Ilusast naisest ei saa head muumiat. Aarne Ruben

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jätkas ta. „Mingi vars või sang. Siin peab midagi olema.”

      Ka mina pistsin nüüd käe tulikuuma liiva. Pihku hakkas midagi labidasarnast. Liiv krudises mõnusasti, kuid käenaha jaoks oli see liiga kuum.

      „Ma toon telgist labidad,” otsustasin. Ja minnes mõtlesin veel, et koht ei ole kaevamiseks sobiv, sest siin tatsas ringi liiga palju kilpkonni ja kilpkonnad on teatavasti turistidele vaatamisväärtusteks. Nad klõpsivad nendest pilte nii mis jube. Seetõttu tuleks koht märgistada ning oodata ööd. Nõnda siis naasingi labidata ja ütlesin seda ka dr Lagusele. Ta nõustus ja me panime kohale sileda halli basaldi, mille dr Lagus otseti merest leidis.

      Öösel kella ühe ajal tulime tagasi. Meil olid kaasas labidad, kangid ja soomlastest maha jäänud viinakäru, mille peale otsustasime hiljem panna aardekirstu. Oli kottpime, ent endiselt soe. Kilpkonnad juba magasid, ent meie saabudes tõstsid nad päid, kaaludes ilmselt, kas tasub meile läheneda. Seekord ei teinud me neist välja.

      „See on ju ilmselge, et siin midagi on,” ütles dr Lagus, kaevates, hambad ristis.

      Pärast esimeste liivakihtide eemaldamist tundus, et olime sattunud teatavale pronksristile. Labida metallotsaga koputamisel leidus liiva all veel mitmeid kõvu kohti. Meie metalliotsija audiodiskriminaator andis ülipika signaali – see osutus leitud objekti tohututele mõõtmetele. Metalliotsija rohekas numbrilaud oli üksiti meie ainus valgusallikas. Võisin isegi kella vaadata, fikseerimaks ajaloolist kellaaega. Kell polnud palju.

      „Siin… see… on…” hingeldas dr Lagus. Mõõtsin senise kauguse maapinna suhtes ära ja leidsin, et olime kaevamisega jõudnud jala sügavusse.

      „Proovi kangiga,” soovitasin mina ja seadsin ka ise riistapuu risti ühe haru alla. Dr Lagus leidis, et augu kaldad tuleks ära kindlustada.

      Hiiglaslik metallrist andis järele. See oli üliraske. Üritasin tõsta – see võis vabalt olla üle kahesaja kilogrammi!

      „Ja see on alles algus,” tõdes doktor.

      Algus oli see ka seepärast, et leid tuli kõigist kohtadest liivast lahti kaevata. Metalliotsija näitas nimelt, et risti all on neli hiiglaslikku sammast.

      „Need on asekuningate kuldkujud,” hingeldasin mina. „Võime endile juba ühe käega õnne soovida, oleme õnnesärgis sündinud. Need on nemad, olen selles raudselt kindel.”

      „Enne olid raudselt, aga nüüd on miskipärast roostes,” vastas dr Bengt Lagus tuntud semiootiku Mihhail Lotmani sõnadega.

      Doktoril oli kohe ka soovitus varuks.

      „Kas tead, Jakupp,” ütles ta. „Praegu on meie jalgade all kolm tonni kulda. Tõenäoliselt võib siin olla ka väiksemaid kirste ja „rist” on alles algus. Kas sa ütleksid ära saja viiekümnest miljonist dollarist? Kas sinust jääb veel järele teadlast, semiootikut, teades, et oled sellise varanduse peal? Me võiksime selle eest mehitada oma Kuu-reisi, NASA vajamatagi. Me oleksime uued Roman Abramovitšid. Jäta meelde, ära hinga kellelegi, et me selle leidsime.”

      Ma teadsin, et see võib minna just nii. Ma olin seda kogu aeg teadnud! Ent kas või tuntud loodusseaduste järgi võis oletada, et me ei suuda seda kõike ära viia nõnda, et keegi sellest teada ei saaks. Informatsioon levib, eriti sellisel väikesel saarel nagu Réunion, mis on tuubil turiste. Oli vaja langetada otsus, et me võtame kõik endale. Ma andsin mõista, et suur rist tuleb tassida saare sisemaale, Helli grotti väikeste koskede juurde.

      „Hiljem tuleme siia suurema meeskonnaga,” ütlesin mina. „Raha sunnib nad vaikima. Asekuningate kujud tuleks üles sulatada. Me teeme oma kullareformi. Kuid tõenäoliselt tuleks meil siis mõneks ajaks pakku minna. Meie kaks oleksime siis omaette superriik.”

      Hiivasime „risti” välja ja matsime kõik ülejäänu maha. Pealmised liivamügarad seadsime paika nii, nagu poleks seal kunagi keegi käinud. Paar kivimürakatki läks sinna peale.

      Olen kindel, et meid ei näinud mitte keegi. Nüüd seisis meil ees ränk katsumus. Me pidime tinarasket, umbes kakssada kilogrammi kaaluvat aardekirstu tassima pooleteise kilomeetri kaugusele, sest just seal asus Helli grott.

      See grott oli viie minuti tee kaugusel vanast kabelist, mis rajati Réunionile 1671. aastal, mil saare (siis nimetatud Bourboni saareks) kuberner surus maha oma endiste orjade ülestõusu. Mõned orjad läinud peitu kivilahmakate varju, kus nüüd on mahajäetud kabel. Meri on siin kuni mandrilava lõpuni üsna madal, rannas paiknevad kohad nagu Anjou neem, Berry neem ja Bourboni neem.

      Mere rannikust algasid ja kabelini hargnesid kolm kiviteed, laotud väga rasketest kamakatest ajavahemikul 1720–1770. Need pidid läbi metsade viima grotini, õigemini koguni grottideni, sest neli grotti olid seal igaüks ääristatud koskede, maa alt voolavate allikatega. Siin olid ka painutatud ja kunagi purustatud tamariskipuud, kohati muutus nende võsa niivõrd tihedaks, et meenutas mangroovivõsa Floridas. Vaat nende alla me kavatsesimegi oma esialgse aarde peita.

      Esialgu tundus, et meie saak käib meile üle jõu. Dr Lagus ajas viinakäru välja, selle peale vinnasime tohutut vaeva nähes oma kakssada kilogrammi kaaluva kandami. Mul oleksid äärepealt randmedki liigestest lahti tulnud! Nüüd tuli käruga kiiresti asfaldini jõuda, enne kui selle põhi rohututtidel hüpates katki läinuks. Kilpkonnad said meie kiirustamisest ilmselt aru, sest andsid meile omal kombel au ning kooserdasid eest ära. Liiga aeglaselt!

      Koer kargles lihtsalt ümber meie, suutmata meid milleski aidata. Peagi pöörasimegi asfaldile. Ent poolel teel, kus allikad juba voolasid, lähenes meile keegi: eksinud mustanahaline, vist turist. Bimm teda ei puutunud. Meile heitis ta imestleva kõrvalpilgu. Meie viinakäru plõksatas tuhmilt ja kurvalt.

      „Murelikuks teeb,” ütles dr Lagus. Tal oli tuline õigus.

      Asfaldi peal läks asi kui lepse reega, peaaegu joostes.

      „Võta hoogu maha,” ähkis dr Lagus. Aga juba olingi seda teinud, ega ma oma valutavate kätega rohkem jõudnudki. Pealegi, kui soomlaste viinakäru kord paigast saab, ega teda siis suurt ei peata ka. Viimane, liivane osa oli kõige raskem – istusime mitu korda maha, särgid läbimärjad, vestid leemendamas.

      Kõige üksikumas ja metsikumas paigas panime aardekirstu maha. Polnud kulunud kaht tundigi – kell oli alles neli öösel ja Réunioni saar magas sügavat und. Kohisesid iidsed puud, kusagil laksutasid tiibu mingid valged veelinnud.

      Sellel kohal söandasime süüdata taskulambid, veendumaks, mida me siis kogu aeg vedanud olime. Materjal, millest poleeritud kaas oli ehitatud, polnud tõenäoliselt mitte pronks, vaid tina, mis rannavee märgi olusid arvestades oli tunduvalt vastupidavam materjal. Kaas oli inkrusteeritud Mehndi-ornamentidega: paabulinnupead, poolkaared. Tõenäoliselt 18. sajand. Lukkki oli keerukas, kuid see oli kulunud astmeni, et seda ei noa ega kangiga avada ei olnud võimalik. Lukuauk meenutas ovaali.

      Üritasin seda avada Yamaha mootorratta võtmekomplektiga, sest rasked kuus- ja nelikantvõtmed näisid hetkeks lukuauguga sobivat. Tulutult.

      „Nurgast võtame metallilõikuriga,” arvasin mina. Me ju pidime selle lahti saama!

      Jäi nii, nagu mina pakkusin. Peitsime kirsturisti kerge liiva ja risu alla ära. Nüüd oli ta võsas, eemal kõrvalistest teedest. Sinna ei osanud keegi vaadata. Meiegi kõndisime telki kõrvalisi radu pidi. Pärast titaanitööd tuli kindlasti sõba silmale lasta.

      Järgmisel hommikul uurisin ma netist suure saeteraga Blacki & Deckeri metallilõikuri kohta. Maailma parim eksemplar maksis kõigest paarsada dollarit. Aardekirst tuli lahti saada!

      Kirjutasin СКАЧАТЬ