriline ettevõte, siis peab ta muidugi sellest osa võtma. Sarnane väide ei tähenda siin aga midagi, iseloomustab ainult seda härrat ja tema vaidlusviisi. Mis puutub Rahvuslase mõttesse, et uus vool ei taha mingit juhtivat mõju avaldada rahvuskultuuri töös, siis on see päris lapselik. Osa võtta võib juhtides ja ka ilma selleta. See kujuneb selle järele, kui palju jõudu on uuel erakonnal. Käib ta oma jõuga teistest rahvuskultuuri aladel töötavaist üle, siis määrab tema pääasjalikult selle edenemise sihi. Kui ta on aga nõrgem, siis ta seda muidugi ei jõua. Mis mõte on selle üle ette arutada. On ju nii selge, et see kujuneb tegevas eluvõitluses. Hää tahtmine ei otsusta seda küsimust.

      Ühte mõtteavaldust minu esimese artikli puhul pean veel puudutama. "Tallinna Teatajas" oli K. P. väga pahane sellest, et minu artiklis puudutatud rahvusküsimus laiemale arutusele võeti. Tema arvab, et avaldatud mõtted on nii kulunud tõed, mille arutamine täiesti asjata. Kas need K. P. – l tuntud tõed või ei, seda teab muidugi tema ise. Oletame ka meie seda. Siis on aga lõpmata kahju, et K. P. on nii ülitähtsa küsimuse suikuda lasknud. Ta on üle läinud väga venivale olupoliitikale, mis kaupleb, ostab ja müüb. Selle kõrval on aga need "kulunud tõed" kadunud. Veel rohkem. Just nende vastu on ka seatud – kas teadlikult või ei, on ükskõik – ühte kui teist СКАЧАТЬ