Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas. Gunnar Press

Чтение книги онлайн.

      Kodupublik sai Pikkuusi ja tema ametivendade kõrget lendu nautida juulis, kui Tallinnas peeti nii maanteel kui ka trekil liidu esimesi noorsoomänge. Mitmekülgsel Pikkuusil tuli jagada end kolme päeva kestel nii, nagu arvati olevat Eestile kasulikum.

      Reede, 20. juuli. 100 km meeskondlikus maanteesõidus olid Aavo Pikkuus, Lehar Linno, Gaido Päär ja Margus Merisalu esimese 20 km järel teised, kuid siis lõhkes Merisalu rattakumm ja 40 km kohale jõuti kuuenda ajaga. Lõpuks tõusti pronksile, ees olid Kasahstan ja Ukraina.

      Pühapäev, 22. juuli. Treki 4 km meeskondlikus jälitussõidus olid Pikkuusi kaaslasteks värske juunioride EM-i hõbe Urmas Tooma, Eiki Seller ja Ado Hein. Eestlased said eelsõidus parima aja ja kohtusid finaalis Vene NFSV-ga. Venelased läksid juhtima, kuid kolm ringi enne lõppu jäi maha nende liider Vitali Petrakov, hilisem olümpiahõbe. Mõni hetk hiljem taandus Seller. Ent kui Vene koondises lõppes ka Sergei Abrossimovi jaks, oli asi klaar. Tooma, Pikkuus ja Hein ületasid lõpujoone 4.45,09-ga, venelased 4.46,82-ga.

      “Õigupoolest trekk mulle ei meeldinud. Liialt üksluine!” hindab Pikkuus. “Aga vahel tuli trekil kodumaa ning meeskonna huvides sõita ja kõik.”

      Augusti hakul tegi Pikkuus head tööd Balti velotuuril. Pärast seitset etappi oli ta mitmeminutilises eduseisus, kuid pidi koos mõne kaaslasega tuuri lõpuosast loobuma. Nimelt tuli minna Poolasse, kust algas kõrgemat klassi Sõpruse tuur Gdansk–Klaipeda (12 etappi, 1370 km).

      Eesti spordikomitee oli Pikkuusi meestevõite hinnanud ning eraldanud talle kõrgeklassilise Cinelli ratta. Suur meister mäletab, et Cinelli tõstis tuju, ehkki mitte kõigil. “Hulk aastaid vanem Kalle Kaupmees oli päris vihane, et nooruk saab kohe uhiuue tasemel sõiduki, millist polnud vanematelgi sportlastel. Ju ta ei mõistnud, kui suur talent Aavo oli,” arutleb Kalle Kirsiaed.

      Tšaplõgini ja Pikkuusi üheaegne tõus

      Poola pinnal asus Sõpruse tuuri juhtima Pikkuusist kaks ja pool aastat vanem Valeri Tšaplõgin, kes võistles liidu juunioride koondise sildi all. Eesti eest pedaalinud Pikkuus nihkus korraks esikolmikusse, ent kirus pärast kuuendat etappi päevikus Lehar Linnot: “Ta keeras kõik nässu, tõmmates grupi liidritele järele.”

      Seitsmes etapp viis karavani Augustowist Kapsukasse ehk üle Poola–Leedu piiri. Piiril peatas ratturid tükiks ajaks Nõukogude Liidu piirivalve. Hea, et sel ajal jooksikuid polnud, muidu läinuks võistlus hukka.

      Kaks etappi enne lõppu sõitis Pikkuus viiendana ja kirjutas päevikusse: “Raske on. Liidu koondis töötab minu vastu. Ei usu, et midagi veel tuleb. Või kui, siis eraldistardist…”

      27 km eraldistardist sõideti eelviimasel päeval tugevas vastutuules. Venelaste peale tige Pikkuus sai selgelt parima aja ja tõusis kokkuvõttes teiseks. Pingutus oli meeletu, viimasel päeval segas sõitu tugev peavalu. Õnneks oli seltskond siis juba rahulik ja järjestus ei muutunud: 1. Valeri Tšaplõgin (NSVL juunioride koondis) 32:37.17; 2. Aavo Pikkuus (Eesti) 32:39.33; 3. Juri Kutšerjavõi (NSVL juunioride koondis) 32:39.48. Hiljem tulid sõbrad Tšaplõgin ja Pikkuus üheskoos nii olümpiavõitjaks kui ka maailmameistriks.

      “Me jõudsime koondisse üsna ühel ajal ja olime teineteisele kohe sümpaatsed. Sümpaatia kasvas siduvaks sõpruseks ja kui sõbral oli raske, läks teine kõhklemata appi. Me olime edaspidi kaaslased, mitte vastased,” meenutab Valeri Tšaplõgin sügisel 2011.

      “Aavo oli aastaid Rahutuuridel meie parim finišeerija. Loomulikult tõi see meeskonda tööjaotuse, mille järgi mina pidin teda aitama. Tema võite oli ju meil kõigil vaja.

      Vastastel oli Aavoga raske, isegi koondise sees. Ta oli esimestel aastatel närviline ja järsk, aga ajapikku rahunes. Ent endiselt mõistsid kõik, et ta on tugevaim. Sageli töötas kamp nõrgemaid tema vastu. Sellisel juhul ei andnud ta ühelegi vastasele armu. Pean ütlema, et puhkenud tülides oli tal enamasti õigus, võib-olla oli alati.”

      Aavo doktor Juri Bogdanoviga

      Edukast Sõpruse tuurist kõneldes tulevad Pikkuusil meelde treeneri õpetussõnad. “Kirsipuu rääkis tuuri eel, kuidas Vladimir Lebedev oli läinud eelmisel aastal kellegagi distantsil jagelema ja staadionil otsustanud anda tollele jalaga tagumikku. Andnudki, aga vale mees sattus olema. Kirsipuu soovitas, et meie nii ei teeks ja säilitaks ikka külma verd.”

      Võistlushooaja 1973 lõpetuseks tuli Pikkuus eraldistardiga sõidus Dünamo üleliiduliseks meistriks, sai esikoha Eesti–Leningradi trekimatši 4 km jälitussõidus ja võitis järjest hulga krosse, ka Eesti meistrivõistlused Elvas. Päevik: “Täna oligi see kauaoodatud päev! Seda krossivõitu tahtsin nii väga!” Võit oli väärikas, hõbedale tulnud Kaljo Malk kaotas üle poolteise minuti.

      Aasta jooksul astus Aavo Pikkuus starti 93 korda ja kogus 25 võitu.

AAVO PIKKUUSI USKUMATUD SEIKLUSED

      Rattajälg tunneli seinal

      Sõpruse velotuuril lähenesime Gdanski kaudu finišile. Laskumisele järgnes tagasikurv staadionitunnelisse. Äsjasest vihmasajust oli tekkinud sinna paras veelomp, kuhu esimesed mehed kukkusid. Hakkasin kallutama, et neist mööda pääseda, ja pääsesin ka. Ise ei saanud täpselt arugi, kuidas, aga pärast näidati tunneli pisut kaldus seinal rattajälgi ja öeldi, et need olevat minu tehtud. Kiirus oli väga suur! Kui ma juba staadionile tuiskasin, siis ei suutnud rajale pöörata, vaid sõitsin kaugushüppekasti ja takerdusin liiva sisse.

      Maailma eliiti. Eesti parimaks sportlaseks

      Juba on põhjust loopida Aavo Pikkuusi taeva poole.

      Suveräänne võit Strausbergi karikal.

      Aavo Pikkuus saabub Eesti jalgrattaeliiti üsna eduka ajastu lõpul. 1960. aastail oli jõudnud Nõukogude Liidu meistrivõistlustel maanteemedalini 15 meest. Ants Väravas oli võitnud kaks üleliidulist velotuuri ja grupisõidukulla. Jaan Klassepp ja Peep Jöffert olid saanud grupisõidus kaksikvõidu (1968). Haaret oli näidatud kuueliikmelise meeskonna hõbedatega liidu velotuuril. MM-i koondisse oli pääsenud viis meest, seejuures 1966. aastal käisid Kalju Koch, Jöffert, Olavi Ulm ja Klassepp Frankfurdis neljakesi. MM-i medaliarve oli siiski avamata ning Eesti olümpiakogemused piirdusid Väravase varumeherolliga Tokyos 1964.

      “Eesti velotuuridel ootas tugev konkurents, aga ma ei usu, et näiteks Rahutuuridel oleksime võinud СКАЧАТЬ