Ilusast naisest ei saa head muumiat. Aarne Ruben

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poleeritud graniitkividest, mille kõrval kasvasid lilled, mida Euroopas võiks kannikesteks kutsuda. Peni vehkis sabaga, nii et inimesena tekkis soov talle isegi kaasa tunda, et nii pisikesed asjad teda lõbustasid. Kuid ootamatult sattus koer vängele metsikult kasvavale hobutatrale, mida Seišellidel nagu Tristan da Cunha saarelgi ohtralt kasvab ja millest on nii hurmavaid pildikesi maalinud Jules Verne oma „Kapten Granti lastes”.

      „See on vist mürgine rohi,” ütles Pete. „Koera nina tunneb liiga hästi selle ammoniaagi moodi lõhna.”

      Bimm taganes kummalisest rohust nagu lummutisest.

      Aga juba oli tunda ka ranna ja meriadru aroomi. India ookean tormas veel üsnagi päikesesoojana rannikule ja jahenes alles seal. Dr Laguse koer hüppas lainete eest ära, siis aga sukeldus nende sisemusse.

      „Viskame siis koera vette,” ütlesin mina. „Piraadiaardekirstu kiri ütleb ju, et un chien turc un… de la mer… et bien sécher. See tähendab, et koera tuleb kuivatada täpselt seal, kus tal on merega tegemist olnud.”

      Dr Lagus võttis trussikud ära ja vahetas need ujumispükste vastu. Siis tõmbas ta taskust vorstijupi ja meelitas sellega koera merevette. Peagi ujus Bimm veepritsmetes.

      „Võib-olla on aare seal, kuhu ta nina tüürib,” naljatas Pete. Ja kohe oli tal uuesti ütlemist, seegi kord peni kohta:

      „Kui juba hakkasid koera maitsva vorstiga narritama, siis anna see ka lõpuks kätte! Mis sa ilmaaegu narritad!”

      Dr Lagus tegi ütlemata kibestunud näo. Kuid samal ajal kuulsime, kuidas meie ühine, meile kõigile sedavõrd omaseks saanud koer Bimm lõugadega läbi vee tegi: „Oo-hng! Oo-hng!”

      „Talle on vesi kurku läinud,” kommenteeris dr Lagus ja andis koerale vorsti kätte. Üsna varsti nähti teda koera kuivatamas. Just nii oli ju ette nähtud.

      „Kas ta ei ütelnud mitte sama fraasi, mis ka piraadi kirjas oli?” pakkusin mina. „Seesama „ongat”?”

      Ammu oli aeg teha inventuuri selle kohta, mida me õieti Seišellidel tegime. Oli see nüüd tõsine teaduslik uuring, kas me ajasime 18. sajandil toimunud sündmuste jälgi? Või oli see hoopis puhkus, nagu mitmedki firmajuhid Seišellidele puhkusele sõidavad? Kiri oli ju ilmselgelt liiga keeruline, piraat Sisalik lihtsalt irvitas meie üle.

      Pealegi oli Olivier Levasseuri „kood”, tema poolt kirjapandu tugevasti kinni temaaegsetes, 18. sajandi tavades. Juba algus oli kahemõtteline. Kui lugeda algust Aprés je mets une paire de pigeon, siis tähendab see, et ma panin kuhugi tuvipaari. Aga piraat on oma surmaeelses kirjas kirjutanud pigem Apré jé – mis ehk tähendabki, et „võtke tuvipaar” ja edasi 2 coeurs que se a tête cheval une corde. Tüüpiline piraadi keel!

      Võllas ja köis lahendavad ka kolmanda rea mõistatuse. Müütiline ongant seal ei ole sugugi mingist pärismaalaste keelest üle võetud, vaid on mõistatuslik lühend sõnast onguent („haavasalv”). Seda tehtigi mee kaasabil. Nii kuuluvad kokku kõik mereröövli ellu sattunud mõisted: süda, naine, võllas, tuvi ja haavasalv.Sest polnud ju õieti midagi tähtsamat haavasalvist. Kes mäletab „Aarete saare” mereromantikat, siis seal sisenes hüüde „Palkmaja, ahoi!” saatel tarre dr Livesey, et anda piraatidele rohtu. See salv aga, mida tohtrihärra jagas, oli onguent, inglise keeles, doktori-isanda emakeeles lihtsalt ointment. Ja nüüd ütles sedasama sõna ka meie koer, kes läbi merevee kahlas, et end meie kätte kuivatamiseks anda. Ta ütles: „ong”.

      Kui uurida näiteks vangi tätoveeringuid, leiaks sealt kindlasti poolalasti näkineitsi, noolega läbilastud südame, ahelad, kuradi, võlla ja emale või jumalale viitavad vandesõnad. Naha pealt võib parimal juhul leida ka aardekirstu või mõne relva. Päris kindel on, et kriminaal laseb näiteks sõrmenukkidele tätoveerida ristid, mis sind alati kaitsevad, nagu piraati haavasalvid.

      Millest röövel mõtleb, see on varsti ka ta nahal.

      Kokkuvõtteks: see kõik oli vägagi segane värk. Ja võis ka öelda, et veerand tuhat aastat tagasi surnud piraat lausa mõnitas meid. Aegade side oli siin justkui liiga julm ja karm. Ümberringi niisugune troopiline puhkuseparadiis, aga Olivier Levasseuri segasest kirjast saime üksnes kummalisi läkitusi!

      Pete oli meie hulgast vast ainus tõeline teadlane. Kuni meie koera ujutasime ja kuivatasime ning kuulasime, kuidas tema ütleb „ong”, osutas Pete nagu tõeline Robinson käega majesteetlikult lääne poole ja hüüdis:

      „Lainete vahel on üks suur kivi!”

      „Ja mis siis sellest?” pärisin mina.

      „Vaata ometi, kivi peal on rist!”

      See hüüatus mõjus tõesti nagu soolase veevoo laks vanale illuminaatorile. Teritasin oma pilku. Kivi sisse oli tõepoolest graveeritud viltune rist, kuid selle nurkade seesmuses lokkas tõeline vetikate õitseng. Sinivetikas ja ülejäänud fütoplankton tootis seal agarasti hapnikku ja orgaanilisi aineid, mis lahkusid lainetesse õrnalt kilejate mullidena. Suure laine eest kaitses kiviristi rändrahnu selg. Tüüpiline India ookeani mereromantika.

      Sinna risti juurde siis ujusimegi, see oli pikk tee. Kuivatatud Bimm ei ujunud ühes meiega, sest ta oli ülitark ning teadis, et keegi peab ka jääma meie riideid valvama. Sest me polnud ju ometi mingis metsikus looduses, kus võisime talitada täitsa omapäi, me olime populaarses Bel Ombre kuurordis, mis kannatas parajasti rahva vähesuse pärast vaid sellepärast, et oli varajane hommikutund. Ent rannal oli üsna soe.

      Ja meri oli samuti soe. Hetkel tundus kummaline vaid see, kuidas olid seni nii vähesed inimesed seda ristiga kivi märganud – viibisime ju, kordan, küllaltki populaarses kuurordis.

      Pühkisin mereristilt adru ja uurisin seda lähemalt. Rist oli natuke viltu nagu sõber Lõunaristki lõunataevas, kõigi meremeeste üldine orientiir. Vahetevahel lüüakse risti harud kivisse kirvega ja nelja löögiga, aga see rist oli löödud palju osavamalt – kahe vajutusega.

      Dr Lagus pani ujumismaski pähe, sukeldus nagu part ja ütles lõpuks:

      „Isegi kui siin all ongi mingid kirstud, siis siit pole küll mõtet kaevama hakata. Selle abaja on lained ammu liiva täis visanud. Te ju näete, kuidas see käib – tuleb suur laine ja liigutab põhjaliiva suuri masse. Siia kivi taha koguneb kõik see praht. Meie jalge alt võib suuta korjata tuhandeid tonne liiva, enne kui me aardeni jõuame. Arvame küll, et see on õige koht – kuigi – just siin kuivatasime koera ja siin ütles koer meile „ong”.”

      Seekord oleksin dr Lagust juba peaaegu uskuma jäänud. Aga me siirdusime edasi. Peagi alustasime oma lõunasööki restoranis La Marine. Mereandidega muidugi. Seal võttis dr Lagus Pete’i ees üles vana, kuid mõneti ootamatu teema:

      „Ütle, Pete, miks sa mõnitasid mind seal rannikuvees? Kivi juures, kas mäletad? Mina arvan, et sa ei oleks pidanud seda ütlema, et ma narritan oma koera vorstiga ega anna talle seda kätte. See oli liiast.”

      Ka Pete oli üllatunud: „Sa ju näitasid talle seda vorsti korduvalt. Kui minul koer oli, siis ei teinud ma kunagi nii. Ma olin oma koeraga solidaarne.”

      Dr Laguse silmade välimistesse nurkadesse ilmusid veidrad punased ärritusetriibud. Ma olin nendest triipudest küllaltki üllatunud, seda enam, et olime saarel juba päris korralikult päevitunud. Dr Lagus lisas sellesse diskussiooni parasjagu jaburust:

      „Mis viga olla koeraga solidaarne. Sa ei tunnegi koeri. Mina pidin täna oma Bimmi ujutama, ma pidin teda kuivatama, nagu La Buse’i kaart käskis. Vaat minul võib olla СКАЧАТЬ