Ilusast naisest ei saa head muumiat. Aarne Ruben

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on meie mees,” ütles ta rahulolevalt.

      Läksin St Denis’ postkontorisse ja ütlesin, et ma tahan rääkida selle juhatajaga.

      Juhataja oli neljakümnendates eluaastates mees, kes troonis oma moodsas avaras klaasseintega kabinetis. Loomulikult kippusid need klaasseinad mind häirima, sest klaasseintel on omadus nägusid meelde jätta. Minu ees oli seersant Patou Parvedy, juba valgeks kuluva nahaga sümpaatne kreool.

      „Istuge,” ütles ta.

      Ma olin tõsiselt närvis. Kuidas alustada? Alustasin nii: „Härra Parvedy, te olete kindlasti kuulnud suurest varandusest, mis kütkestav piraat Olivier Levasseur teie saarele jättis?”

      „Aga kullakene,” alustas mahe bariton. „Need aarded ei ole siin saarel. Need on Mahé saarel, Seišellidel. Vähemalt kakssada aastat on turistid seda nii siit kui ka sealt otsinud, on toodud suured puurtornid, kasutatud satelliidi ja loodete abi, maapinda on songitud kõikvõimalike kiirtega. Tulu ei ole sellest mitte mingit olnud.”

      Käes oli tõe hetk ja ma ütlesin:

      „Teadke siis, et mina ja üks minu sõbrapoiss oleme need üles leidnud. Täiesti juhuslikult.”

      Parvedy tõstis kulmud kõrgele.

      „See ei saa tõsi olla. Te kas teete minuga praegu lolli nalja või olete leidnud midagi muud. Kui te nalja teete, siis – teadke, et minu tööaeg on üsna piiratud.”

      Avasin tagasihoidliku spordikoti ja demonstreerisin talle kalliskive ja käevõrusid.

      „Mis ütlete nüüd?” küsisin.

      Seersant Parvedy avas ja sulges suud nagu India ookeani haikala.

      „Kui palju teil neid on? Kus need täpselt olid?”

      Nüüd tuli minu kord selgitada.

      „Vaadake, meie ei ole mustad, kuritegelikud arheoloogid. Oma koduülikoolides oleme lihtsad filoloogid. Tulime siia, koopia Levasseuri krüptogrammist näpu otsas, abiks ajaloolised ja filoloogilised teadmised. Praegu teab maailmas vaid neli inimest, et midagi sellist on sündinud. Alles eile oli neid inimesi kaks. Maa sees on veel piisavalt aardeid, et rajada terve finantsimpeerium ja vallutada pool Euroopat. Igaühele sellist õnne elus ei pakuta. Ja täna pakun ma seda teile.”

      „Mida te mulle täpselt pakute?” ei suutnud Patou Parvedy mõista.

      „Valmistage ette nelisada liht- ja nelisada väärtpakki,” ütlesin mina. „Kuld ja kalliskivid tuleb saata Iirimaa pealinna Dublinisse. Iga ese ise pakis. Tasuks selle eest saate miljon dollarit. Me oleme ausad, me maksame.”

      Seersant Parvedy jäi järele mõtlema. See võttis tal kaua aega ja sellepärast otsustasin teda aidata.

      „Nagu te näete, ei riskeeri teie mitte millegagi. Teete kogu loo ühe korra kaasa ja lahkute rikka mehena.”

      Ta nägi ka ise vabalt ära, et riski pole, ja nõudis aadressi, kuhu pakid saata. Dr Lagus tõi veel teisegi spordikotitäie naudi ja postipakkide vorpimine võis alata. Saadetised läksid Pete’i ülikooli-aadressil ja otse tema nimele. Ta oli meile selgitanud, et nii olla kõige turvalisem.

      Järgmisel hommikul olid Prantsuse kreemikas politseivormis mehikesed rannal meie telgi juures. Poisid võtsid asja väga tõsiselt, kaasas oli kolm automaasturit. Hirmunud klutid, kes pidasid meid vähemalt pommiterroristideks. Sellest oli kahju, et asi lõppes nii ootamatult, olime jõudnud Pete’ile saata kõigest sada kümme väärtasja.

      „Olete arreteeritud,” ütles politseiohvitser. „Teie kaevamised on siin ebaseaduslikud ja ka teie kirst on leitud.”

      See oli alles pauk! Meil olid oma advokaadid muidugi olemas, kuid dr Laguse oma viibis parasjagu Berliinis ja minu oma Tallinnas. Rikkuritena olime alles algajad, me polnud jõudnud veel kõiki nõkse ära õppida. Ütlesin paigalt liikumata:

      „Teil ei ole õigust meilt mingeid vihjeid välja pigistada, enne kui meie advokaadid ei ole siin. Ma tunnen seadust, värdjad.”

      Sain selle eest automaadikabaga üle küüru ja meie tee viis kohe St Denis’ politseijaoskonna poole. See oli olnud valus hoop, õlg lausa tulitas.

      Majaks osutus suur tektoonkivist hoone vanasadama ja vanade merele suunatud kahurite juures. Musta maasturiga sinna toimetatud, valvas iga meie asfaldil läbitud ruutmeetril meie järele õige mitu troopikakiivrites musta meest. Lõpuks toimetati meid koloneli kabinetti. Pani imestama, et lihtsad säändeniilased ei tundnud meie vastu mingisugust huvi. Igas Euroopa linnas oleksime viivitamatult rahva hulgas kangelasteks saanud.

      Koht oli muidugi taas kaunis: kolmnurkseks pügatud palmid, sealsamas sillerdav meri. Ainult läheduses voolava tähtsa liiklussõlme autod rikkusid kogu lõbu. Jõudsin nagu möödaminnes dr Lagusele tähendada:

      „Annaksin päris suure osa meie varandusest, et siin lihtsalt niisama turistina ringi liikuda.”

      Dr Lagus ei lobisenud kunagi niisama. Selgi korral oli ta vastus asjalik:

      „Ja pea meeles, kohast X mitte sõnagi! Isegi piinamise korral!”

      „Piinamist nad vaevalt rakendavad!”

      Teadsin suurepäraselt, mida ta peab silmas koha X all. Soovitus oli igati asjakohane, sest X koht oli artefakt, mis võis meie elusid tundmatuseni muuta.

      Nagu oli arvata, sattusime me koloneli juurde mitte paarikaupa, vaid eraldi. Kõrged ülemused võtsid meid ükshaaval ette ja ma isegi ei teadnud, kas minu kompanjon oli juba ülekuulamisel käinud.

      Kolonel jättis tunduvalt sümpaatsema mulje kui tema alluvad, lühipükstes tüübid. Ta kasutas sõnu, mis olid omandatud ilmselt mõnest Lääne ülikoolist, paheliselt akadeemilisest, vasakpoolsest paigast. Kuid ta algus oli väga konkreetne:

      „Kus te kaevasite?”

      Olin selleks hetkeks valmistunud:

      „Kirst oli meres, väljaspool Réunioni rannavett. Rahvusvahelise õiguse korral peab see kuuluma meile, sest oleme sukeldujad, leidsime selle omal käel. Kogu vaev oli ainult meie oma!”

      „See on vale,” vastas kolonel rahulikult. „Riik, mille kodanik te olete, kuulub Euroopa Liitu, mille liikmesriigid on ühinenud rahvusvahelise konventsiooniga kultuuriväärtuste kaitseks merel. See tähendab, et te peate saadud nodi andma Eestile.”

      Nüüd ei saanud ma päris täpselt aru. Eestile? Aga dr Lagus elab ju Saksamaal?

      „Lisaks: Réunion on Prantsusmaa dominioon. Ja Eestil nagu enamikul Euroopa Liidu riikidel on leping Prantsusmaaga, et Eesti kodanike käes olevad Prantsusmaale kuuluvad arheoloogilised muistised antakse välja. Nende koht on Louvre’is.”

      „Mis õigusega te mind üldse kinni peate?” tahtsin mina teada.

      „Teil on antud juhul õigus,” ütles kolonel. „Prokuröri sanktsioon paneb teie kinnihoidmise vältuseks 24 tundi. Ja meie oleme teid kinni hoidnud kõigest kaks tundi. Meil on veel aega.”

      „Mis kell on?” haigutasin mina.

      „Kell on kümme hommikul. On imeilus varasügisene hommik, teie oma positsioonilt ju praegu akent ei näe…”

      „Miks СКАЧАТЬ