Kahe ilma vahel. Jüri Vilms

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vastatud, kus üks või teine iseäraline õigus maksab. Nüüd tekib aga küsimus, kuidas üks või teine õigus maksab, ehk selgemini ja kindlamalt üteldes – missugused määrused meie Tsiviil-õiguses, s.o. Balti Era-õiguse III jaos selle kohta maksmas on, mil viisil iseäralisi ja üleüldiseid õigusi kuskil piirkonnas tarvitada tuleb.

      Igas eelpool-tähendatud piirkonnas maksab selle piirkonna iseäraline õigus20. Ei ole selles alati mitte kõik juhtumised ära nähtud, siis on seaduses tähendatud, et niisugusel juhtumisel täiendava õiguse poole tuleb pöörata. Seesuguseks täiendavaks seaduseks on meie Talupoegade-õiguse jaoks vastavad Maa-õigused määratud21.

      Pääle iseäraliste ja täiendavate õiguste maksab muidugi üleüldine õigus, üleüldine kõigi piirkondade tarbeks, mille juurde peale iseäraliste ja täiendavate tuleb pöörata.

      Mis Kombe-õigusesse22 puutub, siis on tema tähtsus õiguses kindlaste ära määratud. Kombe-õigus ei või kirjutatud õigust muuta ega kaotada ja tema tarvitamisevõimalus on seaduseparagrahvides ära tähendatud23.

      Iga kohus peab seda õigust või – teisiti ütelda – neid seadusi tarvitama, mis tema all olevas piirkonnas maksavad. Sellest juhtnöörist tuleb kinni pidada, selle peale vaatamata, kas kohtuskäijad oma või võõra riigi kodanikud on. Kui aga kohtus isikud on, kes antud piirkonnast väljaspool, või kui ka väljaspool antud piirkonda asuvast liikumata varandusest kohtus vaielus tõuseb, siis tuleb niisugustel juhtumistel ka vastavaid väliseid seadusi tarvitada24. Näiteks tuleb isiku õigusevõime25 üle tema elukohas maksvate seaduste järele otsustada26. Niisama tuleb abikaasade varanduslik vahekord selle õiguse järele otsustada, mille alla mees abielusse astumise ajal oma elukoha ja seisuse järele käib. Nende muutmisega muutuks ka varanduslik vahekord27. Niiviisi võiks näiteid ka edasi tuua, aga saagu nendest.

      Nii on Balti Era-õiguse tsiviil-seaduste lühike ülevaade. Nagu lugejad näevad, on ta väga mitmekesine. Seda mitmekesidust tuleb nüüd muidugi ajalooliste tingimustega seletada.

      Nagu nägime, jaguneb meie Tsiviil-õigus peaasjalikult kolme jakku: Maa-õigus, Linna-õigus ja Talupoja-õigus. Selleks jagunemiseks on igatahes see asjaolu väga tuntavalt kaasa mõjunud, et kõik need kolm klassi – mõisnikud, linlased, talupojad – igaüks isesugustes tingimustes elasid. Mis aga Talupoja-õigusesse puutub, siis on temas üksikute normide loomisel väga raskelt meie maamõisnikkude käsi tunda olnud, kes kui "maa esimene seisus" kergesti mõju avaldama pääses ja siis ka oma huvide kaitset tublisti silmas pidas. Samati, kui ka mitte just nii suurel mõõdul, on mõisnikkude kasude silmaspidamist teiste õiguste juures tähele panna.

      Kes ei tunneks küll meie Balti mõisnikkude eesõigusi? Sellest kõneleme aga teine kord, otsekoheselt ei käi see mitte minu praeguse ülesande alla.

      KOOSOLEKUTE-SEADUS

      Meie ühiskondlik ja seltskondlik elu on edenemas ja keerulisemaks saamas. Alatasa tõuseb uusi huvisid päevakorrale: küll majanduslikke, küll vaimseid. Kui me oma ettevõtteid kindlale alusele tahame rajada, siis peame nende üle selgusel olema; aga seda saame olla, kui meil nende kõigekülgseks arutamiseks võimalus on. Võimalus kujuneb siin aga selle järele, missugustel tingimustel meie koos saame käia. Iseäralise tähtsuse peaks see küsimus lähedalseisvate riigivolikogu valimiste ja tallinlastel veel linnavolikogu valimiste pärast omandama.

      Kui me nüüd oma õigusi kooskäimise asjus tahame tarvitada, siis peame ka teadma, missugused seadused või seaduslikud määrused selles asjas maksavad. Sellepärast arvasin, et mitte ülearune ei ole, kui meie lugeja publik selle küsimusega lähemalt tuttavaks saaks; see oleks ka väga tarvilik.

      Enne 1905. aastat ei olnud selles asjas peaaegu mingisuguseid seadusi; sellepärast ei hakka ma nende juures ka peatuma. Esimene enam-vähem uuemoeline korraldus anti selles asjas Valitsevale Senatile Nimelise Kõigekõrgema Käsukirjana 12. oktoobril 1905. aastal. Need ajutised määrused ei olnud kaua maksvad ja nende asemele anti uued ajutised määrused – niisamuti Nimelise Kõigekõrgema Käsukirja läbi – Valitsevale Senatile 4. märtsil 1906. aastal. Ka need on ajutised määrused, kuid nad maksavad juba kuuendat aastat ja ei ole veel kuulda, et nende asemele seadust kavatsetaks. Et ainult need ajutised määrused maksavad, siis vaatleme ka sisuliselt ainult neid. Lühiduse mõttes kutsume neid lühidalt Koosolekute-seaduseks, ehk nende õige nimetus küll "1906. a. märtsi Ajutised Koosolekute-määrused" on.

      Enne sisulise arutluse algamist tähendan aga, et koosolekute kohta, mis riigivolikogu valimiste asjus toime pannakse, mõned erimäärused maksavad, mille peale ka lõpul tähelepanemist juhime. Kõige viimaks vaatame tegelikke küsimusi meie seltside ja avalikus elus, et nende otsustamist Koosolekute-seaduse seisukohalt arutuse alla võtta. Koosolekute-seadus on meie üleüldiste seaduste kogu 14. köitesse Kuritööde ärahoidmise ja lõpetamise seaduse § 11528 lisana sisse viidud.

      Kõigepealt liigitab seadus koosolekud kinnisteks ja lahtisteks ehk avalikkudeks. Kinniste ehk mitteavalikkude koosolekute toimepanemiseks ei ole mingit politseiluba ega teada-andmist vaja ja seda võib seaduse § 1 järele iga õiguse- ja tegevusevõimuline kodanik kokku kutsuda, ilma et sellest kellelegi teada tuleks anda1. Juhtub niisugusel koosolekul midagi seadusevastast, siis peab selle eest muidugi vastutama.

      Missugused koosolekud loetakse aga kinnisteks koosolekuteks? Selle kohta räägib seaduse 2. § järgmist: "Koosolekud on avalikud, kui neile määramata arv osa võtma pääseb või ka määratud arv, kuid koosoleku toimepanijale isiklikult tundmatud. Koosolekuid, mida seaduslikult elutsevad seltsid või ühisused ainult oma liikmete jaoks peavad ja kuhu võõrad ei pääse, ei loeta avalikkudeks. Koosolekud aga, mis teatrites, kontserdi- ja näitusesaalides, ühiskondlike ja seisuslike asutuste ruumides kui ka niisugustes ruumides toime pannakse, mis otsekohe avalikkude koosolekute jaoks on korraldatud ja selle jaoks välja üüritakse, loetakse avalikkudeks." Niiviisi võib siis ütelda, et kinnisteks koosolekuteks loetakse: niisuguseid, kuhu ainult määratud või teatud arv koosoleku toimepanijale isiklikult tuntud osavõtjaid pääseb ja mida mitte eespool (§ 2) ettetoodud avalikkudes ruumides toime ei panda, vaid eraruumides. Võõrastemajad, söögimajad, trahterid ja restoranid on kohad, milles kinniste koosolekute toimepanemise kohta midagi ei ole üteldud ja milles ainult avalikkude koosolekute toimepanemine keelatud on29. Sedaviisi peaks siis arvama, et niisugustes ruumides kinniseid koosolekuid toime võib panna. See oleks ka kõik, mis kinniste koosolekute kohta seaduses üteldud on. Nagu näeme, jätab seadus kinniste koosolekute asjus kokkukutsumise mõttes kaunis laiad piirid. Selle eest on kinniste koosolekute toimepanemist teist viisi kitsendatud – neid ei tohi mitte avalikkude kooskäimiste ruumides, mis eespool ette toodud, toime panna; eraruumid ei ole aga harilikult mitte nii avarad, et nendes suuri kinniseid koosolekuid kokku saaks kutsuda. Ja seda vist ongi seadus selle kitsendusega silmas pidanud, et kinnised koosolekud suurearvulised ei saaks. Nagu juba tähendatud, loeb seadus kinniste koosolekute hulka ka seaduslikult elavate seltside ja ühisuste endi liikmete koosolekud ja siin ei muuda loogiliselt juba seltsi ruumid, kus selts ise oma koosolekuid peab, viimaseid avalikkudeks. Kõik teised koosolekud, mis mitte kinnised ei ole, on avalikud.

      Avalikke koosolekuid võib kõiksugu küsimuste arutamiseks kokku kutsuda ja selles asjas ei tee maksev seadus mingisugust kitsendust, kuna 1905. a. 12. oktoobri määrustes küsimused ära olid tähendatud: riiklikud, ühiskondlikud, majanduslikud. Maksev seadus on selle poolest vabam.

      Avalikke koosolekuid võib iga õiguse- СКАЧАТЬ