Ilusast naisest ei saa head muumiat. Aarne Ruben

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ järgi kuuluma Eestile.

      Siis tuli küsimus, mida ma olin kõige rohkem kartnud: kolonel küsis, kust me väärtasjad leidsime. Millised piraadilaevad küll siia olid ära eksinud?

      Te saate ju aru, et mul polnud dr Lagusega midagi kokku lepitud. Küsisin, kas kolonelil on kaarti. Muidugi oli tal kaart, päris korralik Réunioni ja tema lähedaste vete kaart. Kuid mõõtkava puudumine hakkas kohe silma – kaart, millel pole mõõtkava, teeb seda halvas mõttes ikka. See on kasutu.

      Ütlesin seda kohe. Nimetasin kogu seda riiki kolkaks, kuhu ei ole jõudnud eesrindlik tehnika. Kolonel kuvas kaardi enese ees olevasse vedelkristallmonitori ning lisas kollaste joonte kaupa ka mõõtkava.

      „Kusagil siin,” osutasin ma ebamääraselt, tonksates Réunioni lõunavete mingit punkti. See ei olnud umbkaudugi suunatud varanduste tegeliku asukoha poole, kuid ma tahtsin neid proovile panna ja tülikast rumalusest kiiremini lahti saada.

      „Siin on kolmkümmend meetrit sügavust,” ütles kolonel. „Teil vedas. See on ülivärviline maailm, pirnkorallid, valged korallid, mereanimoonid, klounkalade pesad. Kas te tõmbasite käega üle merepõhja?”

      „Aardekirstu otsides ikka,” vastasin, olemata kõiges küll eriti kindel, mis pada ma nüüd välja ajasin. „Ma olen ju kogenud sukelduja.”

      „Mida te tundsite?” tahtis kohalik teada.

      Vaene mees! Ta mõtleb mind vahele vedada! Need krutskid olid ju nii läbinähtavad! Nii võis püüda mikrokalu, aga mitte mind. Ma ei teadnud midagi merepõhjade floorast, kuid olin veendunud, et nii lihtsate võtetega mind ikka sisse ei vea. Ka semiootikul on oma maailm, omad reeglid ja kogemused.

      „Käega üle merepõhja vedades ei tundnud ma midagi. Mul olid kummikindad käes. Merepõhjas on teadagi mürgiseid taimi. On ka elektriseerivaid.”

      Sümpaatne kolonel hakkas naerma.

      „No elektriseerivaid meil siiski pole. Aga millist eelinformatsiooni teil kasti kohta oli? Kas uskusite, et tinarist merepõhjas on täis varandust? Kogu teie lugu näib läbinähtavalt uskumatuna. Inimesed on teinud aastaid tööd, on loodud Levasseuri laevade mulaaže, üritatud taastada aprillitormi aastal 1721 ja äkki teie lähete ja leiate.”

      Ütlesin, et me laenutasime Banyan Tree plaažilt skuutri ja oleme sellelt palju sukeldunud. Lõpuks on leidmine ju ka õnne asi. Iga hobisukelduja võib leida. Vaja on ainult head tahet.

      Kolonelile toodi mingi paber.

      „Te saatsite Dublinisse oma kolleegile sadakond asja. Sûretesse saadetud fotod neist hinnalistest reliikviatest näitavad, et asjad on tõepoolest pärit Portugali Goast, enamik neist dateeritavad 17. sajandi algusesse. Kuldsõrmused Alexandria Katariina initsiaalide ja märkidega on tõenäoliselt pärit Goa Sé katedraalist, mis on oluline UNESCO pärandikoht. Seaduse järgi on leitud asjad seega UNESCO vara ja teile makstakse soliidne leiutasu.”

      Mul kihvatas – nii et ikkagi oli Pete meid maha müünud! Kolleeg või asi – sellist ei saa usaldada.

      „Härra kolonel,” ütlesin mina. „Teie käes on minu pagas. Samuti on üks teie jünger tekitanud mulle olulise kehavigastuse, lüües mind oma relvaga selga. Seda ei saa andestada. Teie kohus on mind majutada, kuni minuni jõuab advokaat Eestist. Samuti nõuan ma otsekohe kokkusaamist oma kaaslase, dr Lagusega.”

      Sain vastuse, et provintsi esindajad on välja maksnud paar järgmist ööpäeva hotellis Titrain, kus me ka seni olime peatunud. Kuulnud Reutersist „mingi aarde” leidmisest, oli siiapoole väidetavalt juba teel rahvusvaheline uurimisgrupp eesotsas Massachusettsi ajalooõpetaja John Cruses-Wilkins juunioriga, kes oli tegelnud Réunioni aarde otsimisega juba 1977. aastast. Öösel olevat mul võimalus mister Johniga oma kogemusi jagada ning järgmisel päeval kella üheteistkümneks hommikul on politsei keskhallis plaanis ühine pressikonverents rahvusvahelisele pressile. Seniks olla minu käsutuses kogu informatsioon Réunioni lääneosa merepõhja kohta, sest me peame osutama, kust me oleme oma otsinguid alustanud, kus lõpetanud. Lõplik otsus leidude ja leiutasude kohta tehakse mõistagi kohtus.

      Ma ei suutnud mõista, kas mul polnud tegemist mitte lolliga, sest ikka veel ei olnud ta peatunud põhipunktidel: millal ja kus näen ma uuesti dr Lagust ja kus on minu telefon? Kui meid telgis kinni võeti, olid sõjaväelased kohe läinud sorima minu isiklike asjade kallale.

      „Soovin edu! Seersandid viivad teid pääslasse, kus saate kõik isiklikud asjad, ka telgi. Loomulikult ei kuulu „isiklike asjade” hulka teie riisutud varandus!”

      Kolonel lõi käe kõrva äärde. Vähemalt temaga mul enam tegemist ei tulnud.

      „Selle riisumise väljendi eest te veel vastutate,” sisistasin mina ja kirjutasin ülekuulamisprotokollile alla.

      „Eks me näe, eks me näe,” sõnas kolonel ja muheles totakalt.

      Minu asjad anti mulle tõepoolest tagasi ja peagi seisin ma politseimaja ees, raske punane spordikott käes – sama kott, millega me postimajja kulda ja hõbedat viinud olime. Nüüd oli see kasutu.

      Pidasin väljaminekut eluohtlikuks – olin arvestanud sellega, et otsekohe on mul parv pressi vastas. Kuid mitte kedagi ei olnud, mitte hingelistki. Olid vaid kahe järjestikuse laternaposti ja rentslivõre varjus hingeldavad hulguskoerad. Siin olid äsja teetööd pooleli jäetud ja koerad kasutasid uusimat tehnikat jahedaks lõunauinakuks ära.

      Päike paistis otse lagipähe, kohalikud pidasid lõunatundi. Lähedal asuv bensiinijaam viskas pahvaka värskendavat, madalaoktaanilise kütuse hõngu. Tumedad lõunamaa mehed abistasid kliente masinate tankimisel.

      Helistasin dr Lagusele. Telefon oli välja lülitatud. Saatsin talle sõnumi, et ta kohe kindlasti tagasi helistaks, kui „toru” taas tema kätte satub. Pidasin veel aru, kuhu ta koer jäänud oli, aga võib-olla oli siin koerte tarvis eraldi vangla.

      Lugesin oma raha üle, aga seda oli vähe. Selle eest oleks saanud lennata Pariisi, sealt ehk Dublinisse, kuid mitte kuhugi edasi. Ja ikkagi, arutlesin mina, oli hea, et nad mu hotelliööbimised kinni maksid, sest homne pressikonverents pidi tulema raske. Sellise tasemega pressikatel polnud ma kunagi varem viibinud.

      Astusin kesklinna poole. Minu kõrval peatus Hitchin Taxi märgiga hall Volkswageni väikebuss. Ausalt ütelda tuli see täiesti õigel ajal, sest mu jalad olidki juba väsinud. Roolis oli mustanahaline mees sellele rassile ebatüüpilise tiheda habemega, milles leidus palju halle karvu. Ta rääkis murtud inglise keelt nagu enamik saareelanikke.

      „Mister! Ae, mister, kuhu läheb? Vast tuleb peale?”

      Ma tegin seda, ma astusin peale tõepoolest. Kabiin oli räpane, põrandale oli visatud suitsukonisid, poolikuid sigarette, jäätisepabereid, tühjaks lutsutet merikarpe. See ei läinud mitte kokku sohvri valge triiksärgiga.

      „Mis kesklinna soovid? Lääneossa? Õlletuba, vanad koloniaalmajad, Francois Mahé de la Labourdonnais’ kuju?” loetles ta tähtsamaid vaatamisväärsusi, ehkki ses linnajaos võis neid kindlasti rohkem olla.

      Nimetasin hoopis oma hotelli nime.

      „Aa, tean,” ütles ta ja võttis vastu ootusi hoopis vale suuna. Sellest tekkis esimene häiresignaal minu peas.

      „Mac Auliffe’i puiestee on täis,” pudistas ta, andis gaasi ja lülitas sisse viienda käigu. „Katsume plaaži juures ära keerata.”

      Aga nagu arvata võiski, СКАЧАТЬ