Ilusast naisest ei saa head muumiat. Aarne Ruben

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jätkas:

      „Sa olid juba Londonis sihuke imelik. Ja vähemalt ühel konverentsil samuti. Sa ei meeldi enam mulle, ei meeldi juba ammu.”

      Ja kuigi Bimm Pete’ile sel hetkel käppa andis, otsekui lepituseks ja oma peremehele truuduse murdmiseks, ei võtnud Pete koeralt pakkumist vastu.

      Pete: „Kas sa mäletad Weinreichi esinemist? Sel konverentsil? Mul ei olnud millegagi salvestada. Ma tahtsin kogu Weinreichi teksti üles kirjutada. Me oleme ju kõik semiootikud, me peame üksteist aitama! Aga mul lõppes tint otsa ja mul ei olnud kuulsa teadlase juttu millegagi üles kirjutada. Ja sa ei andnud mulle oma teist pastakat! Sul oli, aga sa ei andnud. Kas sa mõtled, et halb tegu ununeb?”

      Dr Lagus tellis magustoiduks kukli, mille otsas rosetiks keerutatud mesi. See oli otsekui jätkuks sellele, et kuulus piraatki oli oma kirjas kõnelnud meest. Maitsvate toitude sekka kogunes aga terake halba energiat.

      Dr Lagus oli imelik ja Pete’ile ei meeldinud kogu see värk. Nad olid päriselt tülli pööranud. Pete läks tagasi hostelisse, aga meie kolmekesi telkisime. Lagus istus kaua öise, mühiseva mere ääres, aga koer magas mu jalgade juures. Võsa ja sõnajalgade tagant paistis Mahé saare eresinine laternavalgus. Pruunikad pikaseljalised tirdid-tsikaadid lõid kooris kõrvulukustavat lärmi, otsekui tunneksid nad end kogu maastiku täieõiguslike peremeestena. Neid ei olnud kuulda alles siis, kui teki üle pea tõmbasid.

      Olin just suigatanud, kui äkki tundsin, kuidas keegi mind sõbralikult õlast müksab. Nagu arvata, oli see doktor. Ja tal oli mulle öelda midagi öist. Nagu Arnol Tõnissonile, mõtlesin.

      Lagus alustas:

      „Kuule, ma tahaksin sinuga rääkida. Ma ei tea, mis on sisse läinud meie sõbrale Pete’ile. Varem oli ta palju normaalsem. Aga ma tean, kes suudaks meid ära lepitada. See oled sina. Just – eestlased on väga head diplomaadid. On ju Eestimaa kõigest tükk, maariba keset merd – Narvast Läti piirini, võta või jäta, nagu neem. Ja sellisel neemel puhuvad alati kanged poliitilised tõmbetuuled. Kui palju on seal tulnud tegemist erinevate valitsejatega. Meie tüli on siin veel väike asi. Et sa oled nii hea diplomaat, ootame lahenduskäiku just sinult. Oi, mulle meeldis, kuidas kõnelesid oma põhjamaast, oma juurtest, oma vanaisast…”

      „Kuidas saaksin mina aidata?”

      „Ütle talle, et ma vabandan tema koera ees. Ütle seda nagu eestlane…”

      „Tema solvas ju sinu koera.”

      „Ah, ei, sa ei tea kõiki üksikasju. Pärast oli vastupidi. Sõimasin tema peni, seda, kes tal kodus on, türgi koeraks. See oli ootamatu mulle endalegi.”

      Ma pahvatasin pärast hetkelist mõtlemispausi:

      „Neid võimalusi, kuidas saaksite ära leppida, on sama palju kui meres liiva. Sa mõtle sellele loole kirstudest, mida ma sulle mereloomastiku rahvuspargis kõnelesin. Usu põhjala muinasjutte. Ning siis me saaksime edasi minna oma aardeotsimisega, oma semiootikaga.”

      Pärast läks ikkagi nõnda, et dr Lagus saatis mind lepitusretkele Pete’i juurde. Aga selgus, et Pete oli juba ära sõitnud – Pariisi – tooma koopiat sellest Gallica raamatukogu raamatust, millest eespool juttu oli ja ilma milleta näis aarde leidmine võimatu. Ta lendas, raisates oma vaevaga kogutud säästusid, lendas, kirus ennast – ja meil ei olnud midagi teha. Iidse käsikirjata ei tundunud aarde leidmine lihtsalt võimalik.

••• 

      Kõige hullem on just see, kui teadlased lähevad kaugele India ookeani saarele aaret otsima ja salakirja lahti mõtestama ning pööravad seal tühisest asjast hoopis tülli. Isegi iidne ajalugu naerab seal nende üle.

      Järgmisel päeval oligi nii, et dr Lagus tagus peaga vastu rannaliiva ja nuttis:

      „Miks ta küll ära läks, see meie Pete! Ta oli nii tundlik! Miks ma pidin teda küll solvama!”

      „Ta läks lihtsalt Pariisi seda iidset käsikirja tooma, kus võib leiduda meie saladuse võti,” selgitasin mina.

      Kuid Bengt Lagus pistis jälle pea liivasse nagu jaanalind.

      Me ei hakanud Pete’i ootama. Läksime taas lennukile ja sõitsime Seišellidelt Réunionile – selle sümpaatse saarekese kirdeosas asub eelmainitud Inglaste tee – Chemin des Anglais, kus aardekirste on otsitud juba kahekümnenda sajandi kahekümnendatest aastatest saadik.

      Esimest korda esineb Chemin des Anglais Réunioni 1763. aasta kaardil ja kulgeb käänuliselt üheteistkümne järsu mäeaheliku vahel. Täpselt sajandijagu varem olid tee jaoks kive kokku tassinud Komooridelt ja Madagaskarilt pärit orjad. See oli tõeline titaanitöö, tuhanded vaevu sülle mahtuvad kivid, kokku kantud. Kivid, mille alumine ots mulda mahtumiseks teravaks ihutud. Need polnud seega just üleliia rinnakorvi-sõbralikud, seepärast vast suridki kümned orjad piraadi halastamatu piitsa all.

      Rada ulatus mereni ja just sinna mererannikule meil asja oligi. Nimelt on arvatud, et rannal teatava korrapäraga kulgevad kivikühmud on piraadi salamärkide koopiad tegelikus ruumis – kuid see oli umbes kaheksateistkümnendajärguline hüpotees, mida õieti keegi enam tõsiselt ei võtnud.

      Kaskaadid Inglaste teest põhja poole langevad kaljujärsakutest merre, seejuures näeb üks kaljupank tõepoolest välja nagu rüütli pea. Niisiis seadsime oma sammud just sinna. Algas liivarand, kuid kühmud jätkusid. Keegi naljahammas Prantsusmaalt oli arvutiprogrammi alusel kindlaks teinud, et künkad tegelikul maastikul korduvad samasuguse sagedusega nagu e-tähed tollel Levasseuri läkitusel, mille ta veel tapalavalt rahva sekka viskas.

      Sääl me siis käe mulda pistsimegi.

      Õige pea ümbritsesid meid sel rannikul elutsevad, rahvusvaheliselt kaitstud hiidkilpkonnad, keda kohalikud kutsuvad ka aldabraks – hiiglasliku massiivse kilbiga, umbes 120 kilogrammi kaaluvad loomad. Teadsin, et kui aldabrale pakkuda mõnd rohelist liblet, siis võib ta oma pea lausa mõnekümne sentimeetri pikkuses välja sirutada ning nuusutamata ja inimest täiesti usaldades selle lible ära süüa – nad lähenesid inimestele meelsasti, lootes maitsvat toidupala või lihtsalt silitust. Aldabra ei karda mürki, ehkki ta organism on mürgistusele vägagi vastuvõtlik. Ta usaldab. Koidikul kogunevad aldabrad alati hulgakaupa rannajoonele ning vaatavad sealt merd. Paitamise peale sirutasid nad kaelad välja ja hakkasid vigisema, kuid tarvitses mul jalaga tugevasti vastu maad põrutada, kui nad tõid kuuldavale lühikeste portsjonite kaupa krigisevat heli. Ma ei saanudki aru, kas kilbikad loomad põrutusi nautisid või mitte – nii flegmaatiliselt käitusid nad.

      Nüüd peksis Bengt Lagus peaga vastu maad ja üks aldabra hakkas talle kohe lähenema. See võttis väga kaua aega. Kulus oma kümme minutit sellest, mil aldabra oli midagi otsustanud – selleni, mil ta suunurgad üles kruttis ja reaalselt tegutsema hakkas. Inimesel oleks temalt õppida just nimelt arukust.

      Dr Bengt Lagus oli nii endast väljas, et tagus maad ka rusikaga. Aldabra lähenes ta rusikale ning katsus keelega ta higi soolasid. Maitstav ei avaldanud aldabrale erilist muljet ja ta hakkas portsjonite kaupa vigisema. Koer vaatas seda kõike osavõtmatult pealt.

      „Siingi kohal arvan ma, et ta lepitab nagu eestlane,” ütlesin mina juhtunut kommenteerides.

      Ühel kilpkonnal oli jalal punakas haav ja esmaabi õppinud inimesena sidusin selle kinni. Terve sidumise aja vaatas aldabra mulle otsa ja tema pilgust peegeldusid mitte rahalised, vaid kogu planeedi loodusaarded.

      „Siin on midagi,” ütles dr Lagus äkki äärmiselt tõsiseks muutudes.

      „Mis siin siis on?” astusin minagi lähemale СКАЧАТЬ