Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas. Gunnar Press

Чтение книги онлайн.

      Jalgrattur Aavo Pikkuus on olümpiavõitja ja maailmameister, ent eesti rahva südamed vallutas ta Rahutuuriga. Viie aasta kaks mai-nädalat kihutas Pikkuus maailma amatööride paremikuga mööda Poola, Tšehhoslovakkia ja Saksa DV teid. Viimsel kui õhtul istusid suured ja väikesed spordisõbrad, ka lihtsad koduperenaised hingevärinal raadio ette, et kuulata uudistesaate lõpus tuurisõnumeid. Igavaid teateid ei tulnud iial. Pikkuus võis võita või kaotada, aga ta võitles alati, ta ei läbinud ühtegi vahe- ega etapifinišit tühja puhkava pilguga.

      1977 täitus suur unistus, kui eesti mees võitles kollase liidrisärgi selga esimese etapiga ja kaitses seda Rahutuuri lõpuni.

      See oli valus võit. Liidrit tõrjuti ja tõugati, kolm kukkumist viisid puusalt liha. Hotellitoas lõid kaaslased Pikkuusi voodi kohale veerandmeetrise naela, tugeva lindiga riputasid nad tema jala õhku, sest haavatud puus ei tohtinud voodit puudutada. Siiski sai magada üksnes valuvaigistite ja unerohu toel. Oli hommikuid, kui vägevaimadki konkurendid ei uskunud, et Pikkuus võiks veel stardijoonele tulla.

      Aga ta tuli kui ilmutus. Selg sirge, pea püsti, lonkamine varjatud, valugrimass peidetud ähvardava võitlejapilgu taha. Puusale oli kinnitatud salajane rõngasside, mis ei lasknud pükstel haavu hööveldada.

      Pikkuus on õnnelik inimene. Vaesest setu perest pärit poiss sattus joonelt karmi maailma, mida ta vajas ja kus teda vajati.

      “Teadsin esimesest rattatreeningust alates, et olen oma koha elus kätte leidnud. Vaimustusin. Juba ratas ise oli suur asi, sadulas olin vaba mees! Aga mulle usaldati võidusõiduratas, seda poleks ema-isa eales jaksanud osta!

      Mulle meeldis kõik! Grupisõit ja eraldistart, rasked treeningud ja pikad reisid, vastastest mahajäämine ja järeletulemine, laskumine ja mäkkeminek, kukkumine ja kukutamine, vahe- ja lõpuspurdid, võit ja kaotus, rahva rõkkamine ja treeneri kriitika! See oli minu elu, kus ettemääratust polnud rohkem kui enesest viimaрse võtmine.”

      “Rahutuurid sobisid, sest mul oli jõudu ja vastupidavust. Sõitsin hästi eraldistardist, mis pani tuuridel suuri vahesid paika. Mäkketõusul olid paljud minust üle, aga seal püüdsin, hambad ristis, tuules vastu pidada. Kui vahe sisse tuli, tegin selle laskumistel, eriti märja ilmaga, kiiresti tasa. Finiši- ja vahespurdid polnud laita, sain ka staadionifinišites hakkama.”

      Velotuur on võistlus, kus iga üksikisik peab suutma allutada end meeskonna huvidele. Võis ju kurja vanduda, nagu Pikkuus seda tihti ka tegi, ent Nõukogude Liidu maanteeratturite peatreeneri Viktor Kapitonovi korraldusi ja tuuri kirjutamata reegleid tuli täita.

      Kevadel 2000 pidas koos Pikkuusiga olümpiavõitjaks tulnud valgevenelane Vladimir Kaminski 50. sünnipäeva. Seal avaldas peatreener Pikkuusile ühe ammuse saladuse. Pikkuus meenutab: “Istusime Kapitonoviga laua otsas lähestikku ja lõime aeg-ajalt kokku. Siis Kapitonov rääkis nendest paberilipikutest, mis ta vanasti koondislastele tuuride eel välja jagas. Igaüks meist pidi lipikule kirjutama vargsi viis nime: need, keda ta tahaks enda kõrval meeskonnas näha. Mina olnud ainus, keda keegi kordagi nimekirjast välja ei jätnud. Kaaslased hindasid mu võimet suruda oma ego teiste heaks alla.”

      “1976. aasta Montreali olümpiavõit oli üksiksündmusena ikka kõige tähtsam, nii kirjutasin end spordiajalukku. Liiati oli mul MM-il ja Rahutuuril ju mitu võiduvõimalust, olümpial üks ja ainus. Et meeskonnasõidus jagunes võit nelja mehe vahel… Sellega on nii, et meeskonnasõit tähendab rattaspordis päris oma rida, mis nõuab üksteise täiuslikku tunnetamist ja kus “ime tabamine” toob erilise kaifi.”

      Jõuluajal 1978, napp kuu pärast 24. sünnipäeva kuulutati Aavo Pikkuus Eesti aasta parimaks sportlaseks. Viiendat korda!

      Teenekas ja nõudlik Viktor Kapitonov, ka ise olümpiavõitja, ei häbenenud ülistada: “Andke mulle kuus Pikkuusi ja me võidame maailmas kõiki profimeeskondi!”

      Suvel 2011 korraldas Vladimir Kaminski Minskis kokkutuleku, märkimaks 35 aasta möödumist Montreali kullapäevast. Kohal olid ka teised olümpiavõitjad: Pikkuus, venelane Valeri Tšaplõgin ja ukrainlane Anatoli Tšukanov.

      Neli sõpra täitsid algava raamatu tarbeks ankeedi, milles nad üksteist iseloomustasid. Tunnustatud teadlane, ülikoolis professorina töötanud Kaminski on kergete filosoofikalduvustega. Ta kirjutas Pikkuusi kohta: “Aavo on inimene, kes läbib ka pimedaid kurve pidurita – mitte üksnes võistlusrajal, vaid kogu elus.”

      Kaminskil on ilmselt õigus.

      Kui palju võitles Pikkuus oma tõe ja õiguse eest rusikatega? Keegi ei jõua kokku lugeda.

      Kui mitu korda löödi Pikkuus allumatuse ja otsekohesuse pärast koondisest mõneks ajaks välja? Täpset arvu ei mäleta ka Pikkuus ise.

      Meenutagem siis üksikjuhtumeid!

      Suvel 1979, pärast Nõukogude Liidu meistriks tulekut teatas ta Kapitonovile, et meeskonna ettevalmistus on läinud tema meelest untsu ja lähinädalad ei tõota vigade parandust. “Ma ei tule MM-ile!” teatas ta, mille peale saamahimulised hakkasid teda lolliks pidama. Pikkuus sõitis laagrist kodumaale, Saaremaa velotuurile.

      Kevadel 1981 ei suutnud liidu spordijuhid pidada oma lubadust müüa Pikkuus Itaaliasse profiks. Kohe, kui profisõitjaid juba võitnud Pikkuus sellest teada sai, loobus ta jalgrattaspordist. 26-aastasena!

      Pärast 1977. aasta võidukat Rahutuuri defineeris Pikkuus ajalehes Komsomolskaja Pravda: “Jalgrattur on vankumatu võitleja, kes suudab taluda valu, väsimust, vastutuult ja treeningurutiini igas olukorras.”

      Pikkuus võitis rattasadulas kõik tiitlid, kullad ja pärjad, millest amatöörrattur sai unistada. Ent sama palju kui suurest triumfist tuleb raamatus juttu Pikkuusi olelusvõitlusest lapsepõlve poistekambas, halastamatus jalgrattamaailmas, hirmu põlgavas rallisõidus, äris ja treeneritöös. Ning võitlusest raske haigusega.

      Pikkuus on pühendunult ja vääramatult kõndinud talle määratud teel, mida Paulo Coelho määratleb muinasjutus “Alkeemik” kui Oma Lugu.

      “Joosep Toots teab mitmendas astmes”

      Veeriku poisse: Aavo Pikkuus (vasakult), Kalle Kirsiaed, Toivo Krüünvald ja Jüri Soini.