Ilusast naisest ei saa head muumiat. Aarne Ruben

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üheski ei olnud sellist saagi. Meil tuli taas rahakotti kergendada ning minul lennata Tansaaniasse, Dar es Salaami, kus kuulu järgi olid imehästi varustatud tööriistapoed. Lõpuks oligi nõutud kaup käes.

      See oli veidi heledam öö, mil me värske metallilõikuri kirstule peale lasime. Oo, kuis siristasid tsikaadid, väsinud rändaja alalised kaaslased lõunapoolse hemisfääri troopilistes öödes! Vedas, et nad summutasid ka metallilõikamise hääle.

      Me värske metallilõikur oli ergonoomiline, mis sel väga konkreetsel juhul tähendas, et mõõtepulgaga oli võimalik reguleerida metalli paksust, millest sooviti läbi hammustada. Lülitasin Blacki & Deckeri akutoitele ja dr Lagus viis saetera kirstunurga suhtes neljakümne viie kraadise nurga alla. Tinast paiskus välja helesinine sädemetevoog, ettevõtmine hakkas meenutama leekkeevitust. Juba kahetsesime, et me kaitseprille kaasa võtnud ei olnud.

      Kui kirstu kaks nurka olid avatud, praksatas kogu kupatus ise teljest lahti. Mis oli seal sees… oo, sulg tõrgub seda kirjeldamast! See oli kalliskivide, kulla, hõbeda ja isegi plaatina meri, iidsete ammu unustatud müntide võrratu kollektsioon. Meie ees rullus lahti pool keskajast ja kogu uusaeg. Ainuüksi kalliskivide kogu oli meeletu, seda leidus kümnetes ja kümnetes kilodes. Nende hulgas oli tulipunaseid spinelle, mis lõigatud mündisuurusteks seibideks, Samudragupta ja tema hobuse aleksandriidist kujud, mille sees justkui sädeles roheline naturaalne valgusallikas, topaasi ja rubiini kuubikud, kuldraamistuses sinakaskollane akvamariin. Seal oli draviidide hõbedast käevõrusid 16. sajandist, millest igaüks maksis juba kenakese varanduse. Seal oli Jeesuse plaatinast kroon, valmistatud Madridis, seal leidus Andamanilt pärit lapsekäesuuruseid pärlikarbisisusid. Kõige huvitavam oli Dekkani kuninga kuldne maosõrmus smaragdiga: madu oli kord end keeranud selle kunagise kandja sõrme ümber. Tegemist oli latsutaja maoga nii, nagu neid näeb tsirkuses, lõuad avatud, kõik elemendid hirmutamiseks valla.

      Miski rõhus raskelt dr Lagust. Ta vajus kössi ja toetas pea raskelt kätele. Ta peni tõmbas tal jahutava keelega üle näo.

      „No nüüd oleme portsu otsa sattunud,” kirus dr Lagus.

      „Ja see on alles algus,” ütlesin mina. „Maha jäi ju veel teisigi sääraseid kaste, lisaks vähemalt kolm hiiglasuurt kullast kuju.”

      „Mida sa selle kõige eest ostaksid?” küsis dr Lagus.

      „Ma omandaksin USA firma Lockheed Martin aktsiate kontrollpaki,” vastasin mina.

      Dr Lagus hingas sügavalt sisse. „Kõige kasulikum, mees, on osta omale seaduseid. Muide, ka mina ostaksin omale kontrollosaluse. Kõige kasulikum on investeerida BPsse, Gazpromi. Aga kõigepealt tuleb meil see kraam maha müüa.”

      „Me ei saaks näiteks New Yorki art dealer’ile ligigi,” leidsin mina. „Pruugib meil vaid selle maosõrmusega minna, kui ta teatab meist FBI-le. Meie ees ei ole ju lihtsalt mingi varandus, need on varjatud märgid, mis on maa sees peitunud aastasadu. Need on elu ja surma märgid. Seesugused on kunstiajaloo varjatud teooriad, mis meie ees lebavad. Sest kui miski on olnud peidus nii kaua aega, siis saavad uusi teooriaid nii antiik, modern kui ka ampiir. Kahtlemata äratab tähelepanu, kui kunstiturg osutub äkitselt üle ujutatuks ennenähtamatute artefaktidega.”

      Dr Lagus soris oma sülearvutis. Keerulistel hetkedel ei pöördunud ta mitte ainult oma eruditsiooni, vaid ka andmebaaside poole. Ta seisukoht kõlas nüüd selliselt:

      „Arvestades seda, mis on Goa viitsekuningate kujudest teada, tuleks meil eeldada, et meie teada on maa all kolm tonni puhast, kõige kvaliteetsemat kulda. Nagu teada, on untsi kulla hind maailmaturul 35 dollarit. Niisuguse arvestusega võime eeldada, et meie käsutuses olevate kujude maksumuseks ühes muu pudi-padiga, mida me hetkel endi ees näeme ja mille võiks viia nelja seljakotiga Réunionilt minema, 140 miljonit USA dollarit. Nagu näha, on kogu Katari riigi kullareserv kolm tonni ja meil saab sama palju olema. Sedaviisi hakkame veel opereerima fleksibiilse väikeriigina!”

      Ta vaatas arvutist järele ja teatas:

      „Muide, sinu Eestil on kulda varutud palju rohkem kui Kataril.”

      Teadsin, mida me tegema pidime: tuli need kujud lihtsalt üles sulatada. See eeldas gigantset maffiaoperatsiooni. Dessanti Réunionile pimeduse katte all, jahisadama blokeerimist. Ja kuna niisugused operatsioonid ei saanud jääda võimude tähelepanuta, tuli meil arvestada piiratud tulevahetusega.

      Jah, sel hetkel olime me veel vaesed teadlased, kuid see pidi meie arvates muutuma. Unistasime, kuidas me hakkame kuuluma Bilderbergi gruppi, varjatult tegutsevate ülirikaste mõjuvälja, mis määrab riikide ja rahvaste saatuseid. Kuidas sa ometi oled alla langenud taevast, helkjas hommikutäht, koidiku poeg, tükkidena paisatud maha, rahvaste alistaja? Nii ütles piibel. Sellest kõigest unistasimegi. Kuid kõigepealt tulid needki aarded muu pagasi hulgas minema viia.

      Väärtasjade ükshaaval üle lugemisel saime arvu 801. Mõistsime, et viimane aeg oli Pete asjasse pühendada: et näed, vana kallis kamraad, leidsime ja pealegi veel niisugusest kohast, kus keegi oodatagi ei osanud. Siin ei jäänud midagi muud üle, kui saata kogu kraam postiga ja ükshaaval saarelt minema. Ei hakataks kahtlustama, kui saadetised tuleksid Pete’i Dublini ülikooli aadressil. Kõik pakid valgustataks küll läbi, kuid ilmselt ei tehtaks veidrate piirjoontega asjust nendes eriti suurt numbrit. Pakid olid minemas ju akadeemilistesse ringkondadesse! Tuli Pete’i informeerida.

      Telefonis jäi Pete esmalt mõtlikuks ja seejärel kahtlevaks.

      „Te olete hullud!” hüüdis ta. „Kuidas see teil õnnestus? Me ei saa endale lubada luksust olla mustad arheoloogid!”

      „Pete, meie käsutuses on juba kuus-seitse miljonit,” argumenteeris dr Lagus, kõndides rannal edasi-tagasi. „Mitte keegi ei saa kunagi teada, kust need asjad pärit on. Maailmas liigub iga päev ringi viiskümmend tuhat kõige erinevama otstarbega muinasväärtust. Ma võtan kontakti Fleischmani fondiga Pretty Trustist, see varustab Los Angelese kunstikeskust. 800 kuldasja ja pärlit pole neile mingi probleem ära paigutada. Nad leiavad igale asjale legendi. 92 % nende varudest on illegaalse päritoluga. Aga meil on see raha käes, pihus, mõistad?”

      Pete küsis, mida me rahaga peale hakkaksime, kui me ei saaks siis enam korralikult magadagi. Meil oldaks kogu aja kannul. Ta ise peaks oma akadeemilise karjääri jätma, ehkki tal olid just nüüd nii suured plaanid.

      See pani dr Laguse häält kõrgendama, nii et ma konspiratsiooni huvides palusin minna metsatukka ning sisemaa poole. Kohati ta lausa röökis telefoni.

      „Pete, selle rahaga avame me mitu erinevat galeriid nii Euroopas kui ka Ameerikas. Meil saavad olema oma galeriid, mõistad? Kas ma pean sulle puust ja punaseks tegema, et kuus miljonit on meil käes, kuid sada nelikümmend kolm miljonit magab ikka veel maapõues? Ja sa ei oska hinges aimatagi, kuskohas, sest sa ei tea, kust me kaevasime, labidat me röövlinägude kombel sinna ei jätnud. Ja nüüd jääb sul võimalik valida, kas töötad koos meiega või kerid kus kurat!”

      Telefonikõne teine pool päris ilmselt, kus me kulda hoidma hakkame, ent dr Lagusel oli ennetav vastus:

      „Kanalisaartel on Gold Money nimeline maksusadam, mida hooldab Royal Bank of Scotland. Selle suurte varude vahel hakkame hoidma ka kulda. Suurbritannia rahapesuvastane seadus muidugi küsib kulla päritolu kohta, kuid me peame leidma omale aristokraadist variisiku, kes suudab tõestada, et tema vanavanaisa on selle kõik pärandanud.”

      Pete telefoni teises otsas ilmselt kahtles dr Laguse mõistuses, sest dr Lagus pidi talle midagi lubama. Ja doktor lubas:

      „Tead, Pete, sa mängid meiega kaasa ja saad hiljem kolmkümmend miljonit dollarit. See on sinu enda huvides. Paigutad meie varanduse СКАЧАТЬ