Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas. Gunnar Press

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ maailma paremikku.

      Ühel ajal Pikkuusiga tõusis esile treener Kapitonov

      Kuuekümnendate teisel poolel ehk pisirattur Pikkuusi esimeste pürgimuste ajal alustas treenerina tõusu 1933. aastal sündinud venelane Viktor Kapitonov. Ta oli võitnud Rooma olümpiamängudel 1960 kulla grupisõidus ja pronksi 100 km meeskonnasõidus – need olid liidu ainsad olümpiamedalid ajani, kui ta töötas juba peatreenerina – ning kuulunud neljal korral võidukasse Rahutuuri-meeskonda. Ikka ja jälle meenutati temaga seoses kaht seika.

      Rooma olümpia ajaloolises grupisõidus rebis Kapitonov 45 km enne lõppu ette, järele sööstis itaallasest suurfavoriit Livio Trape. Tehti koostööd. Ent venelane oli läbitud maad valesti arvestanud ja tegi eelviimase ringi lõpul finišispurdi. Treenerite röökimise peale ta jätkas ning 14,6 km hiljem võitis ka õige lõpuspurdi.

      Aina toodi eeskujuks ka Kapitonovi mehisust. 1959. aasta Rahutuuri avaetapil kukkus ta nii rängalt, et arstid käskisid tuuri katkestada. Kapitonov lõi käega ja tuli lõpuks individuaalseltki 8. kohale.

      1963 tõi Kapitonov koos kaaslastega Nõukogude Liidule MM-ilt meeskondliku pronksi. Kuuel järgmisel MM-il ning Tokyo ja Mexico olümpial polnud maanteemeestel pjedestaalile asja ning aeg juhtkonnavahetuseks oli küps. Pukki tõusid Lenini ordeni kavaler, Nõukogude armee kõrge ohvitser 36-aastane Viktor Kapitonov ja tema relvavend, samuti olümpial ja Rahutuuridel pedaalinud Anatoli Tšerepovitš. Paraku hukkus Tšerepovitš suvel 1970 autoõnnetuses. Ta hüüdis bussiaknast, endal pool keha väljas, ratturitele õpetusi, kui sõiduk vajus kummuli. Tšerepovitšit jäädi mälestama igakevadise rahvusvahelise võistlusega.

      Vahetult pärast Tšerepovitši hukku Leicesteris peetud MM-il realiseeris 100 km meeskond treenerite aastase töö kuldmedalitega. Peatreener Kapitonov sai samal sügisel Nõukogude Liidu teenelise treeneri aunimetuse. Ta lahkus pärast hiilgavaid eduaastaid ametipostilt teaduste doktorina alles 1985. aastal.

      Pikkuusi karjääris oli armeetreener Kapitonov otsustava sõnaga isik. Sportlasele ei tulnud Dünamo liikmepilet võitluses armeeratturitega mingil moel kasuks. Läbi pidi murdma jõuga. Ometi lausus Kapitonov 1970. aastate teisel poolel oma kuulsad sõnad: “Andke mulle kuus Pikkuusi ja me võidame maailmas kõiki profimeeskondi!”

      Pikkuus tutvus Viktor Arsenjevitš Kapitonoviga lähemalt oma esimeses liidu meestekoondise üldkehalise ettevalmistuse laagris 10.–29. novembrini 1972 Sotšis.

      Meil polnud 1979. aastani omavahel suuri probleeme, saime hästi läbi. Ta pidi armeemehena omasid veidi soosima, seda ma mõistsin, kuigi vahel sain haiget. Kapitonovi üks selge lemmik oli tema enda õpilane Valeri Jardõ, kuid too taandus mõnevõrra pärast 1972. aasta meeskonnasõidu olümpiavõitu,” räägib Pikkuus.

      “Üldiselt tegutses Kapitonov küll eksperimenteerivalt, kuid siiski üsna neutraalselt, peamiselt võidu nimel ja olukorda arvestades. Kui meeskonnasõidus vahetada mõni liige niisama heast peast, siis tekib üksteise taha tuulde istumistel suuri muutusi, kellavärk võib lakata töötamast.

      Kapitonov muutus ajas ja ruumis nagu me kõik. Alguses oli tal mind vaja juba seetõttu, et tulin kuidagi toime inglise keelega. Pabereid oli vaja täita ja ma mõistsin ka saladusi pidada.”

      Kirsipuu kui Kapitonovi usaldusisik

      Kapitonovi kauaaegseid usaldusisikuid oli Rein Kirsipuu, keda boss palus mitu korda appi Rahutuurile.

      “Üldjuhul polnud suhetel häda midagi, kuid 1980. aastal jooksis meie vahelt läbi must kass. Kapitonov saatis mu tookord Rahutuurile, aga mina jätsin ühe tema määratud sõitjaist kõrvale ja kutsusin kapteniks kogenud Valeri Tšaplõgini. Kapitonov lubas telefonis, et võtab mul pea maha. Juhtus aga nii, et kuigi meilt palju ei loodetud, võitis Juri Barinov individuaalselt ja ka meeskond sai soosiku Saksa DV ees esikoha. Kapitonov tahtnuks minu kui sõnakuulmatu kindlasti läbi sõimata, aga polnud nagu millegi eest. Siis ta pool aastat lihtsalt vältis mind…” räägib Kirsipuu.

      “Kapitonov oli vastuoluline. Ta võis sõimata ja ropendada. Kord hurjutas ta mind nii kõvasti, et kõndisin minema. Mõtlesin oma hotellitoas natuke järele ja läksin tema juurde tagasi. Ütlesin, et sõidan koju. Ma ei riskinud suurt millegagi, sest ei kuulunud parteisse ja mind ei saanud seda liini pidi karistada. “Mis nüüd, kuidas nii?” küsis Kapitonov. Vastasin, et ma pole harjunud, kui mind sõimatakse teiste ees roppude sõnadega. Ta vaikis tükk aega pahuralt, tõusis siis püsti, tuli minu juurde ja lõi käe pihku. Lubas, et enam nii ei juhtu. Tema auks peab ütlema, et ei juhtunudki.

      Ma tõin kolm korda Rahutuurilt ära võidumeeste auhinnaauto: 1977 Prahast Aavo Pikkuusi koda, 1978 Varssavist Aleksandr Averini Fiati ja 1979 Berliinist Sergei Suhhorutšenkovi Wartburgi. Averini autoga jõudsin Moskvasse Kapitonovi juurde koju õhtul kell kümme. Tassisime kola autost üles tuppa ja ma tahtsin hotelli sõita. Kus sa sellega! Proua Kapitonova oli toidu lauale pannud ja viskipudel seisis kõrval. Sõime ja jõime ning ma hakkasin jälle hotelli poole asutama. Mitte mingil juhul! Mind seati magama nende suurde abieluvoodisse ja nad ise magasid kusagil diivanil. Seejuures oli proua Kapitonova aristokraatliku käitumisega daam!

      Ühel Rahutuuril pani Kapitonov iga päev kolleegidega tina. Ta oli ülesanded välja jaganud ja ma tõesti teadsin, mida pean tegema. Elasime aga ühes toas ning ta saabus öösiti ikka mingi kambaga. Jõmin ei lasknud hommikuni magada, aga siis pidin unisena hoolitsema, et poisid oleks õigel ajal söömas ja turvaliselt stardipaigas. Võistluse ajal istusin autoroolis, Kapitonov kõrval norisemas. Tuuri lõpuks olin omadega üsna läbi.”

      Pikkuus kinnitab Kirsipuu sõnu Kapitonovi napsivõtust, aga lisab: “Minu meelest tõmbus ta vanemana tagasi. Rattasõitja Vladimir Kaminski juubelil istus tükk aega niisama. Küsisin: “Noh, treener, kas lööme kokku kah?” Lõime küll ning seekord võttis ta end šašlõki kõrvale veinist ja viinast üsna vindiseks.”

      Legendaarne treener suri kevadel 2005.

      Kevadine tulevärk avas tee Rahutuurile

      1973. aasta lõpul oli Kirsipuu koostanud perspektiivplaani, mida täites pidanuks Pikkuus osalema Rahutuuril kahe aasta pärast. “Õige kõik,” noogutas Pikkuus plaani vaadates, “ainult et ma tahaks juba 1974 Rahutuuril sõita.” Kirsipuul tuli kuue kuu pärast noogutada: “Jah, Aavo oskab oma treenitust hinnata.”

      1974. aastast alates olid Pikkuusi jalad liidu koondises kindlalt maas ja ta korraldas kevadistel võistlustel vinge tulevärgi. Olnud kogu veebruari Bulgaarias laagris, kogunes maanteemeeskond märtsi hakul Leninabadi, nüüdsesse Hudžandi. Õues oli tavatult külm ja sadas lund, seetõttu hakati koos trekimeestega katuse all harjutama. Kõigepealt võitis Pikkuus maanteesõitjate omavahelise katsevõistluse ning siis lõi laineid liidu trekimeeste kuuepäevasõidul, tulles Anatoli Starkovi järel hõbedale. Seejuures sai vastane duelli otsustavad punktid alles viimase võidusõidu lõpumeetritel. Krasnodari kuuepäevasel tänavasõidul ja Anatoli Tšerepovitši memoriaalil Krimmis oli Pikkuus üldvõitja.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской СКАЧАТЬ