Ilusast naisest ei saa head muumiat. Aarne Ruben

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pea. Meekulbiga tehke üks „ongat”. Ja siis veel see murtud, poolenisti hautud vari.

      Või „vältimaks naist te ei pea riivama” – see on ju selge kui allikavesi. Teksti viimased laused jätavad mulje suurest segadusest: kas kuivatada koera, et leida merd? Ja kes haudus varju? Nõel? Kes on Peter? Kas ta tahab naist, kes on nõus „mehega magada ja seal teha, läbi”? Asi kisub absurdiks, asi hajub, nagu ütlebki teksti viimane sõna.

      Banaanilind zouza on samuti tekstis sees – tuleb võtta paar banaanilindu. Need linnud elavad Madagaskari troopilises looduses, neil on kollased kõhud ja nad söövad punaseid marju. Kohalikele on nad tuvide eest.

      Kui ma iial mõnele noorele semiootikule soovitaksin tõsiselt intellektuaalset ülesannet, siis oleks see just nimelt piraatide aardekaart.

      Niisiis, nagu te aru saate, olen ma krüptoloog, semiootik ja mul tuli nüüd üks tekst dekodeerida. Vanaaegne salakiri, mille kallal oli tegelikult juba aastaid hambaid proovitud. Ülesandes oli midagi üllast ning võimsat: kes siis ei tahaks tuhnida sajandite tolmus, mida laiali puhuda ei ole võimalik?

      Igaüks, kes asub dešifreerima, peaks kõigepealt jälgima, kas tema jõud sellest üldse üle käib. 1963. aastal dešifreeris vene nõukogude etnograaf ja maianist Juri Knorozov vanamaia keele märgid. Enne seda oli ta põhjalikult tundma õppinud vanahispaania keelt ja uurinud käsitlusi preester Diego de Landa käsikirja kohta, millele ta kavatses toetuda. Knorozovi ülesande maiade kirjasüsteemi lahti mõtestamisel tegi keeruliseks see, et ka tänapäeva maia keele grammatika ei sarnane ühegi euroopa keele omaga. Knorozov õppis maia kirjakeele ära ja tundis ühes tekstis ära ühe sõnaliite, mis märgib selles iidses keeles tähendust „sisse”, „juurde”. Kui meiegi tsivilisatsioon praegu katastroofis hukkuks ja järele jääks vaid üks paberilipakas, mis kujutab endast tolmuimeja reklaami, siis oleks tähtis, et lipakal oleks tolmuimeja pilt. Neid sõnaühendeid, milles on „tolmuimeja” või „tolm”, esineks selles tekstis teadagi rohkem kui ükskõik missuguses teises tekstis, sellepärast oleks dešifreerijal varsti selge, et teksti juures olev imeja pilt on tihedasti seotud sõnaga „tolm”. Teinud selgeks selle kindla asja, saaks dekodeerija edasi minna. Just niisamuti talitas ka noor vene teadlane Knorozov, mõtestades lõpuks lahti vanamaia tsivilisatsiooni kirja.

      Teine asi oli piraadi aardekirstuga. Olivier Levasseur oli prantsuse piraat kahel ookeanil: India ja Atlandi. Ja see tähendas, et ta kõneles ja kirjutas kreooli-prantsuse keeles, mis on mõneti erinev tänapäeva prantsuse keelest. 26. aprillil 1721 ründas tema juhitud piraadialus Cassandra Portugali laeva Nostra (Nossa) Senhora da Cabo (Meie Neeme Valitsejanna). Nostra Senhora pardal oli India asekuningas ja ühes temaga Goa provintsi aarded: kümme kilogrammi suuri kalliskive, kullast kujusid, milles suurim ulatus inimesele kaugelt üle pea, India valitsejate sarkofaagid täis kuldkroone, plaatinakange ja palju-palju muud. Kõige rohkem oli portugallastel kahju seitsme jala kõrgusest kuldkrutsifiksist, mida Goa Tuleristiks kutsuti. Kõik need asjad hakkasid täitma piraadi kirste ja kõik need mattis ta ka maha. Midagi ei ole siiani leitud. Kusagil maa all magab igavesti miljon piastrit. Miljon piastrit on praeguses vääringus 126 miljonit eurot.

      See on suur raha.

      Mida saaks osta 126 miljoni euro eest? See on ligi kaks miljardit krooni, kogu Eesti riigi finantseerimistehingute maht ühe rahandusaasta jooksul. Eesti kaitsevägi saaks selle eest osta maailma kalleima hävituslennuki F-22 Raptor („Raisakotkas”). Selle rahaga saaks väike riik soetada ja hambuni relvastada terve tankidiviisi. Võiks elektrolüütida ja puhtaks joogiveeks muuta suure mereakvatooriumi või muretseda igale Lasnamäe perekonnale oma maja.

      Selle raha „leidja” oleks varsti eliidi hulgas, sõidaks kallite autodega ja tema telefoninumber oleks rangelt salastatud. Blondid neiud roniksid talle hulgakaupa sülle ja sängi, teda kutsutaks laulu- ja tantsusaadetesse ja tema kohta kirjutataks sadu netikommentaare, milles teda süüdistataks kõikvõimalikes jaburustes. Ta kõneleks, et tema suurim mure on turvalisus ja privaatsus ning tema tütreid võiks leida peamiselt jahtidel kusagil Kreeta lähedal, peas mustad prillid. Nutikad maajõmmid peaksid plaani tema tütarde röövimiseks lunaraha nõudmise eesmärgil ja kui tema perekonnanimi oleks juhuslikult näiteks Miljon, siis peaks president varsti nentima: „Miljoni raha viib riigi tugevasti kreeni.”

      Inimesed hakkaksid Miljoni hiigelsummade ees kaotama oma identiteeti. Noored gümnaasiumitüdrukud, olles teinud katset Miljonit rajalt maha võtta ja nappides kostüümides tema jahile pääseda, kelgivad sellega tabloidides ja peatselt hakkab rahvas neid nimetama Tema püha nime järgi: Miljoni-Anett, Miljoni-Jaanika, Miljoni-Moonika.

      Muidugi tekib küsimus, miks ei ole siis Levasseuri varandust siiamaani leitud? Kui India viitsekuninga aarded tähendavad tohutut hulka raha ja pöördelisi muutusi teadusmaailmas, siis mismoodi on võimalik, et varandus alles maas lebab?

      Aga vaat ikka selle koodi pärast! Levasseuri poomisel juulis 1730 võttis ta rinnalt keerulise koodiga sildi, viskas selle rahva sekka ja hüüdis: „Eks katsuge aare üles leida!” Aga pole leitud. Enne Teist maailmasõda otsiti seda Seišellide suurimalt saarelt nimega Mahé, kus kividel on kummalised inskriptsioonid. Ranniku kividele, mida igisoe soolane vesi silitab, olid uuristatud koer, kaks madu, üks hiidkilpkonn, hobune, kes tantsib kastil, mehe pea, noad ja tahukad. Arvestades seda, et Levasseuri kirjas oli juttu nii koerast, nõelast kui ka rüütli peast, polegi seda nii vähe.

      Enam kui kolmkümmend aastat tagasi otsiti Olivier „Sisalik” Levasseuri aaret samalt saarelt, kuid kohast, kust looded olid võrreldes kolmesaja aasta taguse ajaga maad vähemaks hammustanud. Sest siis olid ju hoopis müstilised ajad!

      See Seišellide saar oli toona tõsine Robinsoni saar, kuhu üle saja aasta ei olnud astunud ühegi eurooplase jalg. Saar jäi kaugele kõigist laevateedest ja selle kuuma liivaga muinasjuturandu nautisid vaid pärismaalastest inimsööjad, kes olid toona seal ka ise haruldased külalised. Mahlased kookospalmid, tamariskid, sõnajalad ja nahkja kattega meduusipuud moodustasid keerukaid tihnikuid, mis ronisid isegi rannakaljudele ja võisid kõrgetel ookeanilainetel purjetajale jätta saarest mulje kui tõelisest Eedeni aiast. 1609.–1747. aastani valitses saarel suur ajalooline vaikus, vähesed väljavalitud teadsid tollest tsivilisatsioonivabast maalapist mere kaarduvate kurvide taga.

      1977. aastal asutigi aaret otsima merele loovutatud maa asemelt.

      Prenez 2 les casse, oli piraat Levasseur oma segases kirjas järeltulevatele põlvedele pärandanud. Keegi ameerika miljonär leidis, et varahommikul, kui meri ei ole veel tõusma hakanud, tuleks minna pehmele liivale kivide juurde ja sealt kaevata. Meretõusu ajaks tuleks kaevatav osa tammiga sulgeda. Casse on prantsuse keeles purustus ja Mahé saarel olidki looded kaljust pankrannikut purustanud.

      Ameerika miljonäri otsinguid kroonis mõningane edu. Ta leidis sealtsamast koopa, milles oli tühi surnukirst, mõned mündid ja musketid – see oli ka kõik.

      Alles aastakümned pärast seda asusid asja kallale semiootikud. Mina, eestlane Jakupp Vihmasagar Tartu, dotsent Bengt Lagus Berliini ja Peter Collins Dublini ülikoolist. Muidugi tekib teil nüüd kohe küsimus, miks on eestlane asja kallal. Miks on nii tähtsad salakirjad usaldatud meie Maarjamaa vaprale pojale? Kuid eks on ju meilgi maamulda pandud müütiliste nimedega tegelasi, kelle nime kõik kultuurilised konnotatsioonid vajavad veel dešifreerimist, Kullamaa surnuaeda maetud Sitakoti Mats olgu vast siinkohal paras näide. Eestlased võivad, nad oskavad!

      Ja siis leidis meie semiootikute punt, et Levasseuri kiri, tema viimne sõnum käsib kogu aja midagi teha, aga ei sisalda õieti ühtegi koordinaati, ühtegi sammude hulka ega muud soovitust aardekirstule lähenemiseks. On räägitud mingist meest (mielle), mis tegelikult on aga ehk valesti kirjutatud sõna „meremiil” (mille). Seal kusagil seisab kirjas ka varjualune (toit) – „katus” või siis tõesti „varjualune”, mis on miskipärast murtud (cassé). Ka siin СКАЧАТЬ