Kahe ilma vahel. Jüri Vilms

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on "vilets tööliste hingedega sahkerdaja". Kui keegi jõuab aga neist endist sellele äratundele, et demokraatlik ühiskondlik töö on meil õieti ilma demokraatliku rahvuspoliitikata võimatu või vähemalt raskendatud, mispärast tuleb rahvuspoliitikaga kõige lähemalt teguda (заниматься, teguma) ja seda mitte jätta tagurlike olluste eesõiguseks, siis sajab sellele kaela sajatusi ja "proletaarlist tüsedat stiili", see on taganeja, ehk nagu säälpool öeldakse, "Juduschka".

      Ma pole näinud üksi seda hoolimatust, vaid veel rohkem seda, kui demokraatlikke elemente on hoiatatud rahvuskultuurilisest tööst osa võtmast, kutsudes neid tagasi teatrite ja hariduslike organisatsioonide toetamisest.

      Nii meie sotsiaaldemokraadid, kes on olnud seni tooniandjad, õhutavad mitte ainult hoolimatust, vaid ka lausa vaenu rahvuskultuuriliste ettevõtete suhtes. Mõistagi, et see kihutustöö peab mõjuma.

      On sarnane taktika millegagi õigustatud?

      Oletades õigeks, et proletariaadil on tarvis esimeses reas sotsiaalpoliitikaga teguda ja seekohaselt oma taktikat seada, me ei saa kuidagi õigustada ülalpool mainitud seisukohta rahvusküsimuses. Ta on vale vaadates ka sotsiaalpoliitiliselt seisukohalt. Iga otstarvet täitev poliitika peab tagajärjerikas olema. Rahvusküsimus pole ainult sotsiaalne ja poliitiline küsimus, vaid ka keeleline ja pedagoogiline. Vastuvaidlematu tõde on see, et ainult emakeeles kõige paremaid tagajärgi koolis saavutatakse. Kui seda võib öelda üleüldse õpetuse andmisest, siis peab seda iseäranis toonitama rahvakooli kohta. Kõrgemas koolis see kaotus väheneb, mis võõrakeelne õpetus teaduslikult sünnitab. Rahvakoolis pole seks võimalust ja just siin õpetus kannatab selle all määratult. Emakeeles peab õpetusel kaugelt parem tagajärg olema kui võõras keeles õppides. Õpetuse tagajärjest on loomulikult tingitud kultuuriline tasapind. Peaks kõigile arusaadav olema: mida kõrgem kultuuriline tasapind, seda selgem ja kõrgem iseteadvus, töölise juures ka ta klassiteadvus. See asjaolu on aga algtingimuseks võitluses oma seisukorra paremuse eest. Edasi peaks selge olema see määratu kasu, mis tooks rahvakeele sisseseadmine omavalitsuseasutustes ja üleüldse ametikohtis. See küsimus on aga rahvuspoliitiline küsimus.

      Praegu toodud väited käivad iga üksiku rahva kohta. Teatud rahva demokraatlikule massile pole aga üksi see tähtis, et ta oma kultuuriline tasapind võimalikult kõrge oleks, vaid talle on peaaegu niisama tähtis, et seda oleks ka teiste rahvaste oma. Mida kõrgem kultuuriline tasapind, seda vähem karta ühisele võitlusele vastuvõitlejaid. Sotsiaalset võitlust peavad aga kõigi rahvaste moodsad sotsiaalsed demokraatiad ühiselt. Kõrge kultuurilise tasapinna juures on vähe põhjust karta, et näiteks võiks ühe rahvuse töölisi tarvitada teise rahvuse tööliste palkade maharõhumiseks. Seda vähem põhjust on karta, et ühe rahvuse töölised teise rahvuse töölistele streigimurdjaiks saaks. Kas ei jätku neist näiteist? Tähendame siiski veel ühe pääle, mis tähtsamgi. Kultuurilise tasapinna tõusmise ja rahvusküsimuse demokraatliku äraotsustamisega kaob põhi selt ebaloomulikult nähtuselt, et teinekord demokraatlikud ollused võitlevad koos oma rahvuse tagurlike ollustega teise rahvuse demokraatia vastu, mis on ajaloos ette tulnud.

      Millega siis see imelik seisukoht on seletatav? Selle asjaoluga, et meie mainitud demokraadid on vene poliitilises koolis käinud. Vene demokraatial on aga ses asjas olusunniliselt sootuks teistsugusem seisukoht, sest ta on suure riigirahva demokraatia. Rahvuskultuuriliselt keegi ei ähvarda Vene rahvuskultuuri. Koolid on emakeeles, ametikohad on emakeeles jne. Vene demokraatia peab võitlust nende asutuste ümber ainult nende demokratiseerimise mõttes. Sedasama võib öelda ka Vene kodanlike eduliste erakondade kohta. Siis ei pea unustama ka teatud riigirahva liikme mõnusust, kes võib liikuda kogu suures riigis ja igas kohas oma lastele emakeeles õpetust anda, igas ametikohas emakeeles asju ajada. Raske öelda, palju see mõjub, aga ta mõjub. Riigirahva demokraatia võitleb oma tagurlike erakondadega ainult sotsiaalsel ja poliitilisel alal. Ainult tagurlikud Vene erakonnad ajavad aktiivset rahvuspoliitikat ja see on šovinistlik. See poliitika sihib teiste rahvuste ümberrahvustamise ja rõhumise poole. Et aga demokraatia on kõige rõhumise vastane, siis ka riigirahva demokraatia ajab rahvuspoliitikat selle šovinistliku poliitika vastu võitlemise mõttes. Ta poliitika on nii-öelda eitav. Et aga šovinistlik rahvuspoliitika on riigirahva juures pea ainuke olemasolev rahvuspoliitika, siis muutub seisukoht laiema massi juures, ka intelligentsis, üleüldse rahvuspoliitika vastu eitavaks. Sellega ei tehta jaatavalt üleüldse tegemist. See esiteks. Teiseks suure riigirahva demokraatia tunneb ennast solidaarsena teiste rahvaste proletaarsete massidega, sest ta võitleb nendega sotsiaalsel alal ühel rinnal. Nii sünnib suure riigirahva demokraatial ses küsimuses psühholoogia, mida Otto Bauer nimetab naiivseks kosmopolitismiks.

      Meie sotsiaaldemokraadid on selle naiivse kosmopolitismi koolis käinud. Nad on kandnud selle naiivse kosmopolitismi meile ja on seda veel nooruse teravuses äärmuseni suurendanud. Olud on aga meil sootuks teised. Mis riigirahva demokraatiale iseenesest arusaadav, selle eest tuleb meil kibedamalt võidelda. Seda pole meie demokraadid märganud. Nad nimetavad tagurlikuks iga rahvuspoliitikat, arvates, et õige demokraat ei peagi rahvuspoliitikaga teguma.

      Pilt on sootuks teine, kui me heidame pilgu läände. Riikes, kus suurt, arvuliselt teisist üle olevat riigirahvast pole, ehk kus edu nii suur, et meie seisame kaugel järel – sääl näeme kibedat võitlust just sotsiaaldemokraatide juures selle eest, et iga rahvas vabalt võiks omi rahvuskultuurilisi asju ajada. Nende erakonnad nõuavad, et riigid saaks korraldatud rahvaste ühisriikeks. Nad loodavad, et ainult sel teel kultuuri edu pääseb täiele õitsele ja tülid kaovad sotsiaalsest arenemisest. Nende teoreetikud seletavad, et iga rahvuskultuur laieneb ja süveneb ülalpool mainitud mõttes, ehk nad küll sarnanevad ainelise sisu poolest. Edasi nad seletavad, et ümberrahvustamine on paljudele põlvedele määratu valus protsess, mis rõhub ka väga paljude põlvede kultuurilist tasapinda, nii et selle all demokraatia kannatab kõige rohkem.

      Lõpmatu kahju, et me sotsiaaldemokraadid on oodanud seni valgust ainult idast ja läänele pööranud selja. Läänes elab palju väikseid rahvaid, kellelt võime paljugi õppida. Säälne edu on nii kaugel, et Austrias sotsiaaldemokraatia rahvuste erakonniks jaguneb, mis ühinevad kogu riigi erakonnaks. Need erakonnad on ainukesed, mis on demokraatliku rahvuspoliitika välja töötanud, milles isegi teiste rahvuste sekka rännanud vähemusile rahvuslikku kaitset nõutakse. Meil aga loitev vaen rahvusküsimuse vastu, paremal korral põlgav hoolimatus!

      Nii me avaliku elu voolud, mis on seni rahvusküsimuses seisukoha võtnud. Nende mõlemi seisukohad on moodsale demokratismile vastuvõtmatud, ülal ettetoodud põhjusil. Nii ei või enam edasi minna, asi peab muutuma. Kolmandat väljakujunenud rahvuspoliitika voolu pole meil veel olemas. Kuid kõik eeldused on, et see vool välja kujuneb kõige lähemal ajal. "Noor-Eesti" ümber kogunenud rühm, mis kasvab, tõotab seda voolu edustada. Osalt ka just seepärast olen neid ridu kirjutanud, et tarvis kindla seisukoha võtmiseks mõisteid avaliku arvustuse võimaluse all selgitada. Ka aeg on selleks kohane. Rahvuste maailm keeb. On öeldud isegi, et praegused suured sündmused sünnivad rahvaste ideaalide teostuseks. Mitte üksi rahvaste erakonnad ei selgita omi rahvuskultuurilisi nõudmisi. Me teame kõik üleskutset Poola ja Austria rahvaile, milles nende rahvuskultuuriliste ideaalide teostust kuulutatakse. Kui seda kuulutatakse meie riigiga vaenus olevaile rahvaile, siis on meil, kelle rahvuse elujõulisemaid liikmeid ses titaanlises heitluses Euroopa rahvaste vahel tule ja verega ka just Austria rahvaste poolt ristitakse, ses küsimuses seda rohkem põhjust kindlat seisukohta võtta. Raske on rahvuspoliitika peenusi kirjutuslaua taga välja mõelda, aga sihtjooni võime ära tähendada. Me ei lähe siinjuures endi rahvuse erihuvidest välja, vaid peame silmas kõigi meie riigis asuvate rahvaste rahvuskultuurilisi huvisid. Nagu juba ülalpool tähendatud, on üksikute rahvaste huvid ses asjas ligidalt seotud. Seepärast on tarvilik, et rahvad saaks omale võimaluse omi puhas-rahvuskultuurilisi nõudeid vabalt küllastada. Siia alla käiks koolid, teatrid, hariduslikud organisatsioonid, muuseumid, kunstiasutused jne. jne. Riigile oleks see aina kasulik, kui see hoolitsus rahvuste kätte läheks, sest vastasel korral on karta parlamendis rahvuslikul alusel erakondade kokkupõrkeid, töötakistusi jne. Soovimata nähtused, mis riigi seadusandlusele kõiksugu takistusi looks, nagu СКАЧАТЬ